Ooperikunsti jõust

Tiiu Levald

VI Klaudia Taevi nimeline noorte ooperilauljate konkurss 2. – 5. VI Pärnus: grand prix jäi välja andmata, II koha vääriliseks tunnistatii noorim osaleja Anatoli Siuko, III koha said sopranid Pauliina Linnosaari, Maria Vereterina ja Asmik Grigorjan (ka parim kohustusliku pala esitaja), publikulemmikuks hääletati Alfija Karimova.  „Ooperikunsti jõud sisaldab kunstiannete kompleksi: hääletämbri ilu, meisterlikkust ja teadmisi. Ainult intelligentsus ja süda täidavad inimhääle iluga ja sellest saab kunst.” Laenasin selle mõtteavalduse Leedu suurelt lauljalt Vladimiras Prudnikovaselt, kelle soolokontserti sai nautida Pärnu „PromFesti” raames 4. juunil ja kes oli ka Klaudia Taevi nimelise konkursi žürii liige. Enne, kui asun jagama oma konkursimuljeid, paar mõtet eelmainitud soolokontserdilt.

Kahjuks oli mul seni vaid põgusalt infot bassilaulja V. Prudnikovase kohta. Juba Massenet’ „Thaïsi” ajal tabas kõrv, et tegu on erakordse häälevärvi ja intellektiga lauljaga (munk Palemoni partii on kahjuks napp), nii et ootasin kohtumist põnevusega. Ja elamus oli kordumatu! Vladimiras Prudnikovase pronksivärvi hääletämbri, karismaatilisuse, karakternäitlejaliku väljendusrikkuse, stiilitunde ja intellekti tõttu on maailma muusikakriitikud  pannud ta ühte ritta selliste eelmise sajandi legendaarsete bassidega nagu Petrov, Hristov ja Gjaurov. Sel kontserdil Pärnu raekojas esitas ta Dargomõžski, Tšaikovski, Rahmaninovi jms romansse. Väga harva olen kuulnud nii suurelt ja mahukalt ooperihäälelt selliseid filigraanseid äärmise mõtestatusega piano pianissimo’s helimaalinguid, mis vaid kohati paisusid oma lopsakasse täismahtu. Rääkimata näiteks G. Sviridovi ülivaimukate, P. Béranger’ ja R. Burnsi  sõnadele loodud romansside „Õhetav kui õunake” ja „Findlei” siirast ja sädeleva mängulustiga esitusest.

Klaveripartneriks oli äärmiselt tunde- ja kõlapaindlik Nijolė Ralytė. Konkursi žürii esinaine Teresa Żylis-Gara viis EM TAs läbi meistrikursuse, millest minulgi õnnestus veidi osa saada. Ja jälle oli see täielik eureka! Selle võluva lauljanna hiilgeaeg jäi ajastusse, mil meieni jõudis väga väike osa maailmalavadel toimuvast. Ja vahest alles  nüüd võime Interneti abil saada mingigi ettekujutuse lauljannast, kelle Karajan 1960ndatel tõstis maailmaareenile, kus ta pikalt püsinud. Tegu on olnud suure meistriga. Meistrikursusel nähtud metoodika oli äärmiselt põnev, omapärane ja kindlasti väga efektiivne. Selles võis veenduda nähes, kuidas mõnigi võistlusele tulnud noor laulja sai kolme tunniga üle väga olulistest defektidest. See tõik tunnistas omakorda, kuivõrd andekate noortega oli tegemist:  ei ole sugugi lihtne rakendada konkursisituatsioonis, kus kõigi närvid niigi pingul, mõnel puhul lausa kardinaalselt uut mõtlemist. Uskumatu, kuid Klaudia Taevi konkurss on saavutanud laia kõlapinna: esimesse vooru saatis oma salvestise 85 lauljat.

Teises voorus sai kuulda 28 lauljalt ühte barokiajastu aariat ja ühte romanssi või Lied’i. 14 lauljat pääses kolmandasse, kus tuli esitada kaks aariat ning kohustuslik Schuberti „Ave Maria”. Finaali pääses kuus võistlejat, kellelt kuulsime kahte aariat orkestri saatel. Kuna n-ö oma pianist oli kaasas vaid üksikuil, olid ülejäänute partneriks Piia Paemurru, Helin Kapten või Siim Selis. Esinemispaikadeks olid vastavalt Endla teater, Kuninga tänava gümnaasium – kaunilt renoveeritud maja ning hea akustika ja klaveriga saal! – ja Pärnu kontserdimaja. Seega head tingimused, välja arvatud Eestimaa heitlik ilmastik: temperatuuri enam kui kümnekraadine  kõikumine on meist igale ebamugav, mis siis rääkida noortest lauljatest, kes tulnud laiast maailmast. Aga osavõtjate geograafiline päritolu oli enneolematult lai: Lõuna-Korea, Jaapan, Siber, Venemaa, Ukraina, Valgevene, Kanada, Prantsusmaa, Baškiiria, Serbia, Leedu, Armeenia, Soome ja Eesti. Jälginud neid konkursse varasematelgi aastatel, julgen väita, et tänavune tase oli enneolematult kõrge. Võib-olla seekord ei olnud  nii eredaid isiksusi nagu sopranid Anna Samuil (2001) ja Veronika Džiojeva (2007) või baritonid Laimonas Pautienius (2003) ja Ilja Siltšukov (2007), kuid usun, et kõik 14 kolmandasse vooru pääsenut näitavad end peagi maailmas tegijatena. Asjahuvilised said Klassikaraadio ja ETV vahendusel kuulda-näha võitjaid, kes tõesti igaüks väärib äärmiselt suurt tähelepanu. Kahtlemata haaras kõik meeled kaasa juba  esimesest kuulmisest 21aastane bassbariton Anatoli Siuko Valgevene muusikaakadeemia I (!) kursuselt.

Uskumatu sisuline küpsus, mis avaldus Händeli oratooriumi „Samson” aarias, „Ave Marias”, Kabalevski „Colas Breugnoni” pöörases aarias (meeltest ei kao Georg Otsa esitus!) ning don Silva mehisusest ja hääleilust pakatav aaria Verdi „Ernanist”. Žüriil oli äärmiselt raske olukord: kõik neli sopranit – Pauliina Linnosaari (Soome), Alfija  Karimova (Baškiiria), Asmik Grigorjan (Leedu) ja Maria Veretenina (Eesti) olid suure isikupära ja hea vokaalse tasemega lauljad. Linnosaari on karge ja väga veendunud tehnikaga 30aastane muusik. Minule jäi tema esituses kõige eredamalt meelde Printsessi aaria Erik Bergmani ooperist „Laulev puu” erakordse sisseelamisega interpretatsioon. Karimova on tõeline ööbik, kelle imelises kõrgregistris kostus meie Voites – fenomen, mis pole õpitav. Grigorjan pani end kuulama esimestest helidest peale: „Ave Maria” oli tõeline palve – lihtne, siiras ja raputas üdini läbi, aaria Balys Dvarionase ooperist „Dalia” ja Armen Tigranjani ooperist „Anuš” olid oma uudsuses meie kuulajale äärmiselt värsked. Ning Bellini „Norma” lavastusse oleks raske ette kujutada temast paremat nimikangelannat, sest lisaks emalt-isalt (Leedu uhkus sopran Irena Milkevičiūtė ja pikaajaline esitenor Gegam Grigorjan) päritud musikaalsusele  ja hääleilule on loodus talle kinkinud karismaatilisuse ja ilu. EMTA üliõpilane Veretenina on üks eredamaid nähtusi meie praeguste õppurite hulgas – meistrikursusel oli Żylis-Gara maininud, et selline hääl tuleks erilise kaitse alla võtta. Tema tooni rikkus, seesmine põlemine, sarm ning n-ö prima donna välised omadused peaksid talle teed sillutama igasse järgmisesse enesetäienduse paika. 

Eriline tänu pianistidele Piia Paemurrule ja Siim Selisele, kes olid väga tundlikud ja säravad partnerid nendele noortele, kellel tuli kiiresti kohaneda uue kooslusega. Omaette teema on kogu „PromFesti” korraldus. Kui ümberringi ei kuule muust kui masust, siis siin ei antud hetkekski märku raskustest, mida võib vaid aimata. Kõik sujus algusest lõpuni suurejooneliselt, inimlikult soojas atmosfääris. See, et Pärnu linnas kunagi tegutses  üks muusikasse ja inimhäälde fanaatiliselt armunud õpetaja, kelle üks õpilasi Toomas Kuter julges aastaid tagasi käivitada kohaliku konkursi, ja et nüüdseks on temaga liitunud toimkond, kes suudab läbi viia nii ulatusliku ürituse, väärib üksnes suurimat lugupidamist ja tänu. Nagu seegi, et Erki Pehk on oma XXI Sajandi Orkestriga saavutanud taseme, mis võimaldab saata lauljaid finaalis ning et oleme saanud Pärnus näha heal tasemel lavastusi,  nagu Rubinsteini „Deemon” ja Massenet’ „Thaïs”. Tahaks loota, et need, kelle käes on rahatasku ja võim, märkavad neid väärtusi ja panevad oma õla alla!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming