Omad liistud: Tintinnabuli sinu peas I

KAUR GARŠNEK

Eri andmeil kannatab püsiva tinnituse all paar protsenti kuni viiendik populatsioonist. Lisaks kellukese helinale, sisinale ja vilinale kuuldakse ka nt madalat suminat ja undamist. Ilmselt on kõik midagi sellist tajunud pärast valju kontserti seoses kuulmisläve ajutise nihkumisega. Püsiv subjektiivne helifoon tähendab aga, et aju kuulmiskeskus teeb seitse päeva nädalas „ületööd” ja selle üks põhjusi võib olla sisekõrvas asuvate üliõrnade kuulmekarvakeste düsfunktsioon. See omakorda tuleneb enamasti kas loomulikust vananemisest või liigsest helirõhust. Valuläve piiril heli (nt püssipauk või vali trummilöök) võib karvakese hetkega välja rebida, enamasti aga satub elund pideva ainevahetusliku koormuse alla, millest taastumiseks ei anta piisavalt aega. Ning tagajärjeks ongi pöördumatu kahjustus. See on üks meie „tsivilisatsiooni haigustest”, mis tuleneb mh tänapäeva muusika ja muusikatööstuse iseloomust.

Kui käisin viis aastat tagasi kõrva­arsti juures, mainis too jutu sees mõrkja muigega, et nemad juba nälga ei jää: noorimate patsientide vanus langeb iga aastaga ning „iPodi põlvkonnale” saab juba paarikümne aasta pärast kuuldeaparaate müüma hakata. Üks teismeline tütarlaps olevat näiteks veetnud meeleoluka klubiõhtu kõlari ees tantsides ning saavutanud sellega sisuliselt keskmise vanuri kuulmistaju. Patsientide vanus langeb tõesti kõikide uuringute järgi – ja pole ka ime, kui arvestada, et valjema rokk-kontserdi helinivoo võib olla 125 dB ringis, mis on juba valuläve lähedal. Kõrvaspetsialistide sõnul suudab aga inimene isegi ainult 105 dB helinivooga kontserti ilma kahjustuseta kuulata vaid viis minutit. Lisame siia kõikvõimalikud kuulmishäiretega pop- ja rokkmuusikud (Sting, Neil Young, Ozzy Osbourne jpt) ning pilt olekski justkui selge.

Kuid enne kui asuda masinaid purustama, tasuks vaadata probleemi veidi laiemalt, kuna see ei puuduta ainult võimendatud muusikat. 2003. aastal väljastas Euroopa Liit määruse, mis nõudis, et orkestrantide töökeskkonnas oleks helirõhu tase maksimaalselt 85 dB (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni standard lähtuvalt kaheksatunnisest tööpäevast). Ning loomulikult selgus, et üheski sümfooniaorkestris pole see tingimus täidetud. Järgnesid mitmed uuringud, mis jõudsid seesuguste tulemusteni: orkestrantidel esineb statistiliselt märksa rohkem kuulmishäireid kui mittemuusikutel, kusjuures kõige ohustatumad pillirühmad on vaskpuhkpillid ja löök­riistad, kuid ka pikoloflööt (kõik 95 dB) ja puupuhkpillid (paigutuse tõttu orkestris). Üks hea kokkuvõte nendest uuringutest on Briti Orkestrite Liidu väljaanne A Sound Ear II (2008).1

Kui minna veel samm edasi, siis pole see isegi niivõrd XX sajandi probleem. Juba XIX sajandil ei saanud muusikud ja heliloojad enam toetuda metseenidele nagu varem vaid pidid elatuma piletitulust. See aga tähendas suuremaid kontserdisaale ja valjemaid instrumente, mis viis automaatselt ka seesuguste kõlajõu väljendusteni nagu Wagneri või Mahleri orkestrikoosseisud ja dünaamilised kontrastid. Tekib niisiis küsimus, kas peaks regulatsioonide täitmiseks jätma kogu kaasaegsema repertuaari üldse kõrvale ja keskenduma näiteks ainult vanamuusikale? Sest kõrvatroppide kasutamine ja pleksiklaasist helitõkete paigutamine keset orkestrit pole soovitavat tulemust andnud (üks moonutab helitaju, teine heli ennast).

Pilt ei ole niisiis roosiline – kuid ka mitte süsimust. Mõnede uuringute järgi kahjustab nauditav muusika kuulmist siiski vähem kui sama nivooga müra, kuna vähendab stressi ja suurendab seekaudu sisekõrva taastumisvõimet. Samuti on andmeid, et muusikalise treeninguga indiviididel on vähem vanusest tingitud kuulmislangust kui mittemuusikutel.2 Mis veelgi huvitavam, Christophe Micheyl et al. on näidanud, et kuulmistaju ei toimi üksnes alt üles põhimõttel, nagu varem arvatud, vaid teadvusliku ajutegevusega saab (lähtuvalt muusikalisest ettevalmistusest) ka mõjutada sisekõrva toonust! Seega tasub ikkagi muusikat kuulata ja teha – lihtsalt mitte „viimsel võimsusel” ning mitte ükskõikselt.

1 http://www.abo.org.uk/media/20101/A-Sound-Ear-II.pdf

2 The Hearing Review 30. IX 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming