Ood Neeme Järvile ja ERSOle

Toomas Velmet

?Tubin ja tema aeg?: ERSO NEEME JÄRVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 28. V.  

2 x USA, Rootsi, Hollandi ja Jaapani peadirigendi, Eesti dirigendi Neeme Järvi kavad on alati põnevalt ootamatud. Neljas festivalikontsert ja maestro Järvi oma esimese orkestri (1960 ? 1979) ees, tõsi, 28. mail. Lugesin laval kokku kaheksa orkestranti sajast tolleaegsest ERSO koosseisust. Aeg teeb oma töö orkestrantidega, aga orkester jääb ja on täie tervise juures nagu maestrogi.

Kava alustati Eugen Kapi süidiga balletist ?Kalevipoeg?. See kuueosaline tantsusüit kõlab suure orkestriga kontserdilaval Järvi esituses hästi mahedana kõlaliselt ja vaimukana. Need helikeelelt lihtsakoelised, aga karakteersed kujundid on väga meisterlikult orkestreeritud ja kõrgtasemele viimistletud esitus tõstis süidi hoopis teisele ja kõrgemale hinnangutasemele allakirjutanu kõrvus, kui varasemast kivistunud standard. Kui vastab tõele asjaolu, et Eugen Kapp ei orkestreerinud oma lavateoseid ise, siis vääriks küll nimetamist ka teose partituuri tegija, olgu see siis Paul Karp või Kirill Raudsepp ? tänapäeval vääriks tegu avalikustamist.

Väga mõjuv oli ka Eduard Tubina VI sümfoonia asetamine Eugen Kapi taustale. See restaureeris väga täpselt 1950. aastate Eesti muusikalise tausta, kuhu ootamatult ilmus Tubin oma V ja VI sümfooniaga. Eriti V esmaesitus Eestis 1956. aastal Sergei Prohhorovi juhatusel Raadio SOga oli absoluutselt positiivne ?okk ja minusugune 14aastane poisike ei saanud sellelegi pihta. VI esituse ajaks (1959, Prohhorov) oli taust juba mõnevõrra muutunud tänu Tambergile, Tormisele ja Räätsale, aga ka Tubin ise oli paljus muutunud. Arvan teadvat, et Eesti Raadio arhiivis on olemas nii V kui VI tolleaegsed salvestised ja naudin ette võimalust võrdlevalt kuulata, kas või Neeme Järvi 1961. ja 2005. aasta VI-ga. See sümfoonia on nii orkestrile kui dirigendile meisterlikkuse kool ? esimesele ansambli tugevusproov ja teisele käsitöö efektiivsuse ja filosoofilise vaimsuse proovikivi.

Järvi pani ennast maksma proovides (mida õnnestus jälgida) äärmiselt ökonoomse ja tulemusrikka tööga, teades oma suure kogemuse baasilt täpselt, kus on karid peidus ja kus neid pole. Kontserdil jäi vaid üle imestada, kuivõrd lihtsate ja minimaalsete manuaalsete vahenditega on võimalik saavutada vapustav muusikaline tulemus.

ERSO-le oli sellesarnase tulemuse saavutamisel oluline, et mitte öelda otsustav roll, ja see teostati dirigendi tasemele vastavalt. Loodan, et maestro ei tagane oma sõnadest, mida ta kontserdijärgselt ütles hinnanguna ERSO-le: ?Sellisel professionaalsel tasemel, noore ja loominguliselt erksa orkestriga olen valmis minema ükskõik millisele maailmalavale.?

ERSO on viimastel hooaegadel tõestanud oma valmidust suurteks tegudeks ja on viimane aeg riigil investeerida ja leida investeerijaid sellesse loomingulisse üksusesse, sest nagu teada ? töö õilistab inimest (orkestranti), aga võib ka temas kõik ilusa tappa.

Kontserdi nn rootsi poole täitis helilooja, pianisti ja dirigendi Wilhelm Stenhammari (1871 ? 1927) Klaverikontsert nr 1 b-moll op. 1 (1893). Lausromantilise, 50 minutit kestva neljaosalise mammutkontserdi esmaesituste seas ülemöödunud sajandi lõpus domineerib ja seisab rahnuna 1894. aastal autori esitus Berliini Filharmoonikutega Richard Straussi juhatusel. Kirjutatud on, et teoses on tunda Wagneri, Liszti, Brahmsi ja Griegi mõjusid, aga kuskil ei ole ma lugenud T?aikovski mõjudest. Ometi on eriti orkestratsioon ja ka muusikaline materjal hästi T?aikovski-pärane, kuigi mitte tsiteeriv, aga helistikki sama kui viimasel op. 23 (Esimene klaverikontsert).

Olgu sellega, kuidas on, kuid huvitav oli teose esitus kindlasti. Päris täpselt ei saanudki teada, kas kontsert esitati Kurt Atterbergi orkestratsioonis (1946) või 1990. aastal professor Allan Ho leitud originaalis. Aga nagu tavaks öelda, mis tähtsust sellelgi on: peaasi et kõlas hästi. Pianist Per Tengstrand on võtnud oma raudrepertuaari kogu Stenhammari klaveriloomingu ning seda väga täpselt iseloomustanud: ?Kurb, aga ilus?. Tengstrandi interpretatsioonis torkas kõrva haruldane vertikaalne kõla ja päris erilise saavutusena kontserdisaali mitte esimeses nooruses Steinway kalliks mängimine. Tähtsaim on asjaolu, et Tengstrand, Järvi ja ERSO (muide keelpillide täiskoosseisuga) saavutasid ka selles teoses absoluutse ühismeele ja ettekanne oli kõik 50 minutit põnevusega jälgitav.

Festival sai sel nädalal esimese poolega hakkama ning palju põnevat on veel ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming