Ooper ühe andeka žesti ja heade lauljatega

Heili Vaus-Tamm

Giuseppe Verdi „Maskiball”. Muusikaline juht Arvo Volmer, lavastaja Arne Mikk, solistid, rahvusooperi koor ja orkester. Estonia etendused 5., 18. ja 20. II .        Arne Miku „Maskiball” on mahukas, kolme koosseisuga ettevõtmine, kaasatud on välissolist ja Eestist mujale suundunud lauljad. Võimalus kogu trupile pilk heita on ka projekti üks põhiväärtusi. Lavastuse uudsus seisneb eeskätt lavapildis (kunstnik Ralf Forsström) – kostüümid, dekoratsioonid –, lavaline tegevus on lahendatud  traditsiooniliselt. Siiski, ühe erandiga! Arne Mikul on geniaalseid välgatusi, mis jäävad aastateks meelde.

Niimoodi mõjus „Padaemandas” German, astudes läbi inimsuuruse mängukaardi seda tükkideks rebestades. Ja nii mõjusid „Maskiballis” läbi pealtnäha läbimatu seina torgatud käed, maksimaalselt muusikas – III vaatuse avamängus, ootamatute orkestrikärgatuste ajal. Maksimaalselt kõnekad – anonüümsed, kurjakuulutavalt harali sõrmedega,  ohtlikult haaravad käed. Kogu ooperi süžee oli lahendatud selle žestiga! Atentaat kuningale maskiballi ajal … nimetu maski teostatud … vandenõulaste sepitsetud. Ja sein ise oli ka andekas: tundus raudne, aga tegelikul oli sellest ülikerge läbi minna, see oli lausa olematu, vaid metallniitidest koosnev kardin. Selliste seinte taga on ju kerge kõigi järele luurata ja kuritegusid korda saata. Maskid – sünged, üleinimesesuurused. Kuidagi  külmalt kõige üle valitsevad. I vaatuse kuningakoja pintsaklipslased olid ajastuüleses probleemiasetuses täitsa omal kohal. On ju valitsejatele atentaatide tegemine tänapäevalgi aktuaalne. Hämmastav, et see on korda läinud enamasti rahva soosingus valitsejate puhul, nagu seda on ka ooperi peategelane. Hitlerit, Stalinit ega Pol Pothi ei õnnestunud kellelgi tappa. Kui aga kuninga „sekretär” Oscar järgmistes vaatustes ikka kontorikostüümis ringi  käis ja teised olid äkki „krinoliinis”, oli see lihtsalt häiriv.

No selge, et ajaloolise nihkega. Irooniavõtmes oli lahendatud ka lavamööbel. Kahtlemata annab kõrvalekalle tavapärasest hulga rohkem võimalusi nii libastumiseks kui ka valestimõistmiseks ja poleemikaks. Ent loominguline, analüüsiv ja katsetav mõte on siiski palju rohkem väärt kui traditsiooniline kostüümidraama. Selle eest kiitus lavastajale ja kunstnikule. Oleks ainult võinud veel sammu edasi  astuda ja teha ka lavategevuse minimaalsest tavaliikumisest ilmekamaks. Lavastaja nii vähese sekkumise tõttu sai aga toredasti lauljate endi panust ja näitlejaannet jälgida. Kreeklase Şenol Talinli lauldud kuningarollis oli aristokraatliku valitseja leebust, kuid mänguliselt midagi meelde ei jäänud. Hääl on tal vaimustav, tugev tenor, 18. veebruari etendusel oli ka uhket stabiilsust. Mart Madiste näitas aga täiesti hämmastavat vokaalset taset ja võlus hingestatud mänguga. Näiteks teise vaatuse lõpus, kui peaministri proua Amelia lõpuks ometi vastumeelselt kuningale oma armastust tunnistab, oli ette nähtud kallistus.

Kui Talinli lahendas selle tavalise sõbraliku karukalliga, siis Madiste leidis palju veenvama ja kaunima viisi ooperi emotsionaalset kõrgpunkti tähistada ning oma tundeid näidata. Amelia osas oli Heli Veskus hääleliselt väga ühtlane, paigas ja meeldiv. Itaalias töötav Aile Asszonyi samas rollis jõulisem, intensiivsem, kohati võib-olla liigagi. Mänguliselt oli ta aga mitmeplaanilisem: avas sügavamaid kihte ja täitis stseenid rikkamalt sisuga. Peaministri rolli arengujoonis kuninga pühendunud nõuandjast haavunud abielumeheks, kibestunud mõrtsukaks ja siis oma teo ekslikkust ning jubedust mõistvaks inimeseks on psühholoogiliselt kõige rikkam. Määratu psühholoogiline teekond. Jassi Zahharovi  mõningates sammudes ja žestides oli sellist valu, et ooper mõjus teatrina ka väljaspool muusikat. Tihti jääb rollide mänguline külg ooperis ainult vokaali kanda, justkui ei peakski teatri tasemel mängima. Paistab, nagu arvataks, et kõik emotsioonid on juba muusikas antud ja näitlejate, vabandust, lauljate lavaliikumine on vaid vokaalikandja ümberasetamine laval. Zahharov on üks neid väheseid lauljaid,  kes alati oma osa ka näitlejana välja kannab. Aare Saal samas rollis tegi kahe etendusega määratu sammu täiesti nauditava vokaali ja läbiva dramatismiga rollilahenduse suunas. Kui ta tundis metsas kuningaga kohtunud naisterahvas ära oma abikaasa, väljendas üksainus hüüatus „Amelia!” määratult rikka skaala tundeid. Üks neid hetki, mil mõtled, et tasus ikka teatrisse tulla. Ka Taavi Tampuu on laulja, kel on näitlejanagi alati midagi öelda. Tema meremeherollis  polnud küll teab kui palju võimalusi, kuid isegi tummalt lavale naasmises oli midagi, mis tõmbas endale tähelepanu. Tampuu puhul jäi kõrva ka eestimaalaste trupi kauneim itaalia keele hääldus. Normaalse osatäitmise ja korraliku vokaaliga esinesid Leonid Savitski,Mart Laur, René Soom (Meremees), Juuli Lill (Ulrica). Esimesed kaks on basside vandenõulaste paarist, kus kujunes nii vokaalselt kui mänguliselt eredaimaks Priit Volmer. Nii et tema koos Savitski või Lauriga annab  kõige parema kurjamite tandemi. Nõid Ulrica stseen oli lavapildilt huvitav, kuid samuti kui ülejäänud ooperis, oleks oodanud just lavastajalt intensiivsemat rollikujundust – psühholoogilise avamise põnevust. Kui Riina Airenne sai oma hääle sõna kuulama, oli tal ka roll peos. Kahjuks jäi mul nägemata Soome ooperis töötav Merle Silmato, kuigi ootused olid tema osas kõige suuremad.  Meeldivaks üllatuseks kujunesid Marion Melniku koloratuurid ja vallatlev osalahendus kuninga abilise Oscarina. Kahe etenduse ja kuue vaatuse peale tuli üks vähem fokuseeritud häälega vaatus – muu oli meeliköitvalt paigas, täpne ja särav. Osalahendus parasjagu naiivselt kelmikas. Kui, siis tahaks kohati näha kergemat liikumist.

Angelika Mikk samas rollis oli natuurilt armas, aga peaks otsima häälde pehmemat tämbrit ja  korduvast kätelaiutamisest vähegi mõtestatumat lavategevust. Koor sulandus etenduste käigus järjest paremini tervikusse ja rütmi. Orkester oli põhiliselt tasemel. „Maskiballi” muusika on heliloojal nii läbi dramatiseeritud, et annab orkestrile määratu suure osa. Kostis kauneid soolosid, eriti inglissarvemängijalt Kristi Keelelt. Verdilik voogav suurejoonelisus oli dirigent Arvo Volmeril hästi välja maalitud.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming