Oktoober – Ühed magusad ja teised …

Peale tehnoloogilise koostöö iseloomustas oktoobrikuud muusikakollektiivide tihe side välismaiste solistide ja dirigentidega.

LIISA HÕBE

Oktoober on uue hooaja töövõitude kuu. Seljataga on töökas september, harjunud töörütm on taas leitud ja käes paras aeg, et tuua publikuni uued kavad. Möödunud kontserdikuud iseloomustavad rohked esiettekanded ja muusikakollektiivide tihe koostöö välismaiste staaridega, ühtlasi mõtestati kodumaiste heliloojate pärandit. Kuu alguses ületas uudisekünnise ebatavaline tehnoloogiline suursündmus muusikavaldkonnas: esimest korda anti Eestis kontsert uut ülekandetehnoloogiat kasutades.

Kirkaima kontserdielamuse kinkisid oktoobrikuus tšellist Theodor Sink ja pianist Kadri-Ann Sumera. Kõigepealt väärib esiletõstmist nende terviklik kontserdikava, kus kolm eriilmelist teost moodustasid loogilise järjestuse kergemini jälgitavast keerukamani. Kontserdi avateosena kõlanud César Francki sonaat A-duur on kirjutatud viiulile ja klaverile ning ongi eelkõige tuntud viiulisonaadina, kuigi mõne versiooni kohaselt kirjutas Franck selle just tšellole mõeldes. Kindlasti kuulub see armastatumate kammerteoste hulka: Eestiski on ainuüksi viimasel aastal näiteks viiuldaja Linda-Anette Verte esitanud seda kahel kontserdil. Nõnda populaarse kammerteose kavasse võtmine võib tunduda mugavusena, kuid stampidesse kinnijäämine duo etteastet kindlasti ei iseloomusta: vastupidi, nende veendunud ja elav esitus põhjendas armastatud sonaadi valimise kavva igati.

Selle aasta Eesti muusika päevadel Erkki-Sven Tüüri tšellokontserdiga kuulajaid hingepõhjani raputanud Sink näitas seegi kord, et Tüüri muusikaga on tal eriline side. Sel kontserdil kõlas Tüüri teos „Pühendus“, mille ettekannet ilmestas tõik, et see on kirjutatud Theodori isale Kuldar Singile mõeldes. Kontsert kulmineerus duo esituses jõuliselt kõlanud Schnittke sonaadiga nr 1 tšellole ja klaverile. Äsja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeistriks valitud Theodor Singi tugevus on kindlasti teoste vormiterviku hea tajumine. Kuna ta tõmbab tähelepanu väikestele kõlanüanssidele, mõjub kohati isegi üllatavalt tema suutlikkus suur pilt kuulajale meelde tuletada. Tšellisti keskendumisaste oli tähelepanuväärne. Väga eriline tunne oli osa saada tšellisti igapäevasest pühendunud tööst, mida tõestab kas või asjaolu, et ta esitas kava peast. Tegemist oli kindlasti kammermuusika suursündmusega.

Hoopis teistmoodi oluline oli Eesti muusika- ja teatriakadeemia uue muusika festivali „Sügisfest“ kontsert „Under the Net“ ehk „Võrgu all“, kus tulid ettekandele kompositsiooniosakonna õpilaste teosed. Esimest korda kasutati lola-tehnoloogiat: Eestis ja Taanis paiknevad muusikud andsid viitevaba ülekande abil reaalajas ühiskontserdi. Lola tuleb ingliskeelsest väljendist low latency, mis tõlkes tähendab „väike peite­aeg“. Viitevaba tehnoloogia on nagu väga heade mikrofonidega Skype, kusjuures internetiühendus on nii kiire, et muusikud saavad eri riikides sama teost esitada ühel ajal ja kuulaja kõrvale on viivitus kuuldamatu.

Kontserdil kõlanud Gerta Raidma teoses „I Dance with My Thought of You in the Freezing Wind“ ehk „Tantsin jäises tuules mõttega sinust“ oli vioolamängija EMTA saalis osa suuremast kammer­ansamblist. Tehnoloogilise uuenduse tõttu jäi teose esitus siiski kohmakaks: vioola ei sobitunud hästi ansamblisse ei visuaalselt ega ka kõlaliselt. Giovanni Albini duos op. 51 nr 2, kus vioolamängija astus üles klaveri saatel, lisas aga tehnoloogiline aspekt esitatavale sügavust. Kuigi sellel kontserdil kõlanud muusika ei olnud kirjutatud lola-tehnoloogiale mõeldes, võiks see olla heliloojatele võimalus käsitleda ruumi täiesti uutmoodi ja anda sellele nii sisuliselt kui ka kõlaliselt uus dimensioon. Ühtlasi võiks selle tehnoloogia abil korraldada meistri­klasse ja teha proove. Ega osalejad pea olema eri riikides: Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ainuke akordionimängija võiks igal nädalal Tartust Tallinnasse erialatundi sõitmise asemel osaleda tunnis ülekandetehnoloogia abil.

Peale tehnoloogilise koostöö iseloomustas oktoobrikuud muusikakollektiivide tihe side välismaiste solistide ja dirigentidega. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik nimetas seda ERSO hooaega lausa tähtede paraadiks. Tallinna Kammerorkestri kontsert dirigendi ja vioolamängija Maksim Rõsanovi juhatusel oli hea näide, et vaheldus annab koosseisule teistmoodi hingamise. Seda tõestas kontserdi lõpus kõlanud Tšaikovski serenaadi op. 48 eriliselt mänguline ja lõbus esitus. Kindlasti mängis kontserdi teotahtelise õhkkonna kujunemisel rolli see, et orkester astus aastatega tuttavaks saanud koosseisus üles viimast korda.

Tšaikovski teose kõrval kõlas kammerorkestri kontserdil Pēteris Vasksi kontsert vioolale ja keelpilliorkestrile. Kuna tegemist oli Eesti esiettekandega, oli helilooja ka saalis kohal. Veel võib oktoobri oluliste ettekannetena välja tuua Gerard Grisey „Transitoires“ ehk „Üleminekud“ ja 2016. aasta jaanuaris lahkunud Pierre Boulezi teose „Rituaal Bruno Maderna mälestuseks“ festivali „Afekt“ avakontserdil ERSO ja dirigent Baldur Brönnimanni esituses. Kui Vasksi vioolakontsert jõudis Eesti kuulajateni vaid kaks aastat pärast teose loomist, siis Grisey teose Eesti esiettekannet tuli oodata 32 ja Boulezi oma 42 aastat. Festival „Afekt“ on Eesti kontserdi­elus haaranud väga olulise rolli, tuues kodumaise publikuni muusika, mida on raske esitada ja raske kuulata, kuid mille tähtsust maailma muusikaloos ei tohiks eirata.

Esiettekanded on kiiduväärt, kuid kindlasti ei taga see iseenesest publiku heakskiitu. Näiteks kõlas kontserdil „Vari ja valgus“ Eesti Rahvusmeeskoori esituses esiettekandena armeenia helilooja Vatšhe Šarafjani teos „Stabat Mater“. Nõustun Marge-Ly Rookääruga (Sirp 3. XI), et valdavalt madalas registris kompositsiooni oli kooril keeruline selgelt esitada ja ka sisuliselt oli teos sünge, mistõttu jäi kontserdi kahest põhiteosest üks mõistetamatuks ja kaugeks. Meeliköitva koorimuusika­elamuse pakkus Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert „Palved I“, kus kanti ette Sergei Rahmaninovi „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“. Lisaks huvitavale kavavalikule mängis kaasa Niguliste akustika.

Oktoobrikuus mõtestati kahel kontserdil ka eesti heliloojate pärandit, traditsiooniliselt seoses heliloojate sünnipäevaga: Jaan Rääts tähistas 85. sünnipäeva ja Mart Saarel oli 135. sünniaastapäev. Tartu Ülikooli kammerkoori (TÜK) korraldatud kontsert „Saare hääl“ Mart Saare muusikaga oli tavapäratult mitmekülgne. Saare loomingut esitas kaks koori (TÜKi kõrval Kammerkoor Head Ööd Vend!), kõlasid teosed sooloklaverile (pianist Kadri-Ann Sumera) ja soololaulud (laulja Iris Oja). Just klaveripalad mõjusid koorilaulude vahel värskendavalt ja tõid esile Mart Saare uuenduslikud kõlad. Mullu aasta koori tiitliga pärjatud TÜKi teeb eriliseks harukordselt tugev meesrühm: selle­taolist meeshäälte kõlajõudu, nüansirohkust ja väljendusrikkust segakooris naljalt ei leia.

Kinoteater otsib oma meeskonda parasjagu inimest, kes poleks kunagi teatris käinud – asja mõte on aus pilk Eesti teatrimaastikule. Teatritegijad tahavad oma hüpoteesidele saada kinnitust või et need ümber lükataks. Ka mul oli enne aktiivset kontserdikuud eelarvamusi, millest mitmed ei pidanud paika. Pärast kuu aega kontsertide külastamist on oluline teada anda, et Tallinna kontserdielu on väga rikas just mitmekülgsete kavade poolest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming