Oleg Pissarenko uue plaadi point on minimalism

Igor Garšnek

Meie jazzkitarristidest on Oleg Pissarenko olnud siinses jazzielus küllaltki aktiivne üle kümne aasta, kuid tema muusikaliste tegemiste meediakajastus on miskipärast võrdlemisi napp. Sestap mõni pidepunkt – kellele uudsena teadmiseks, kellele lihtsalt meeldetuletuseks.

Tasub teada, et Narvas sündinud Oleg Pissarenko (1978) kitarriõpinguid juhendas Georg Otsa nimelises muusikakoolis Weekend Guitar Trio taustaga Mart Soo. Oma esimese autoriplaadiga „Ihtys“ (2002, Oleg Pissarenko Quartet) sai tollal päris nooruke kitarrist maha vaid aasta pärast Otsa kooli lõpetamist.

Tänaseks on Pissarenko muusikaga plaate, kus tema ansamblikaaslased on suuresti varieerunud (nt Ain Agan, Jaak Lutsoja, Taavo Remmel, Tanel Ruben jpt) ilmunud kokku kaheksa. Neist viimase albumi „Point“ salvestas Oleg Pissarenko Band tänavu kevadel. Tasub ka teada, et praegu on Pissarenko Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli pedagoog ning et aastal 2013 valis ERR ta aasta muusikuks.

Verivärskel plaadil „Point“ on Oleg Pissarenko bändikaaslasteks Raun Juurikas klahvpillidel, Mihkel Mälgand kontrabassil ja trummar Ahto Abner. Milles siis point on? Usutavasti on üks olulisemaid, kogu albumit iseloomustavaid raskuspunkte neljaosaline lugude tsükkel „Point I–IV“ ja sellele järgnev kümneminutiline kompositsioon „Holon“ („Tervik-osa“). Eelmainitud tsükli osade sidusus on selgelt tajutav: kui „Point I“ akustilise kitarri minoorsed, korduvad akordijärgnevused saavad pikapeale heljuvaid kõlavärve üha juurde, siis „Point II“ algus on samuti ambient’lik elektrooniline seisundimuusika, mille peale projitseeruvad hiljem jällegi kitarri minimalistlikud akordid. Ainult et Juurika klahvpillisoolo ja Abneri trummipartii annavad muusikale seejärel üsnagi aktiivse liikumisimpulsi. „Point III“ areneb oma muusikalise toonuse mõttes rahustav-teraapilise jazzballaadi võtmes, kuid saab loo keskosas ootamatult aktiivse, lausa rock’iliku väljendusjõu. Lõpetav „Point IV“ kujuneb ootuspäraselt terve tsükli kõlaliselt läbipaistvaks, minimalistlik-helgeks lõpuresümeeks.

Ka järgnev kompositsioon „Holon“ kõlab üsna samalaadses emotsionaalses tonaalsuses. Ent siin on huvitav jälgida, kuidas arenduse käigus kujuneb tasapisi välja hüpnootiline minimalistlike kujundite võrgustik ja kuidas need kujundid omavahel rütmiliselt suhestuvad: pidevalt tekib justkui paigast äranihkumise illusioon, kuni rütmimängud lähevad loo lõpuosa koosimprovisatsiooni käigus juba nii vabaks, et nihestuvad tõepoolest.

Kui tsükkel „Point I–IV“ ja „Holon“ moodustavad plaadil ühe mõttelise terviku, siis teised lood kõlavad teises võtmes. Nii mõjub näiteks „Tonic Dominant“ ehk „Tooniandev dominant“ kui kergelt pöördes, lühike ja nurgeline (pikkus 2:38), irriteerivalt teravate sound’idega karakterpala. Ja albumi lõpulugu „Reality“ ehk „Tõelisus“ paneb kuulama eeskätt oma progerock’iliku paatosega (umbes nagu Rannapi „Õhtunägemus“ Ruja algusaegadest).

Puudutamata on veel plaadi avalugu, pretensioonitult heakõlaline ballaad „Serene Morning“ ehk „Klaar hommik“. Ilus sissejuhatus albumile küll, kuid – olnuks ma selle plaadi produtsent, oleksin selle paigutanud kuhugi tahapoole, pärast nimitsüklit ja „Holon’i“. Sest avaloona ei väljenda see minu arvates selle plaadi põhilist pointi: ei pane kohe muusikale keskenduma ning annab sellega albumi esmakuulamisel pisut vale signaali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar