Nüüdismuusika pole mingi subžanr

TIINA MATTISEN

Märt-Matis Lill Tongyeongis tänavusel ISCMi aastakonverentsil Eestit põnevaks kiitmas.

Märt-Matis Lill Tongyeongis tänavusel ISCMi aastakonverentsil Eestit põnevaks kiitmas.

Internet

Umbes kuu aega tagasi libises teabekanaleist läbi info, et Rahvusvaheline Nüüdismuusika Ühing (ISCM) korraldab oma aastakonverentsi ja nüüdismuusikafestivali World Music Days ehk maailma muusika päevad 2019. aastal Eestis. Sõnum tuli Lõuna-Koreast Tongyeongist. Tänavusel ISCMi kogunemisel olid seekord kohal Eesti Heliloojate Liidu esimees Märt-Matis Lill ja helilooja Liisa Hirsch, kelle segakooriteos „a moment …” esindas festivalil Eestit.

Suurejooneliste Eesti muusika päevade (EMP) kaja veel kõrvus, võiks nüüd üle rääkida, mida see otsus meile tähendab. Kui kandideerisid kaks aastat tagasi EHLi esimeheks, rõhutasid rahvusvahelise koostöö tähtsust. Kas nüüd on pingutus vilja kandnud?

Märt-Matis Lill: Jah, leian endiselt, et meil on veel palju rohkem potentsiaali olla nähtaval. Eesti muusika on väga heal tasemel. Meil on palju häid heliloojaid ja see võiks jõuda rohkem rahvus­vahelisele areenile. See otsus on ikka väga suure kaalu ja tähendusega, sest ISCM on vanim ja suurim nüüdismuusika organisatsioon. Omal ajal on selle juures olnud aktiivselt tegevad sellised heliloojad nagu Bartók, Ravel – täiesti ulmeline mõelda, mis sel taustal kõik asub. ISCMi alaorganisatsioonid ja riigid on vägagi huvitatud festivali tegemisest, ka aastaks 2019 oli teisigi tahtjaid. Õnneks läks korda veenda kuluaarides „konkurente“, et nad kandideeriksid veidi hiljem. See on suur võit.

Järsku on asi selles, et 1922. aastal loodud ISCMi poolsada liikmesmaad on oma pinnal enamasti juba festivali teinud ja nüüd otsitakse n-ö eksootikat? Tänavu kohtuti Lõuna-Koreas, eelmistel aastatel Hongkongis, Leedus, Horvaatias, järgmisel tullakse kokku Vancouveris.

Ei, see on ikka suuresti sektsioonide enda initsiatiiv, pigem rohujuure tasandilt, mitte ülaltpoolt tulnud soov, ja mõnikord on neli-viis maad korraga kandideerinud. Kui Nõukogude Liit lagunes, siis tahtsid tõesti paljud Ida-Euroopa maad festivali ja said ka. Võimalik, et Lõuna-Koreal oli suurem vajadus eksponeerida enda tõsiseltvõetavust klassikaareenil. Eesti ei ole nii eksootiline: eesti muusika on siiski väga tuntud, niisamuti nagu muusikatundjale on teada nimed Eesti Filharmoonia Kammerkoor või Paavo ja Neeme Järvi. Meil on selles mõttes palju vähem tõestada, küll aga võita, näidates, et peale Arvo Pärdi ja veel mõnede suurte nimede on siin teisigi väga võimekaid tegijaid. ISCMi otsus näitab, et oleme rahvusvahelisel nüüdismuusika areenil tõsiseltvõetavad tegijad ka korralduslikus plaanis.

Kas EMPi pikk traditsioon andis meile kandideerimisel plusspunkte?

Kuluaaridiplomaatias apelleerisingi eelkõige „Eesti 100“ pidustustele, mille tähistamisaega festival mahub ja mis peaks meile andma lisavõimalusi, ning samuti EMPi 40. aastapäevale. See oli oluline argument.

EMP on võitmas üha laiemat kõlapinda, ometi on kuulda kriitikat, et väljaspool festivali kuuleb nüüdismuusikat meie kontserdilavadel harvemini ja ebaregulaarsemalt, kui peaks. Kuidas EHL olukorda hindab ja mõjutada saab?

Jah, see on probleem. Festivalide osas, eriti kui EMPi kõrvale tuleb nüüd sügisene „Afekt“ Tartus ja Tallinnas, on pilt kohe päris hea. Aga festival on siiski eriolukord. Uue muusika osakaal peaks tõepoolest olema tuntavalt nähtavam ja kontserdieluga orgaaniliselt seotum. Kui Soomes elasin, meeldis mulle väga, et seal oli igal sümfooniakontserdil alati kavas mõni nüüdismuusikateos kas soome heliloojalt või mõnelt muult. Niimoodi läheneda olekski väga loomulik: nüüdismuusika ei ole ju mingi subžanr muusikas, mis tähendab põhiliselt Brahmsi ja Beethovenit. Põhimõtteliselt peaks ju meie kaasaegne muusika ja kunst olema loomulik osa ühiskonnast, kus me elame. Mis siis veel, kui mitte teosed, mis kirjutatakse siin ja praegu, looming, mis lähtub neistsamadest probleemidest ja nähtustest, mida me ise kogeme ja millel on potentsiaali meid kõige vahetumalt kõnetada … Eestis on siin kindlasti palju arenguruumi.

Kammermuusikas on edenemine ilmne: nüüdismuusikale pühendunud kooslusi on meil mitu ja tuleb juurde. Siiski, kas kontserdielus peegelduv viitab mingile lüngale meie muusikahariduses?

Arvan, et need juured on pedagoogikas, jah. Mäletan muusikakeskkooli ajast väga hästi, et nüüdismuusika pilliõpetuses oli midagi väga juhuslikku, põhiraskus oli romantismi perioodil. Eks see ole vene pillikooli mentaliteedi probleem. Samal ajal on läänes võimatu lõpetada mõnd tõsiseltvõetavat konservatooriumi või akadeemiat, kui ei mängi ka uut muusikat. Need viiskümmend maailmast äralõigatud aastat on jätnud oma jälje, ehkki muutus on siin olnud tegelikult väga suur ja olukord on palju parem kui 1990ndatel.

ISCMi festival tõstab nüüdismuusika protsenti vist kõvasti. Kui suur see festival tuleb?

See on Eesti muusika päevade väga laiendatud versioon ja kindlasti tuleb ka rohkem rahvusvahelisi tegijaid, ent põhijõud on ikkagi meie muusikud ja kollektiivid. See on nüüd puhtalt korralduslik külg, mida me siin juba aktiivselt ajame. Oleme huvitatud võimalikult laiapõhjalisest koostööst nii muusika- kui ka muusikaga seotud asutuste ja kollektiividega nagu näiteks Kumu või Kanuti gildi saal. Võimalusi on väga palju, kuidas muusikapanoraam võimalikult laiaks venitada. Seis on päris hea: maailm on palju rohkem siia jõudnud, noored heliloojad suhestuvad palju otsesemalt ja selgemalt rahvusvaheliste nähtustega ning tänu sellele on ka pilt kirjum ja huvitavam.

Põikasid EMPi päevil Euroopa-Egiptuse nüüdismuusika ühingu seminarile Kairos. Kas said sealtki värskeid ideid festivali sisustamiseks?

Selle kohtumise eesmärk oli araabia klassikalist muusikat mängivate egiptuse interpreetide kaasamine uue muusika projektidesse. See tähendab, et lääne heliloojad kirjutaksid siinsetele kooslustele, kuhu kaasataks ka egiptuse muusikuid. Huvi otsida araabia ja euroopa kultuuri seoseid on Euroopas väga suur, võib-olla ka seetõttu, et üldine poliitiline foon on nii negatiivne ja vastukaaluks kuluks hädasti ära midagi, mis tuletaks meile meelde araabia kõrgkultuuri ilu ja peenekoelisust. Araabia muusikakultuur on väga rafineeritud ja kütkestav. Seminar oli väga selge fookusega ja näitas, kuidas neid asju on võimalik ühendada. See oleks ikka mitu sammu edasi mõne pilli kui eksootilise elemendi sissetoomisest nüüdisteosesse: see oleks süvitsiminek sellesse traditsiooni, kust need pillid pärit on, ja sellega seotud mõtteviisi. Arvan, et see on väga uudne lähenemine. Mingil sügavamal tasandil on need seosed väga tugevad, kas või see, et paljud instrumendid on ju tulnud araabia maadelt. Lauto on üks selgemaid näiteid, aga ka näiteks keskaegne trubaduurikultuur on sealt pärit.

Ükskõik millise peene keerulisema traditsiooni kaasamine nüüdis­muusika keelde on väga aeganõudev protsess, seda ka rahvamuusika puhul. Ega õnnestunud tulemusi ei ole palju, Bartók on üks väheseid, meil Tormis, kes on suutnud sügavama tasandi seoseid luua. Enamasti on see ikka nii, et võtame tüki värvi ja paneme kunst­muusika kastmesse nagu Brahmsi „Ungari tantsud“ …

Üritame 2019. aasta festivalil kindlasti sügavamale jõuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar