Nüüdismuusikat langeb „Sügisfestil“ nagu lehti

„Sügisfest“ tõstatab küsimusi kokkuleppelistest mängureeglitest ja paneb „värske heli“ üle järele mõtlema.

AARE TOOL

Värske muusika festival „Sügisfest“ 4. – 8. X Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Ansamblid U: ja EMTA UMA esitasid „Sügisfestil“ Gérard Grisey, Tristan Murail’ ja Philippe Hureli loomingut.

Ansamblid U: ja EMTA UMA esitasid „Sügisfestil“ Gérard Grisey, Tristan Murail’ ja Philippe Hureli loomingut.

Rene Jakobson

Mida kujutab endast rahvusvaheline heliloojate rostrum, ei vaja ilmselt selgitamist kellelegi, kes heidutavast peal­kirjast hoolimata on otsustanud neid ridu lugeda. See on igati esinduslik üritus, kus eri maade ringhäälingud esitavad konkursitöid ja delegaadid käivad kord aastas koos, et sotid selgeks saada. Paari aasta tagusest ajast mäletan ühe delegaadi suust huvitavat arvamusavaldust. Nimelt oli ta veidi nördinud: kuidas saab küll juhtuda, et konkursile satub töö, mis helikeele põhjal otsustades võiks – oh õudust! – olla kirjutatud sada aastat tagasi? Nüüdis­muusika jumal, sa näed ja ei mürista. „Hea küll, kirjutatud võib see olla kõigest aasta eest, kuid oma helikeelelt ei ole ju nüüdismuusika.“ Tõsine entusiast arvab eksimatult ära tundvat, millal on tegemist nüüdismuusikaga ja millal mitte.

Kui muusikakirjandust sirvida, võib kohata analoogilisi arvamusi varasemast ajast: „Helilooja tegutses küll XIX sajandil, kuid tema looming kuulub mõtteliselt juba XX sajandisse.“ Sellisel juhul tahetakse öelda, et tagantjärele teleoloogiliselt tõlgendades oli kõnealune teos omast ajast ees. Teisel juhul võidakse formuleerida vastupidise tonaalsusega lause: „Autor kirjutas oma loomingu põhiosa küll XX sajandi alguskümnenditel, kuid oma helikeelelt kuulub pigem eelnevasse sajandisse.“ Mõlema lausungi puhul on tegemist omapärase ja paljuski problemaatilise metodoloogilise käsitlusega: mingist perioodist luuakse positivistlikus vaimus üldistav pilt ja nähtusi, mis soovmudeliga ei sobi, püütakse taandada või tinglikult ümber asetada. Lihtsam tundub solgutada vaatlusobjekti ühest sajandist teise kui möönda, et kultuur on oma olemuselt mitmekihiline ja niivõrd lihtsustavatele mudelitele allumatu. „Elas küll XX sajandil, kuid kuulub tegelikult XIX sajandisse“ – see ütlus on ju õigupoolest nonsenss.

Mida enam märkame nüüdismuusikas eri kihistusi ja suundumusi, seda adekvaatsem ja rikkam pilt meil sellest kujuneb. Mõnikord on parem vahelduseks jätta nüüdismuusika mõiste kus see ja teine ning rääkida veidi üldisemalt: nii näiteks määratleb muusika- ja teatriakadeemia „Sügisfest“ end värske heli festivalina.

Festivali viimasel päeval olid eriti tugevalt alla joonitud mõningad tunnused, mis on viimasel ajal kippunud siinses uues loomingus üldisemaltki tooni andma. Minnesota osariigist siia tee ette võtnud Scott Miller, kelle elektroonilist muusikat sai kuulda autorikontserdil, võrdleb oma kompositsioonimeetodit ökosüsteemiga (tõsi, seda sõna mõistab ta bioloogiast veidi laiemas tähenduses) ja rõhutab seejuures kolme aspekti: koostöö, improvisatsioon ja elektroonika). Niisamuti põigati spektraalmuusikaga seostatavate prantslaste Gérard Grisey ja Tristan Murail’ helide valda, mille mõju uuele muusikale on siinmail olnud märkimisväärne. Festivali teljeks kujunes loomulikult kompositsiooniüli­õpilaste omalooming. Üksjagu tähelepanu pühendati (vaba)improvisatsioonile. Kuigi sõna „improvisatsioon“ seostatakse harilikult spontaansuse ja loomevabadusega, eeldab see väga selget eelmääratletud raamistikku või tavapraktikat. Vabadus on tähenduslik ainult siis, kui on kokku lepitud mängu­reeglites, millest eemalduda ja mille juurde tagasi pöörduda. Niisuguse raamistiku tekkeks on eeldusi vaid juhul, kui teemat pidevalt üleval hoida – kas või sellisel iga-aastasel üritusel nagu „Sügisfest“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar