Ooper tõestas ? leedulased on kangelasverd

HEILI VAUS-TAMM

Kuressaare ooperipäevad 28. VII ? 1. VIII Kontsertetendus Mozarti ?Võluflööt? (projektkoosseis), ooperilavastused Gounod? ?Romeo ja Julia?, Verdi ?Traviata? (Kaunase Riiklik Muusikateater). Kaastegevad Larissa Judina (Öökuninganna, Peterburi Maria Teater), Viesturs Jansons (Tamino, Läti RO), Lauri Vasar (Papageno, Linzi Landestheater), Leonid Savitski (Sarastro, RO Estonia) jt., RO Estonia koor ja orkester, Kaunase RM solistid, koor ja orkester.Dirigendid Normunds Vaicis (Läti RO), Julius Geniuðas (Kaunase RM), lavastaja Gintas Þilys (Kaunase RM).

Kuressaare ooperipäevad on oma ülesandeks võtnud Eesti publikule naaberriikide ooperiteatrite tutvustamise ja selles on neil ainulaadne roll. Nüüdseks on demonstreeritud Peterburi, Läti ja Leedu teatreid. Selle aasta kavas oli ka projektkoosseis (?Võluflööt?), kus osalesid lähiregioonide head hääled. Leedulased näitasid ?Romeo ja Julias? lavastust ja noori tegijaid, ?Traviatas? võimalikult häid lauljaid. Nii et igati põhjalik ja ammendav viiepäevane programm.

Vallikraavi sillal kõndides ja ümberringi soomekeelset juttu kuuldes jäi hetkeks tunne, et olengi Savonlinnas ? põhjanaabrite rahvusvaheliseks tõmbenumbriks kujunenud samuti saarekindluse ooperifestivalil.

Siiani nähtust on kõige mõjuvamalt esinenud lätlased. Nemad on ainsana osanud väliolukorra enda kasuks pöörata ja lossihoovi maastikuarhitektuuri kasutada. Oma linnusemüüril tormituules (seda õnneks Kuressaares jätkub) etendunud ?Don Giovanniga? andsid nad kordumatu elamuse. Kui poleks finantspiiranguid, võikski edaspidi kutsuda teatrid (ja teha ka kohalikke projekte), mis oskavad maksimaalset ruumilahendust pakkuda. Tänapäeva peamikrofonide, kui vaja, ka teiste laulmist edastavate kõrvaklappide ja dirigenti transleerivate monitoride abiga pole distants enam takistuseks.

Poomisköie või noodilehega

Üks ooperipäevade eesmärk on aga tuua Eestisse võimalikult häid hääli ja sellisena jäi kõlama ?Võluflöödi? eliitkoosseis. Kontsertetendus on laialivalguv vorm, mida osa lauljaid võtab lihtsalt kontserdina (laulavad noodist), teised (kes rolli varem teinud) püüavad ka näidelda. Siin olekski vaja kergelt lavastajakäega üle käia, sest muidu valitseb anarhia. Üks ilmub lavale poomisköie, teine noodilehega. Just nii oli ?Võluflöödi? eredamate osatäitjatega. Tähelepanu äratava sarmi ja lavavaldamisega jäi silma Linzi ooperis töötav Eesti bariton Lauri Vasar (tõi lavale etenduse ainsa atraktsiooni, poomisköie). Tema II vaatuse väljatulekud ja duett Papagenaga (Heli Veskus) olid etenduse sisuliselt säravaimad kohad. Mõnikord (ka selles etenduses) tundub koloratuuride esitamine tõsise hääleakrobaatikana ? kui laulja seda ise ei naudi, vaid esitab sportliku ülesandena ?, siis Vasara-Veskuse pillutatud passaaþid tekitasid tõelist vaimustust. Vaba ja rolliteadliku käitumise ning nüansseeritud vokaaliga tõusis esile Viesturs Jansons Tamino rollis. Hea vokaali ja omaette noodisolemisega jäid meelde Larissa Judina Peterburist (Öökuninganna) ja Leonid Savitski Estonia teatrist (Sarastro).

Sõbralik tragöödia

Võrreldes erinevaid ?Romeo ja Julia? versioone (eredamad Bellini ooper ja Prokofjevi ballett) on Gounod? oma mitte nii utreeritud tragöödiaelementidega ja pehmemate karakteritega. Julia pole nii verinoor ja habras (muusikaliselt materjalilt on ta tugevam, Romeo õrnem), vanemad pole nii halastamatult kalgid jne. Inimsõbralik on ka see, et noortel lastakse surra üheaegselt ? see lisab lavastusvõimalusi, mida Gintas Þilys ka huvitavalt kasutas. Tema kiituseks peab ütlema, et etendusel oli igal hetkel näha muusikatundliku lavastaja kätt. Oli palju leidlikku ? imekspandavalt armsaid detaile (paaripaneku stseenis kohendab Romeo neiu laubal juukseid, nad nihkuvad lähemale ja suudlevad hetkeks pika kombetalituse ajal), nii ajaloolist kui tänapäevast konteksti (Montecchi noorukid olid riietatud tänapäeva pearätikute ja nahkpükste stiilis), kõnelevaid þeste, liikumist liigendavaid rütme.

Noored lauljad täitsid kaelamurdvaid võitlusstseene ning müüril balansseerimisi imetletava osavuse ja julgusega. Julia (Jolanta Gedmintaite) ronis oma pika kleidiga rõdult mööda erinevaid müüripindu üles-alla sellise osavusega, nagu poleks Romeo sugugi esimene, kelle pärast tal seda teekonda on vaja ette võtta. Romeo (Edmuntas Seilius) oli üdini lüüriline ? ja sellisena harvanähtav tenor, kes jäi nii karakterilt kui ka vokaalilt nõrgaks dramaatilistes episoodides, läks hinge aga leebe noorukina. Naljakas, aga tema rolliloomega sobiv oli seegi, et ronimistes oli ta kohmakam kui Julia.

Gounod? ?Romeo ja Julia? pole helilooja parim teos, ?Faustis? on rohkem ilmekat materjali. Tema helikeel ei küüni ka Verdi voogavate liinide ega Puccini läbikomponeeritud ansambliteni. Kaunim on just õrn, katkendlik lüürika ? harfikäikudega täidetud viiulimeloodiad. Siin jäi kõrva Kaunase orkestri viiulirühm oma intensiivse kontsertmeistriga, kes igati esile tõusta tahtis ja seda ka vääris.

Jõuline Violetta

Tähelepanuväärne, et mõlemas Leedu lavastuses joonistusid naispeaosalised märkimisväärselt tugevama karakteriga välja kui mehed. Violetta osatäitja Sabina Martinaityte sobib ilmselt kõige paremini heroiliste naiste rollidesse. Midagi wagnerlikku õhkus nii tema kujust kui rolliloomest. Hääles oli parimatel hetkedel (ja neid oli palju) pidevat sädelust ja särinat. Hästi mõjus ka see, kui ta end tagasi hoidis ? lõpustseeni pianod olid kaunid ja hinnalised. Võrdväärseks partneriks nii karakterilt kui häälematerjalilt sai talle hoopis armastatu isa ? Germont (Laimonas Pautienius), kes oli üldse etenduse parim laulja. Alfredo kui sellise jõulise naisekarakteri kohta liig lüüriline osatäitja kahvatus kuidagi nende kahe vahel.

Märkimisväärne oli ka Violetta surmastseen, kus tavaliste, publikul pisarat silma toovalt jõuetute, hingamispuudulikkusest hakitud fraaside asemel leidis Martinaityte väljendusrikkuse hoopis masendusest parlandoga väljahüütus. Tavatu, aga andekas. See naine küll erilist kaastunnet ei äratanud ega kurnavasse kopsuhaigusesse surnud ? pigem oli ta lõpuni võitlev kangelanna. Taoline Violetta-natuur annab uusi ideid ja võimalusi mõnes originaalitsevas lavastuses antud teemat juba mõne kaasaegsema haigusega siduda.

Kangelasverd olid ka orkestrandid, kes külmas tuules või sääseparves oma tööd tegid. Vaid korra märkasin ühte kontrabassimeest mängu katkestavat ja habemest vereimejaid tõrjuvat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming