Olen eelistanud EFKd, sest ei tea paremat koori

Anneli Ivaste

Dirigent Marc Minkowski räägib oma hullumeelsest ettevõtmisest esitada Wagneri aasta puhul kaks „Lendava hollandlase” ainetel lavateost ning Eesti koori osast selles. Kontsertettekandel kaks ooperit: Richard Wagneri (1813–1883) „Lendav hollandlane” („Der fliegende Hollandär”, 1843) ja Pierre-Louis Dietschi (1808–1865) ooper „Kummituslaev” („Le Vaisseau fantôme ou Le Maudit des mers”, 1842). Solistid: Sally Matthews, Ingela Brimberg, Jevgeni Nikitin, Vincent Le Texier, Mika Kares, Bernard Richter, Russell Braun, Eric Cutler, Julien Behr, Ugo Rabec, Hélène Schneidermann, Marie-Ange Todorovitš. Les Musiciens du Louvre-Grenoble, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Marc Minkowski. Kontserdid 19. V – 3. VI festivalil „Ré Majeure” Versailles’ Royal Operas, Grenoble’i kontserdimajas MC2, Viini Kontserdimajas ja Barcelona Palau de la Músicas. Marc Minkowski (sünd 1962) alustas muusikuteed fagotimängijana ansamblites Les Arts Florisants ja Clemencic Consorts. Dirigendikarjääris saavutas tuntuse ja tunnustuse esialgu prantsuse baroki ajastutruu tõlgendusega enda orkestriga Les Musiciens du Louvre, mille asutas 1982 aastal. Teda on hinnatud ka ooperidirigendina ning vähetuntud ooperite esitaja ja salvestajana. Hiljem on tema repertuaari lisandusid Mozarti ja Haydni looming ning romantismiajastu ja XX sajandi autorite teosed, eelistuseks vähetuntud teoste tutvustamine ja jõuline omanäoline interpreteerimine. Minkowski on Varssavi Sümfooniaorkestri peadirigent aastast 2008 ja sellest aastast ka Salzburgi Mozartinädala kunstiline juht ning on juhatanud ka selliseid tipporkestreid nagu Mahleri Kammerorkester, Berliini Filharmoonikud, Orchestre de Paris, Los Angelese Filharmoonikud, Dresdeni Staatskapelle jt. Ta on Eesti Filharmoonia Kammerkooriga koostööd teinud juba kuus aastat ning andis nüüd meie koorile võimaluse tähistada Wagneri 200. sünniaastapäeva koos Euroopa tippmuusikutega.

See on suurepärane idee – tuua lavale kaks samal ajal samale teemale kirjutatud ooperit, mille autoritel on ka ajalooline seos. Kas kandsite seda mõtet kaua endaga kaasas, enne kui avanes võimalus ettekandeks?

Marc Minkowski: Tutvusin Dietschi ooperi partituuriga juba mõni aeg tagasi, aga nüüd, Wagneri aastal, leidsin, et on just õige aeg see ette võtta. Mulle oli oluline tutvustada seda prantsuse tundmatut heliloojat ja näidata tema ajaloolisi seoseid Wagneriga XIX sajandi Pariisis. Teatavasti oli Wagner kaotamas lootust saada tellimus Pariisi Ooperilt ning müüs „Lendava hollandlase” libreto teatrile maha. Direktor andis aga selle toona teatris dirigendina tegutsenud Dietschile. „Kummituslaev” esietendus eelmänguna balletile Pariisi Ooperis 1842. aasta novembris (kaks kuud enne Wagneri „Lendava hollandlase” esietendust Dresdenis). Mõlema ooperi libreto põhineb küll samal teemal, kuid need erinevad üsna suurel määral. Muide, pärast esietendust polegi „Kummituslaeva” rohkem esitatud, kuni meie selle nüüd välja tõime ning viitena ajalukku esitame seda Versailles’s ja Viinis eelmänguna Wagneri kuulsale ooperile. Ma ei arva, et see ooper oleks ületamatu meistriteos, aga kahtlemata sobib see ideaalselt konteksti.

Wagneri puhul tahtsin näidata, et tegemist pole muuseumieksponaadi, vaid elava muusikaga. Esitame „Lendava hollandlase” esimese versiooni. Tahtsin tuua Wagneri tõlgendusse pisut värskust, uusi nüansse ja dünaamikat: orkester mängib ajastu pillidel ja koosseis on väike – vaid 65 mängijat orkestris ja 36 lauljat kooris.

Praeguseks on olnud viis kontserti [intervjuu on tehtud otse enne viimast kontserti Barcelonas – A. I.]. Oleme näinud publiku tohutult sooja vastuvõttu Euroopa olulistes muusikakeskustes. Kuidas olete ise rahul oma idee teostumisega?

Olen veel nii asja sees, et distants puudub, seetõttu ei oska objektiivselt hinnata. Igal juhul on see väga riskantne projekt, mille õnnestumises oli mul esialgu suuri kahtlusi. Sõltuvalt akustikast ja ruumide eripärast on kõik kontserdid vägagi erinenud. Esimene kontsert La Rochelle’i lähedal saarel oli mulle väga oluline, kuna Île de Ré on minu paradiis, kus toimub minu asutatud festival „ Ré Majeure”, mille taset tahan hoida nii kõrgel kui võimalik. Paljud külastajatest kuulsid Wagneri ooperit esmakordselt ning olid väga vaimustuses ja liigutatud.

Vesailles’s oli kontserdipaigaks teater – õige keskkond ooperi esitamiseks. Valitses ärev õhkkond, kuna tenor vahetus, akustika oli suhteliselt kuiv; siiski läks kõik hästi. Grenoble’is on väga ilus soe akustika, aga seal pidime teosed ka salvestama ja seetõttu oli õhus erilist pinget ja survet.

Viin on muidugi väga eriline paik: see on muusika ja muusikute kuningriik. Töötan siin tihti. Viini publik teeb ka pisut ärevaks oma asjatundlikkuses, aga tajusin väga suurt huvi ja poolehoidu. Esitasime mõlemad teosed ühel päeval ja see on väga kurnav, kuna muusikat on kokku ligi viis tundi. Meeleolu oli ülev, õhk täis emotsioone.

Täna on jälle täiesti uus olukord siin Barcelona kontserdimajas, mis on omamoodi arhitektuuri-ime.

Olete mitmel korral öelnud nii proovis, aga isegi publikule kontserdi eel, et see on teile olnud hullumeelne ettevõtmine. Mida sellega täpsemalt silmas peate?

Kaks nädalat proove kahe suurteosega, millest üks on Wagner – seda on ilmselgelt vähe, lisaks lühikesele ettevalmistusperioodile ka väike esituskoosseis ja keeruline muusikaline materjal. Sealjuures ei ole Wagner orkestri igapäevane repertuaar, ainult solistid on Wagnerit varem laulnud – nad on võrratud!

Ka EFK-le on see esimene kokkupuude Wagneriga. Miks eelistasite meie koori ja mitte mõnd ooperikoori, kellele see oleks tavarepertuaar?

EFK on esinenud väga efektselt! Viinis rääkisid mulle asjatundjad, et nad on harjunud koori raskepärase kõla, väsinud tooni ja suure vibraatoga. Meie esituses oli kuulda värskeid ja selgeid hääl – see oli neile rõõmus üllatus. Esialgu tundus isegi, et koori kõla on solistide esinemisega võrreldes Wagneri kohta liigagi läbipaistev. Siis suunasin pisut lauljaid, koor reageeris kiiresti ja tulemus oli väga hea. Kooriosad on ka keerulised, täis erinevaid karaktereid, see kõik mängiti suurepäraselt välja. Samuti pole teie kooril probleemi intonatsiooni ega tempospüsimisega.

Olen igas kontserdipaigas võtnud proovis aega, et kuulata saalis meie koosseisu kõla sobivust sealsesse ruumi ja akustikasse, ning suunan alati muusikuid vastavalt ruumile, et leida täiuslik tasakaal. Näiteks Viini kontserdimajas olin pisut mures, kas meeskoor jõuab publikuni. Paigutasin lauljad tribüünile ja saavutasime suurepärase tulemuse. Muidugi on 36 lauljat väikseim võimalik koosseis Wagneri esitamiseks, kuid olin sellega arvestanud ja kõik toimis.

Tunnete EFKd hästi, sest olete koori kuue aasta jooksul kasutanud kuuel korral oma projektides: Griegi „Peer Gynt” mitmes saalis, Mozarti „Idomeneo” festivalidel, Bachi „Magnificat” väiksema koosseisuga. Mida võiks koori juures veel parandada?

See on keeruline küsimus. Kui midagi, siis ehk prantsuskeelses repertuaaris saaks häälduse ja diktsiooniga veel detailsemaks minna. Aga praegu Dietschi puhul oli hääldus isegi parem, kui ma lootsin. Muusikamaailmas on teie kooril täiesti unikaalne sound, sopranirühmal on puhas, värske, selge kõla. Olen oma projektides eelistanud EFKd, sest ma ei tea teist paremat koori. Aeg-ajalt töötan koos freelancer’itest koosneva grupiga, kuid nende ansambel pole ühtne. EFK puhul on tegemist sissetöötatud kooriga, kes on väga hea ansamblitunnetusega ja paindlik.

Legend „Lendavast hollandlasest” ehk viirastuslikust laevast on pärit juba keskajast ning selle müüdi põhjal on loodud palju kirjandus- ja lavateoseid ning filme. Laevakapten on määratud igavesti seilama mööda meresid, kuniks truu armastus ta needusest päästab. Mis on teile siin oluline sõnum ja kas sel on seost ka tänapäevaga?

Ma ei oskagi öelda, kas sellel on nüüdisajal tugevat resonantsi. Aga hiljuti vaatasin üht väga ilusat 1950ndatel loodud Hollywoodi filmi „Pandora”, mis põhineb samal süžeel, täis kirge ja armastust, ja mõtlesin, et see lugu mõjub igas kontekstis igal ajastul.

Mulle on see projekt eelkõige uskumatult lai panoraam romantilisest muusikast – prantsuse repertuaarist, bel canto’st, lüürilisest ja dramaatilisest muusikast, milles on üleloomulikku häälte kasutamist ning milles peitub tohutu jõud ja ekspressiivsus.

Juhatate palju ka ooperietendusi. Kui paljus erineb ühe lavateose muusikaline kontseptsioon teatri- ja kontsertetenduse puhul?

Pisut kindlasti. Kui mulle lavastus meeldib, püüan kohanduda ja sobitada oma muusikalist kontseptsiooni – temposid, aktsente, fraseerimist – lavastusse ja sellega, mida ma näen.

Kas teil on enne esimest proovi kontseptsioon peas valmis?

Enam-vähem, aga olen inimene, kellele meeldib kujundada muusikat proovides, ma ei tee kuiva tööd partituuriga, mulle meeldib töötada inimestega.

Dietschi teos ei olnud mul endal väga valmis, kuna sain partituuri hilja – oli vaid idee. Olen varem juhatanud palju Meyerbeeri, Gounod’, Glucki, Auberi teoseid ja see aitas mõista ka Dietschi, aga see tema ooper oli üsna suur üllatus.

Kas kuulate ka teiste interpretatsioone?

Jah, kindlasti, kogu aeg! Ise lähtun ikka partituurist, dirigent on nii vahendaja helilooja ja publiku vahel kui ka pisut looja.

Kohtute järgmisel korral EFKga juba juunis Prantsusmaal Aix-en-Provence’i ooperifestivalil „Don Giovanni” proovides. Kas saate vahepeal ka pisut puhata?

Mitte eriti, katsun tulevikus oma aega nii planeerida, et mul oleks endal aega rohkem iseseisvalt töötada, mitte kogu aeg proove teha.

Millistest hullumeelsetest muusikalistest ettevõtmistest praegu unistate?

Ideid on tohutult, sellest on isegi keeruline rääkida, kõike on nii palju, mida tahaksin teha. Võiksin ehk öelda, millest ma ei unista – ma ei juhataks Boulezi, Schönbergi, Bergi. Mind kutsuti „Lulud” tegema, aga ütlesin ära. Kuid XXI sajandi muusikaga on mul siiski kokkupuude – järgmise aasta jaanuaris juhatan Mozarti nädalal ehk Mozartwoche’l Arvo Pärdi orkestriteoseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming