NYYD-festival algab!

Madis Kolk

Madis Kolgi vestlus festivali peakülalise James MacMillaniga. Rahvusvaheline uue muusika NYYD-festival „Tulevikusümfooniad” 20. – 28. X programmis „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011”, kunstilised juhid Erkki-Sven Tüür ja Madis Kolk, peakülalised James MacMillan ja HK Gruber.        Sümfoonilise muusika areng ja otsingud liiguvad mitmesugustel teedel. Palju katsetatakse uute arvuti- ja meediatehnoloogiate  võimalusi. Multimeedia-, YouTube’i-, mobiiltelefonisümfooniad ... Teid see liin pole seni vist veel eriti ahvatlenud? Teine suund, millele pööratakse järjest suuremat tähelepanu, on klassikalise muusika mitmekülgsem osalus ühiskonnas: luuakse sidemeid akadeemilistest esinemispaikadest väljas, hõlmatakse noori.          James MacMillan: Tehnoloogia-vaimustusega võib kaasneda ühepäevanähtusi ja moekarjeid, olen selles osas pigem äraootaval seisukohal. Järjepidev tegutsemine paikades, kuhu „tõsine” muusika pole seni naljalt ulatunud, annab rohkem lootust midagi sisulist korda saata.   

    

Teie sümfoonilises loomingus on muu hulgas kõrgelt hinnatud orkestraalsete väljendusvõimaluste  rikkust ja avardamist, panust sümfooniaorkestri kui ultimatiivse instrumendi uude eneseleidmisse. On selles sihipärast püüdlust?         

Mitte otseselt. Olen alati lugu pidanud orkestratsioonist kui tehnikast ja kui kunstist. „Uue eneseleidmise” mis tahes värvid peavad siiski tulenema muusika enese sisemistest vajadustest. Neid ei saa külge panna eraldi, eksootilise lisandina.         

Teie instrumentaalkontserdid on meie ajal valminutest ühed mängitumad, kui mitte kõige rohkem esitatud. Ainuüksi „Veni, veni, Emmanuel” on laval kõlanud üle 400 korra (1999. a ka Tallinnas) – rabav arv! Kontserdižanri sünnipäraks on solisti ja orkestri puhtmuusikaline efektne võistlus või dialoog. Teie olete oma kontserte (nagu ka muud loomingut) kommenteerides esile  tõstnud muusikaväliste ja -eelsete assotsiatsioonide tähtsust inspiratsioonis?       

Komponeerides olen tõesti peaaegu alati muusikaväliste mõjutuste võimuses. Viimasel ajal on see küll hakanud vähehaaval muutuma. Mitu mu uusimat sõnatekstita teost on täiesti abstraktsed. Näiteks Oboekontsert, mille esitame Tallinnas.       

Oboekontserdist loodame meie festivali võtmesündmust: esitavad autor ja interpreedid, kellele teos kirjutatud – Nicholas Daniel ja Britten Sinfonia. Mõlemaga seob teid kauane koostöö. Kas see peegeldub ka partituuris?         

Olen kirjutanud Britten Sinfoniale päris palju, alates vähemalt aastast 2000. Olen õppinud selle muusikuid lähedalt tundma nii muusikute kui inimestena. Oboekontserdi kallal töötades oli mul pidevalt Nicholas silme ees. Esitasime mingi aeg tagasi koos Richard Straussi Oboekontserdi, sellest kogemusest sai mu ettevalmistuste ja uuringute aluspõhi.         

Juhatate siin lisaks Oboekontserdile veel teost „Tryst”, Tõnu Kaljuste dirigeerib järgmisel päeval „Cumnocki laata”, Sinfonietta’t ning üht teie kõige tunnustatumat teost „Seitse viimast sõna ristilt”. Seda valikut panoraamiks nimetada oleks liialdus, siiski on tegu valikuga, kus kaalukaid näiteid teie loominguteelt.       

  „Seitse viimast sõna …” on jätkuvalt mu kõige tähtsamate teoste hulgas, väga meeldiv, et saan seda nüüd kuulda Tallinnas Tõnu Kaljustega. Ülejäänud helitööd erinevad meeleolult ning ulatuselt tugevasti ning peaksid moodustama  huvitava kontrasti. „Cumnocki laat” sisaldab folgilikke elemente, muusika näilises rõõmsameelsuses varitsevad aga sünkjad eelaimdused. Ka Sinfonietta’s on mängitud valguse ja varju, süütuse ja barbaarsusega. Nende elementide vastasseis ja pinge on võib-olla mu loomingu üks läbivaid jooni.     

Rahvusvahelises muusikaelus taga nõutud artistid ei tegutse just tihti kantorina kohalikus koguduses nagu teie oma kodulinna St Columba kirikus: koori eestvedajana, dirigendina, nädala muusika kirjutajana.     

St Columba on Glasgow’ vaesemaid kogudusi, katsun oma tööga tuua ilu ja ülevust nendeni, kellele argielu seda palju ei paku. Püüan suunata inimesi, kellest enamik pole kunagi varem laulnud, osalema oma häälega kiriku pühades palveteenistustes. Muusikaliselt on see midagi väga-väga lihtsat. Igatahes üritan järjekindlalt kirjutada koguduse ja koori tarvis, abilisena meie dominikaani preestrite töös.     

Tuntud komponistide hulgas pole palju neid, kelle looming toetub nii ulatuslikult vaimuliku muusika vormidele ja pärimusele. Ka teie abstraktsem muusika on sageli seotud usuliste ideede ja lugudega. Olete eraelus aktiivne katoliiklane, kolumnisti ja esseistina seisate religioossete ning laiemalt  traditsiooniliste väärtuste eest kunstides ja ühiskonnas. Briti selgelt vasaku kallakuga kultuurielus on kõik see ebatavaline ja meediakajastused on kohati võtnud päris teravaid toone.   

Nagu varasematel aegadel, kajastavad ka XX ja XXI sajandil paljud heliloojad oma teostes vaimulikke, religioosseid teemasid, näiteks Stravinski,  Schönberg, Poulenc, Messiaen, Britten, Schnittke, Gubaidulina, Pärt, Tavener jne, jne. Mis on aga muutunud: ortodoksne meelsus Euroopa kultuuris sekulariseerub järjest enam. Sellest poleks midagi, on aga nurki, kus käärib jäik sõjakus. Mõned ateistid, eeskujuks Richard Dawkinsi ja ta paari mõttekaaslase vimmakas hoiak, on muutunud agressiivselt sallimatuks religiooni poolehoidjate suhtes. Vahel on ka minu tööd kohanud agarat sõitlemist. Ega see  häiri, mulle sobivad mõttevahetused, kui vaja, võin anda sama otsustavalt vastu. 

Paavst Benedictus XVI preestriks pühitsemise juubelile Roomas kutsutud 60 väljapaistva kunstniku hulgas oli kolm heliloojat (sh esitati nende päevakohast loomingut), peale Ennio Morricone teie ja Arvo Pärt. Kaasaegset vaimulikku heliloomingut  käsitlevas kirjasõnas on tihti esimesena mainitud kaht nime: Pärt ja MacMillan. Pärt alustas varem, küllap märkasite tema loomingut üsna oma tee algul? 

Arvo Pärt on olnud alati mulle inspiratsiooniallikaks, eriti tema endaksjäämise visadus sovetiaja riigi surve all. Ta looming meeldib mulle väga, kuigi ise kirjutan hoopis teistsugust muusikat.   

Päev enne kontserti Tallinnas esinete Britten  Sinfoniaga Varssavis. Seal on kavas ka Tüüri „Action. Passion. Illusion”. 

Erkki-Sven Tüüri muusikat olen jälginud mõnda aega. See on põnev ja värske!

NYYD-festivali avakontserdil juhatate Tõnu Kõrvitsa uut teost. Festivalile oluline hetk!

Kõrvitsa muusika on Ühendkuningriigis järjest  enam poolehoidjaid leidmas. Tuua ta teos ta kodusaalis esiettekandele on tore ülesanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming