Õhtu Mozarti ja Beethoveni seltsis

Nele-Eva Steinfeld

Sümfooniakontsert: ERSO , dirigent Juha Kangas, solist Kalle Randalu. Kavas Mozarti „Kuus saksa tantsu” KV 571 ja Klaverikontsert Es-duur KV 482 ning Beethoveni Sümfoonia nr 8 F-duur. Kontserdi otseülekande tegi Euroraadio sarjas „À la carte”, Juha Kangas annetas kontserdi honorari Peeter Lilje fondile.  20. XI Estonia kontserdisaalis. Esmakordselt sel hooajal tuli Eesti Riiklik Sümfooniaorkester välja läbi ja lõhki klassikalise kavaga. Õhtule moodustasid meeleoluka avangu Mozarti „Kuus saksa tantsu”. Dirigendi sügavat sisseelamist kinnitas muu hulgas tantsuline eneseväljendus igas orkestrile suunatud liigutuses. Esituses oli kohati lausa beethovenlikku jõulisust ning silme ette kangastusid bravuursed tantsusammud peene õukonnasaali  parketil. Klaverikontserdi Es-duur ettekanne Mozartispetsialistiks tituleeritud Kalle Randalu soleerimisel näis olevat põhjuseks, miks rahvast tulvil saalis oli tunda suurt elevust ja poolehoidu. Esimese osa orkestri sissejuhatus, mis on üks sümfoonilisemaid Mozarti klaverikontsertide seas, oli muusika iseloomuga heas kooskõlas ning solisti sisseastumine tõi publiku kõrvu kaua oodatud kõlad. 

Kuuldu põhjal võib öelda, et Randalul on välja kujunenud laulev klahvipuudutus ja mahe kõlapalett, millega ta Mozarti teostele läheneb. Tema toon on pigem lüüriline kui dramaatiline, suhtumine muusikasse pigem kammerlik kui sümfooniline ning särale ja ekstravertsusele on eelistatud intiimsemad karakterid. Ta ei arenda suuri dramaatilisi pingevälju ega rõhu ülearu suurele kontrastsusele muusikaliste kujundite ja temaatika suhestamisel.  Sageli ilmestab ta agoogiliselt erinevaid detaile, mistõttu neist paljud kõlavad tuntud esitustega võrreldes lausa ennekuulmatult. Samuti märkimisväärne on Randalu pedaliseerimise kunst, mis avaldus ilmekalt klaverikontserdi teises osas. Solist kasutas pedaali pea igal löögil, säilitades seejuures selge faktuuri ning saavutades kandva ja avara kõlapildi. Klaverikontserdi ettekandes oli õrna õhulisust, mis selle muusikaga paiguti hästi sobis. 

Värskelt mõjusid Bruno Luki komponeeritud eht-mozartlikus vaimus kadentsid, mida Randalu suure lustiga kuuldavale tõi. Kui nüüd rääkida paarist ebakõlast, siis vaatamata sellele, et Es-duur kontserdis on palju kammerlikku dialoogi solisti ja pillirühmade vahel, oleks solistile selle saali kontekstis kasuks tulnud ehk suurem kõlaline intensiivsus ja kontrastivalmidus. Kontserdi finaalis oodanuks veidi kiiremat tempot ja elavamat liikumist, mis toonuks osa  vaimuka karakteri veelgi paremini esile. Siinkohal meenub umbes viie aasta tagune kontsert, mil Randalu esitas sama kontserti koos ER SO ja Paavo Järviga. Üldmuljes tundub, et tookordne esitus oli kõlaliselt ja dünaamiliselt reljeefsem, karakteersem ja terviklikum ning orkestri poolt paremini toetatud.

Kontserdi teises pooles kõlanud Beethoveni VIII sümfoonia jääb sageli helilooja dramaatilisemate ja ulatuslikumate oopuste  varju ning publikule oli kahtlemata rõõm seda harva mängitavat teost kuulata, sest tegemist on helge muusikaga. Selles sümfoonias puudub aeglane osa, mida asendab liikuva ostinaatse rütmiga Allegretto scherzando, arvatavalt pühendatud metronoomi leiutajale Johann Mälzelile. Viimasel ajal on see arvamus aga ümber lükatud: nimetatud seos on pigem Beethoveni biograafi Anton Schindleri väljamõeldis, kuuludes samasse sarja näiteks „Kuupaistesonaadi”  kuulsa nimelooga. Kuigi Kaheksas on helilooja teistest sümfooniatest lühem ja mitte nii dramaatiline, on sellegi teose interpretatsioonis olulisel kohal dünaamiline ja kujundlik kontrast ning rütmilise struktuuri kõnekus, mida seekord leidus vahest enim sümfoonia finaalis – lõpetamaks kontserti reipalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming