Oli kord tüdruk nimega Jeanne

Tiiu Levald

Lugu 17aastasest Orleans’i neitsist, kes päästis Prantsusmaa ega väsinud kordamast, et rõõm, lootus ja armastus on kõige tugevamad, ning kelle puhastes kätes saab hirmuäratavast mõõgast lunastav relv – Jeanne’i mõõk on armastus! Ja siis tehakse temast usutaganeja, nõid ja ketser, rahva, kuninga ja Jumala vaenlane, kes seaduse järgi tuleb surma mõista ning elusalt põletada: “Comburator igne (lad k ‘kõikehävitav tuli’).”

Ainult surmaminejale on antud eesõigus näha hetke jooksul silme eest läbi jooksmas tervet oma elu. Ning selle võimaluse annab neitsile vend Dominicus, kes on taevast toonud kaasa Jeanne’i eluraamatu, mida hakatakse meie ees lehitsema, jõudes kulminatsiooni, s.t võika tulesurmani.

Need on kaks punast joont, millele on üles ehitatud Arthur Honeggeri (1892–1955) ja Paul Claudeli (1868–1955) dramaatiline oratoorium “Jeanne d’Arc tuleriidal”. Honegger on öelnud: “Kogu muusikaline õhustik on siin ette kirjutatud ja partituur paika pandud ning heliloojal tuleb ainult järgida poeedi visiooni, see helidesse panna…” Ja kuskil on irooniline Honegger veel kommenteerinud, et looming sünnib harilike vahendite ebahariliku kasutamise korral. Temast sai 1920. aastail Pariisis tegutsenud heliloojate rühmituse Les Six (Kuuik) liige.

Diplomaadina töötanud Paul Claudeli on peetud oma aja suureks draamakirjanikuks ja tema stiil on korraga nii antiikne, modernne, romantiline, barokne kui sümbolistlik. Seega kohtusid kaks uutmoodi mõtlevat loojat ning jätsid järgmistele põlvedele rikkalike fantaasiavõimalustega suurteose. Kõnealuses muusikalises draamas pole järgitud ajaloolisi daatumeid, tähtsad on vaid suhe toimuvaga ja emotsioon. Siin on segunenud ajastud ja lummav unenäolisus.

 

Lauljate õnnestunud valik

Muusikaline teostus selle õhtu “Jeanne d’Arci” ettekandes oli igati haarav: oli erinevate koorikoosluste pakutud põnevaid värve ja kontraste, dirigent Anu Tali olid kujundanud põrgu ja paradiisi müstilisi intonatsioone I stseenis, grotesksed olid karakterid IV stseeni karnevalis ning Jeanne’i reetmise kaardimängu episoodis.

Lauljate valik oli õnnestunud: Alla Popova tuumakas sopran tõi kõrvu valusat igavikulist kurbust, Kädy Plaasi sire hääl mõjus nagu puhas allikavesi oma heljuvate kõrgustega, Teele Jõks üllatas oma sumeda mezzo madalate, lausa embusesse võtvate helidega. Mati Turi hääl kostus aga kuulajani nagu jõuline ja vahe mõõk ning Aare Saali bariton oma vallutava maskuliinsusega tuletas meelde julma reaalsust.

Väga sugestiivne oli Rain Simmuli vend Dominicus, tema lohutaja kirglikkus II stseenis: “Ei, Jeanne, need ei olnud preestrid, kes sinu üle kohut mõistsid. Kui need metsloomad sinu ümber kogunesid, viha südames ja vaht kihvadel, need preestrid, need riigimehed, siis lõi viimse kohtupäeva ingel, kes kaalukausse üleval hoiab, ainsa kõrvakiiluga nende peadelt ja õlgadelt mitra, kapuutsi ja mungakuue.” Ning lõpuks allaandmine Jeanne’i hingejõule IX stseenis tekstiga, kus ta peab tunnistama enda toodud raamatu kohta: “Leheküljed ööd, verd, eresinist ja purpurit on pudenenud minu sõrmede vahelt ja neitsilikule pärgamendile pole jäänud muud kui kuldne initsiaal” – Mirtel Pohla hääles oli hingematvat kurbust.

Kulminatsioon saabub. XI stseeni litaanias tulele, mida ülistab vaatemängu jälgiv pime rahvahulk, kes alles hiljuti oli ülistanud oma maa päästnud kangelannat, hõiskab nüüd: “Kiidetud olgu meie vend tuli, kes on tark, tugev, elav, põletav, karm, äraostmatu… kes võib tagasi anda vaimu ja tuha. Selle, mis tuhk on, anda mullale.” Ja teksti saatel, mida laulavad ingellikud hääled: “Keegi ei armasta rohkem kui see, kes annab oma elu nende eest, keda ta armastab”, lendas kloostri aknast välja valge tuvi – Neitsi Maarja on Jeanne’i puhta ohvri vastu võtnud. Kõik see oli etenduses plussmärgiga ja kindlasti oli see väga kaalukas pool.

 

Visuaalne külg jäi ähmaseks

Võib-olla tulin ma liiga suurte lootuste-ootustega kuuldavale lisaks saama midagi erakordset ka silmale. Sest eeldused selleks olid rikkalikud. Esiteks esituspaik, millest paremat ei oska ettegi kujutada – Pirita kloostri paesed müürid oma gooti stiilis akende ja võlvidega. Teiseks erakordselt tundliku näitlejanärviga Mirtel Pohla peaosas ja kolmandaks lavastajana äärmiselt mitmekülgsete annetega Üllar Saaremäe, kes on end oma näitlejarollidega kindlalt meie meesnäitlejate esikümnesse mänginud.

Lavastaja respekteeris ilmselt väga teose vormi (oratooriumi), kuid usun, et julgem misanstseeniline liigendatus oleks andnud tegijatele suuremaid suhtevõimalusi. Eespool oli juttu fantaasiaküllusest, millele nii palju toitu andis juba Claudeli tekst. Taustal paiknev videoekraan oleks ju andnud suurepäraseid võimalusi aktsentueerida olulisi sõlmpunkte, olla kujundites mitmekesisem ning mitte korrata väljaspool teose rütmi ähmase sisuga sümboolikat.

Selle asemel, et enne nii sügavamõttelist teost külgekraanidel pakkuda publikule pealetükkivat kokteilireklaami, oleks vist hea tahtmise juures neid ekraanipindu olnud võimalik hoopis teisiti kasutada: anda võimalus ka saali tagumistes ridades istujaile näha Jeanne’i ja vend Dominicuse näo suuri plaane. Praegu said heade näitlejate miimikast osa paraku vaid esimesed read.

Üks väike soov kaunile ja haprale, kuid suure hinge- ning sisendusjõuga Mirtel Pohlale: ta võiks üritada üles otsida oma hääle rinnaregister – see on varaait, mis annab näitlejale kätte hoopis uued horisondid! Kahju oli sellest, et näiteks IX stseenis, kus kulmineerub Jeanne’i meeleheide ning kus laulavad Katariina ja Margareete hääled, segunes kõik umbmääraseks helide koosluseks. Ometi peaks olema võimalus neid asju diferentseerida, ent see on vist juba helitehniline probleem.

Ja kõige lõpuks: kui väga asjatundlik ja inforikas kavaleht toob viimasel leheküljel ära kõigi abistajate nimed, siis sooviks teada ka, kes on suurepäraste tõlgete autor.