Omasid tasub hoida

Marge Raun*

Eesti on üks imeline maakilluke, millele on mitmes mõttes palju antud. Meil on põhjust tunda uhkust oma muusikakultuuri edasiviijate üle. Eesti muusikaelu arengut pärsib aga juba aastaid üks mentaliteediprobleem, mille lahendust pole veel leitud.

Interpreetide seisukoht on, et neile tehakse ülekohut, kui neile piisavalt tööd ei pakuta. Mõned kontserdikorraldajad aga ütlevad, et meie interpreetidel pole pakkuda  piisavalt head kvaliteeti, mistõttu pole neisse mõtet panustada. Koos koolipinki nühkinud inimestest saavad ühel hetkel leppimatud vaenlased. Kõige pentsikumas rollis on aga need muusikud, kes on kord korraldajad, kord esinejad – nemad katsuvad suu kinni hoida ja mitte kukkuda identiteedikriisi. Aga mis oleks, kui vaadata seda probleemi sootuks kolmanda nurga alt? Möönaks, et tõepoolest, meie kõrgelt haritud muusikute tase  pole alati rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, kuid väidaks, et kausaalne seos on tegelikult vastupidine: professionaalne kvaliteet ei ole hea, kuna neisse pole piisavalt panustatud.

Ehk teisisõnu, meil on piisavalt Tuhkatriinusid, kellele lihtsalt keegi pole märganud pai teha ja puhast kleiti selga panna – nii nad tahmaseks jäävadki.

Arendustöö on Eesti kontserdielus aastaid tähendanud eeskätt kinnisvara edendamist,  sellele on kulunud suur osa ressurssidest, ka raha, kuid eelkõige aega ja tähelepanu. See pole olnud vale tee, sest kerkinud kontserdimajad on oma mõjupiirkonnas turgu tugevalt arendanud, osutunud uuema-aegse Eesti üheks mõttekamaks regionaalpoliitiliseks teoks. Probleem tuleneb aga sellest, et samal ajal on arendustöö jäänud tegemata inimestega. Vajalikku koolitust ei ole aastaid saanud Eesti  Kontserdi enda töötajad. Hooaja kavandamine ja läbiviimine käib inertsist, inimeste algatusvõime on pärsitud. Mõistagi on jäänud tegemata ka see elementaarne töö artistidega, mis arenenuma muusikatööstusega riikides on promootorite ja produtsentide tegevuse lahutamatu osa. Eestis ei toimi too kas või Soome muusikaelus avalduv aspekt, et omasid hoitakse juba sellepärast, et nad on omad. Siinkohal ei pea tõmbama kohe mõttelisi  jooni protektsionismi, ametiühingutegevuse ja muude vaba konkurentsi väidetavalt piiravate tegurite suunas. Lihtsalt, inimestega on vaja tegeleda. Praegu töötab üha kõrgematel tuuridel negatiivselt pingestuv nõiaring, mille ohvrid on tegelikult kõik osalised, ka näiliselt publiku järgi joonduvad kontserdikorraldajad.

Mida edasi, seda raskem on korraldajail publikut saali saada ning tõestada: vaat see järjekordne välismaine artist on tõesti piletiostu  väärt. Üksikute Bocelli mõõtu superstaaridega täidab küll korraks saali, kuid ei lapi kõiki hooajaga tekkinud eelarveauke. Seda enam, et riigi tegevustoetus on masuga koomale tõmbunud ega kipu taastuma. Paraku pole ka eriti peale kasvamas (kasvatatud) uusi kodumaiseid karismaatilisi tegijaid, kellega koostöö oleks maailmanimedele täiendav argument Eestisse tulla. Üha enam välisesinejaid tuleb siia eelkõige raha, mitte toredate kolleegide  või arendavate elamuste pärast. See raha tuleb aga meie endi kõhnukesest taskust. Hoobi on saanud ka järelkasv. Muusik peab olema usin töötegija igal pool, aga Eestis lisandub selle ameti prestiižiprobleem, mis on selgelt tekkinud nõukogude perioodi lõppedes. Tagajärg on, et vanemad ei too ka eeldustega lapsi muusikakooli ja noored ise valivad võimalusel teise ameti. Kui pidada praegust arengusuunda sobilikuks, võib tagajärg olla muusikaliselt  andeka rahva ühe olulisema identiteediteguri ja ühes sellega oma näo kaotamine.

Mida siis teha? Eeskuju kasvatab kõige enam. Eesti Kontsert peab iseendas ja enda ümber kujundama harjumust tihedamaks koostööks kohalike muusikutega ning usku, et nendesse tasub panustada. Näitena saab tuua maestro Aleksejevi, kes on üheksa aastat ER SO muusikutesse uskudes nendega tööd teinud. Tulemus on näha ja kuulda. Loomulikult on  muudatuste eelduseks ka uute tegijate kaasamine, eeskätt produtsentide näol. Eesti kontserdielu nõiaring on vaja peatada ja tööle panna kesktõukejõu asemel kesktõmbejõuga. Eesti muusikud – heliloojad, solistid, suuremad ja väiksemad koosseisud – on väärt, et neid hinnata ka Eestis. Muidugi peab väärtustamine tähendama ka seda, et kõrgharidusega ja tipptasemel muusik, kes on ametit õppinud algkoolist saadik, peab saama Eesti keskmisest  kõrgemat töötasu. Ent palgast sageli enamgi motiveerib artisti tunnustav sõna ja tähelepanu. Pidev ja pieteeditundeline arendustöö, mida oma arvustustega teevad näiteks Tiiu Levald ja Toomas Velmet, tuleb aktiveerida ka kontserdikorraldustöös. Eesti Kontserdil tuleb koos Peterburi Jaani kiriku tegevuse käivitamisega taastada eesti muusika ekspordiks tegevussuund. See on töö, millest ei sünni üleöö suuri majanduslikke kasumeid,  kuid mis ei jää ka ainult kuluartikliks. Seejuures jäävad aktiva poolele ka uued kontaktid ja kaasatud muusikute professionaalsuse tõus. Noored ja teotahtelised, aga ka juba kogemustega inimesed on kõigeks selleks olemas – nad pole lihtsalt veel mõjule pääsenud.

* Marge Raun, kes töötab praegu ERR is, on varem töötanud Eesti Kontserdi produtsendina ja reklaamiosakonna toimetajana, lõpetanud Tallinna ülikooli kultuuri- ja kunstimänedžeri erialal cum laude (2003)  ja kandideerib eeltoodud seisukohtadega Eesti Kontserdi direktori valimistel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming