Õhus on Beethovenit

AARE TOOL

Kontserdisari „Eliitkontserdid“ 16. II Estonia kontserdisaalis: Irina Zahharenkova (klaver), Mari-Liis Uibo (viiul) ja Andreas Lend (tšello) esitasid Beethoveni trio B-duur op. 97 „Ertshertsog“, Rahmaninovi „Eleegilise trio“ nr 1 g-moll ja Mendelssohni trio nr 1 d-moll op. 49.

Uue Tänava Orkester ja dirigent Kaspar Mänd 29.  I Mustpeade majas, kavas Mozarti avamäng ooperile „Figaro pulm“, Beethoveni I sümfoonia ja Mendelssohni viiulikontsert (solist Linda-Anette Suss).

Uue Tänava Orkester mängis Kaspar Männi juhatamisel Mozartit, Mendelssohni (solist Linda-Anette Suss) ja Beethovenit,  kelle kõik sümfooniad kavatsetakse ettekandele tuua.

Uue Tänava Orkester mängis Kaspar Männi juhatamisel Mozartit, Mendelssohni (solist Linda-Anette Suss) ja Beethovenit, kelle kõik sümfooniad kavatsetakse ettekandele tuua.

Tatjana Jemeljanova

Ehkki klavertrio on piisavalt nõudlik ja seetõttu haruldane koosseis, sai ometi 16. veebruaril seda kuulda. Irina Zahharenkova, Mari-Liis Uibo ja Andreas Lend on kammermuusikuna teada-tuntud tegijad, kuid üheskoos polegi nad vist varem üles astutud.

Kammermuusika puhul on hea toon väita, et kõik partiid ja ansambliliikmed on enam-vähem võrdsed. Mõnikord see ütlus tõepoolest kehtib, kuid mitte alati. Klaveritrios on klaver primus inter pares: kõige enam žanri algetapil, Mozart ja Haydni ajal, ja Beethovenist peale mõnevõrra vähem. Viiulist, tšellost ja klaverist koosneva ansambli spetsiifika on aga juba kord selline, et kõlalõhet lõpuni tasandada pole võimalik. Ajaloolise seigana olgu mainitud, et Beethoveni ajal ja veel hiljemgi vaadati klaveriga kammerkoosseisudele veidi isemoodi pilguga. Võetagu ette ükskõik milline toonane noodiväljaanne, klaver on tiitellehel ikka esikohal („Trio für Piano-Forte, Violin und Violoncello“). Hilisemad kirjastajad arvasid, et teavad paremini, ja tõstsid klaveri nimekirja lõppu. Nii läks žanri mõistmisel midagi olemuslikku kaduma. Algselt polnud klaveritrio midagi muud kui klahvpilliteos, kus bassiliini dubleerib tšello ja ülahäält kaunistab viiul – pala klaverile viiuli ja tšello saatega.

Eelöeldust peaks olema selge, et klaveritriodes lasub põhiraskus pianistil. Kui selleks juhtub olema Irina Zahharenkova, siis võib lugeda päeva juba ette kordaläinuks. Kontserdi kava olevat verivärske trio pannud kokku ehtdemokraatlikus vaimus, nii et iga liige valis ühe meelispala. Kokku saadi üsnagi krestomaatiline rivi: Beethoven, Rahmaninov, Mendelssohn. Kuigi vahetevahel on kammeransamblid Estonia kontserdisaalis mänginud ühtede heameeleks ja teiste nördimuseks põrandal akustilise sirmi ees, oli seekord trio päralt siiski lava. Ülevalt alla musitseerimine lõhub veidi kammermuusika intiimset õhkkonda, kuid suurema kuulajaskonna korral (nagu seekord) pole teist valikut.

„Ertshertsogi“ trio esimeses osas peeti sulnis meeleolu stiilipuhtalt välja ja Beethovenile iseloomulikke rõhke tõlgendati just nii, nagu seda on soovitav teha: kergete esiletõstmistena, mis pigem silitavad kui lajatavad. Liigagi sageli võib kohata ansambleid, kes võtavad sforzando’sid liiga sõna-sõnalt ja lõhuvad sellega mängleva kulgemisrõõmu. Beethoveni puhul paistis kõla­tasakaal kohati kalduvat liialt klaveri-viiuli kasuks ja tšello kahjuks, kuid kava jooksul „peenhäälestati“ balanss paremini paika. Zahharenkova pianismil on palju voorusi, kuid ansamblimängus on neist küllap kõige olulisem rütmitäpsus: selles ülitäpses, kui samal ajal paindlikus mängus on faktuuripeensused toodud esile just nii, et kaasmängijatel oleks nende kui omamoodi majaka järgi kerge sihti seada. Ega Mendelssohni triot d-moll olegi võimalik teisiti esitada. Hea valik oli Rahmaninovi üheosaline „Eleegiline“ trio g-moll, sest kahe vägagi toeka sonaaditsükli vahel kulubki midagi lakoonilisemat ära.

Seda, et tegevust alustab mõni uus orkester, ei kuule just tihti. 29. veebruaril aga just nii juhtus: aasta alguses kokku kutsutud Uue Tänava Orkester mängis Kaspar Männi juhatamisel Mozartit, Mendelssohni ja Beethovenit. Orkestrandid on küll peamiselt EMTA üliõpilaskonnast või Otsa koolist, kuid õpilasorkestriks seda nimetada oleks mõneti eksitav. EMTA paremad üliõpilased on juba sama hästi kui valmis professionaalid ja pealegi õpib muusik niikuinii terve elu. Esimese kontserdi järel on ilmne, et sihid on seatud kõrgele ja Tallinna Kammerorkester peab arvestama tegusa konkurendiga. Orkestri nimigi on oma mitmemõttelisuses julgustav: mine võta kinni, kas jutt käib asukohast Tallinna vanalinnas või peetakse silmas hoopis mingit imaginaarset uut tänavat, mis alles ootab rajamist?

Uue Tänava Orkester plaanib tuua järjest ettekandele kõik Beethoveni sümfooniad ja avakontserdil tehti I sümfooniaga C-duur ots lahti. Beethoven võib küll statistikute arvates troonida maailmas mängituimate heliloojate edetabeli tipus (või vähemalt esikolmiku hulgas), kui aga hästi järele mõelda, siis ega tema sümfooniaid Tallinnas üleliia tihti kuulegi. ERSO võtab igal hooajal vaevaks mõne ära mängida, kuid küllastumisest on asi kaugel. Nn esinduskollektiivid peavad loomulikult hoolitsema repertuaari mitmekülgsuse eest ja ilmselt ei soovi keegi, et käiataks ainult Beethovenit Beethoveni otsa. Nii aga võib tekkida kummaline olukord, kus orkestrirepertuaari raudvara jääb mõneti halli tsooni ega lähe justkui kellelegi korda. Kas meenub, millal viimati mängiti näiteks „Pastoraalset“ sümfooniat? Selle muusika puhul on vaja leida teatud kesktee, nii et esinduskollektiividele jääks neile kohane lai haare, kuid seejuures ei peaks ühe või teise krestomaatilise helitöö järgmist ettekannet ootama kes teab kui mitu aastat. Statistika võib kõnelda mida tahes – Beethoveni muusika nišš, nii üllatav, kui see esmapilgul ei tundu, on meil veel täitmata.

Beethoveni sümfooniad asuvad mingis mõttes kahe esitustraditsiooni piirimail. Kuigi keelpillide meri à la Karajan on selles muusikas veel kuidagi vastuvõetav ega lähe stiilitunnetusega nii teravasse vastuollu kui Mozarti või Haydni puhul, on juba pikemat aega olnud tunda suundumust pigem kammerlikuma esituskoosseisu poole. Mõeldagu kas või Paavo Järvi ja Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie kümmekonna aasta tagustele salvestistele. Beethoveni esitamine kammerorkestriga pole ammu enam alternatiivne lähenemisnurk, vaid pigem norm. See repertuaar kuulub nüüd pigem „väikestele ja vihastele“ kui „suurtele ja lohisevatele“.

„Väike ja vihane“ on uus orkester kindlasti: tempovalikul dirigent Kaspar Mänd ei koonerda ja kus võimalik (näiteks Mozarti „Figaro pulma“ avamängus) vajutatakse pedaal põhja. Mendelssohni viiulikontserdis soleeris Linda-Anette Suss, kelle muusikalisel paletil jagub õigeid värve nii tunglev-melanhoolse Allegro molto appassionato, laulev-sentimentaalse Andante kui ka sädemeid pilduva Allegro molto vivace tarvis. Oleks palju oodata, et orkester avab kohe esimesel kontserdil kogu oma potentsiaali – selleni jõutakse ikkagi pikemalt tegutsenuna. Debüüdi kohta oli kuuldu aga isegi üllatavalt viimistletud ja professionaalne.

Üht peab aga siiski ütlema: Mustpeade maja ei ole sellise koosseisu jaoks just kõige parem kontserdipaik, sest jõudu on orkestril palju rohkem, kui saal suudab välja kanda. Kerge on öelda, et puhkpillid võinuks ühes või teises kohas rohkem tagasi hoida, kuid eks proovi seda teha kontserdipaigas, kus nööpnõela kukkuminegi on peaaegu kuulda. Kontserdid peaksid toimuma Estonia kontserdisaalis ja saali haldav Eesti Kontsert peaks omalt poolt tegema kõik (kui juba juhtumisi teinud ei ole), et meelitada Uue Tänava Orkestri taolised tõusvad kollektiivid enda manu. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks mängima kusagil mujal – seisab ju Estonia kontserdisaal üsnagi suure osa ajast jõude või on mingiks tühjaks-tähjaks välja üüritud. Täitkem esindussaal Beethoveniga!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar