Oktoober – Maitsekus ja maitsetus

Kui kontserdikava koostaja taotleb väheselgi määral ühtsust, on tarvis midagi, mis teoseid omavahel seob.

SAALE KONSAP

Kas kontsert peaks moodustama terviku, vaatamata esituskoosseisule ja repertuaarile? Mulle see meeldiks. Ma ei pea silmas niivõrd muusikalist tervikut, seda, et kontsert peaks moodustama n-ö hiidteose, kus alateosed (alaosad) tähistavad selgelt ajalist paiknemist (algus, keskpaik, lõpp), vaid pigem sisulist tervikut, s.o kas kavva valitud teoseid tajutakse ühtekuuluvana või mitte. Näib, et n-ö terviku- või kokku­sobivusnõue on (vähemalt osalises) seoses teoste mahuga: mida lühemad teosed, seda hoolikamalt tuleb teoste valikut kaaluda, mida ulatuslikumad, seda lõdvemalt võib (vähemalt kava ühtsust silmas pidades) sellesse suhtuda. Järjestikku kõlavaid lühikesi teoseid haarab kuulaja kokkukuuluvana või tahab neid tõenäoliselt tõlgendada terviklikult. Suurvormide puhul küsimus sellisel kujul enamasti ei tõsta­tugi, sest niivõrd ulatuslike teoste puhul ei haara inimene neid reaalselt tervikuna (vähemalt mitte lühiteostega samaväärselt).

Muidugi mängib kava koostamisel rolli maitse: lähtutakse sellest, mis tundub sobivat kõrvuti kõlama panna. Stiili­eelistused on kahtlemata subjektiivsed ning nende üle pole mõtet vaielda. Küll aga – nii mulle tundub – võiks olla mingi üldist laadi kultuurikontekstist sõltuv arusaam tervikkava koostamise kohta, selle kohta, mis n-ö töötab, ei tööta, on maitsekas või pole seda. Oktoobrikuu kontsertide põhjal tundub küll, et sellist arusaama vist siiski ei ole.

Kui kontserdikava koostaja taotleb väheselgi määral ühtsust, on tarvis midagi, mis teoseid omavahel seab. Oktoobrikuus kuulatud kontsertide põhjal saab eristada põhimõtteliselt kahte strateegiat: 1) lähtuda muusikalis(t)est stiili(de)st, 2) lähtuda mõnest muusika­välisest ideest, nii et ühel kontserdil saab esitada ka stiili poolest eristuvaid teoseid. Enamasti kohtab kontsertidel küll mõlemat mõtteviisi koos, kuid ometi on võimalik öelda, kumb on parajasti esiplaanil.

Esimese strateegia õnnestunud näiteks toon gamba consort’i väike rinG ja kontratenor Martin Karu kontserdi Hopneri majas. Sel kontserdil esitati vaheldumisi (peamiselt) inglise renessanssmuusikat ning eesti vaimulike rahvalaulude seadeid. Kuigi teoste loomisaega lahutab oma nelisada aastat, mõjusid need kõrvuti hämmastavalt hästi. Ühtlasi oli ka huvitav: kes on varem kuulnud Kreegi muusikat gamba’de esituses?

Gamba consort’i väike rinG ja kontratenor Martin Karu kontserdil Hopneri majas esitati vaheldumisi renessanssmuusikat ning eesti vaimulike rahvalaulude seadeid. Kuigi teoste loomisaega lahutab oma nelisada aastat, mõjusid need kõrvuti hämmastavalt hästi.

Anni Marie Rea

Eri stiili esindavate teoste kõrvutamise pisut küsitav tulemus oli aga „Lossimuusika“ sarja kontsert, kus türgi pianist Rüya Taner ja löökpillimängija Dinçer Özer esitasid vaheldumisi lääne klaveriklassikat (Debussy, Liszt, Rahmaninov) türgi heliloojate (Ulvi Cemal Erkin, Sayram Akdil) loomingu ja türgi rahvalauluseadetega. Iseenesest on türgi muusika esitamine siinmail tervitatav, ka ehk isegi võrdluses lääne klassikaga. Ometi oli kõnealusel kontserdil pisut kummaline asjaolu, et türgi klassikalist muusikat ei esitatud originaalis, vaid teosed olid seatud klaverile ja löökpillidele. Türgi teoste seaded mõjusid aga pisut simmanimuusikana ja nõnda oli võrdlemisi veider, kui kahe piduloo vahel kõlasid näiteks (loomulikult seadmata kujul) Ferenc Liszti kaks kontsertetüüdi.

Teist strateegiat – lähtuda terviku loomisel ideest – võis täheldada näiteks ansamblite U: ja King’s Singers kontsertidel. Mõlemad olid sünnipäevakontserdid, kus taheti anda ülevaade kollektiivi tegevusest.

Ansambel U: aastapäev kulges loengkontserdi vormis (tegemist oli küll sarja „URR:“ kontserdiga, mille puhul kuulaja juba natuke eeldabki loengu formaati). Sellel kontserdil said teostest õigupoolest illustratsioonid: ansambli liikmed võtsid kokku ansambli põhilised tegevus­alad ja probleemistiku ning olid valinud iga suunda ilmestama ühe teose. Äärmiselt mõistlik valik.

King’s Singers oli tahtnud teha midagi samalaadset, pakkuda läbilõike tegutsetud aastate jooksul repertuaaris olnud teostest. Mingil mõistetamatul põhjusel oli kavavalik grupeeritud kümnesse(!) kuni kolmest teosest koosnevasse teemaplokki. Esiteks olid need teemad võrdlemisi väheütlevad: „perekond“, „uustulnuk“, „rahvalaulu romantika“, „nüüdismuusika vägi“, „ilutulestikurakett“, „peopakett“ jne. Pealkirjad meenutasid kunagisi Rimi kaubandusketi tooteviitasid nagu „hommikune värskus“, mis nagu võiks midagi tähendada, aga mitte just ülemäära konkreetset. Teemaplokid ei olnud ka piisavalt mahukad, et idee nende taga saanuks lahti rulluda. Sellise kirevuse (seda võimendasid kelmikad vahetekstid) tõttu ei pääsenud teosed mõjule. Ansambel oli tehniliselt väga hea, kuid veidra kavajärjestuse tõttu kannatas kõige rohkem kahtlemata Arvo Pärdi „Bogoróditse Djévo“*, mis sattus kõlama Korni traditsionaali „Lamorna“ ja Eric Whitacre’i teose „This Marriage“ vahel. Kuna meeleolu oli kontserdil juba pisut tõusnud, esitati teost võrdlemisi vallatult, kerge puusanõksuga. Kummaline!

Tinglikult kuulub teise strateegia alla ka festivali „Klaver“ kontsert, kus esines Brasiilia klaveriansambel Pian­Orquestra, kollektiiv, mille liikmed (neli pianisti ja üks löökpillimängija) mängivad ühel klaveril, ühtlasi selle sees, peal ja ümber. Mõneti problemaatiliseks teeb selle kava asjaolu, et ma ei oska öelda, milles võiks seista selle ühendav idee. Ühe võimalusena pakun, et ansambel soovis lihtsalt demonstreerida oma võimeid. Alguses jäi isegi mulje, et tegemist on kontsertlavastusega (tundus, et tähtsad on nii valgus kui ka live-video ja liikumine). Kava oli aga veelgi heitlikum kui King’s Singersi kontserdil. (Kavast täpset ülevaadet anda ongi suhteliselt võimatu, kuna esitatav erines täielikult kavalehel pakutust. Kontserdil polnud isegi kaht poolt, nagu eelnevalt lubatud.) Läbisegi kõlasid Ladina-Ameerika muusika seaded, Arvo Pärdi teos „Aliinale“, klaverimuusika klassika (nt Debussy teos „Clair de lune“), aga ka Michael Jacksoni loo „Black or White“ seade. Taas – arusaamatu.

Oktoobrikuu põhjal võib öelda, et kava koostamisega näikse hädas olevat väljamaalased. Huvitav, miks nõnda? Kui kava ülesehitus kõrvale jätta ja keskenduda üksnes maitsekusele, siis olid aga oktoobri­kuu kolm eredamat elamust Prokofjevi klaverikontsert nr 2 Sten Lassmanni esituses, kontserdisarja „Pihtimused. Šostakovitš“ järjekordne kontsert, kus astus üles keelpillikvartett Prezioso, ning juba mainitud gamba consort’i väike rinG ja Martin Karu kontsert.

* Arvo Pärdi „Bogoróditse Djévo“ on kirikuslaavi keeles austusavaldus neitsi Maarjale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht