Nüüdismuusika on päriselt olemas

Maailma ühel tähtsamal nüüdismuusika foorumil kõlas 58 uut heliteost 29 riigist. Parimateks tunnistati poola helilooja Artur Zagajewski ja soomlase Sebastian Hilli teos.

JOHANNA MÄNGEL

LXIV rahvusvaheline heliloojate rostrum 15. – 19. V Palermos.

Rostrumi aruteludel räägitakse üha sagedamini uue muusika olukorrast maailma raadiojaamades. Eelarve­kärbete tõttu on nüüdismuusika mängimine raadios väga keeruline või peaaegu võimatu. Nüüdisklassikale pühendatud programmid on mitmes rahvusringhäälingus juba suletud ning uut muusikat tutvustatakse kuulajatele pigem muusikakompoti kontekstis, vaheldumisi näiteks Mozarti ja Bachiga – küllap selleks, et publikut teistsuguse kõlapildiga mitte ehmatada. Rahvus­vaheline heliloojate rostrum seljatab eelarvamused ja sisendab nüüdismuusi­kasse usku. See on üks maailma tähtsamaid ja pikima traditsiooniga nüüdis­heliloomingu foorumeid, mille eesmärk on tutvustada ja propageerida uut muusikat raadioeetri vahendusel.

1954. aastal Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia ja Šveitši osalusel algatatud rostrum on praeguseks geograafilisi piire laiendanud ning 2017. aasta nimekirjas on osalejariike 29: paljude Euroopa riikide kõrval Mehhiko, Argentina, Austraalia, Hongkong ja Taiwan. Uute tulijatena osalesid Ühendkuningriik ja USA, kes osales viimati vähemalt kümme aastat tagasi. Korraldajad soovivad aga riikide arvu veelgi suurendada – ambitsioonikas plaan on kaasata ka Aafrika manner.

Tänavu peeti rahvusvaheline heliloojate rostrum esimest korda Sitsiilias Palermos. Ürituse peakorraldaja Rahvusvaheline Muusikanõukogu (IMC) tegi koostööd väärikat neljasajandat aastapäeva tähistava Vincenzo Bellini konservatooriumiga. Esimest korda koliti rostrum harjumuspärasest ja turvalisest raadiomaja stuudiost argipäevaste helide keskele. Delegaatidel tuli kuulamissessioonidel keskendumisvõime tavapärasest rohkem proovile panna, et mitte lasta end häirida kõrval klassiruumides harjutavatest noortest pillimängijatest või fuajees ennastunustavalt jutustavatest itaallastest. Muusika kuulamine on rostrumil alati väga isiklik asi. Nüüdisteose hindamine ei ole reeglitega paika pandud, ent küllap soovib suurem osa delegaatidest lasta end üllatada või šokeerida ning avastada midagi senikuulmatut. Delegaadid ei arutle pärast kuulamist teoste detailide üle ega avalda teistele oma lemmikuid. Avalikul pressikonverentsil kuulutatakse välja parim ehk väljavalitud teos (selected work) ning kümme soovitatud teost (recommended works). Samuti kuulutatakse välja parimad teosed noorte, alla 30aastaste heliloojate kategoorias.

Rostrumi põhikategoorias võitis poola helilooja Artur Zagajewski (1978) teos „brut“ 11 instrumendile. Noorte, alla 30aastaste heliloojate kategoorias tunnistati parimaks soomlase Sebastian Hilli (1990) orkestriteos „Reachings“. Kümne soovitatud teose hulka jõudis ka Eestit esindanud Elis Vesiku ansambliteos „To become a tree“. Parimate seas on ka Prantsusmaad esindanud Ramon Lazkano orkestriteos „Mugarri“, inglase Christian Masoni „Open to Infinity: A Grain of Sand“, USAd esindanud Shei-Wei Lo „Madhye II“ kuuele häälele ja surround-helile, Itaalia autori Vittorio Montalti „Untitled n. 2“ võimendatud keelpillikvartetile ja elektroonikale, austerlase Gerhard E. Winkleri „Anamorph IX UA (Frostblues zur Winter­reise)“ kitarrikvartetile ja sopranile ning Šveitši helilooja Daniel Zea ansambliteos „Pocket Enemy“. Esile tõsteti ka Rootsit esindanud Andreas Zhibaj vioolakontsert „Ithaca“, kus solisti ja orkestri vahel tekkis imetlusväärne orgaaniline energia. Kümne parima hulka pääsesid ka Hollandit esindanud austraallase Kate Moore’i aeglaselt kulgev ambient’i-tunnetusega „Fern“ ning Leedu helilooja Onutė Narbutaitė „Was there a butterfly?“, mis jäi meelde salapäraste kõlamassidega. See on Narbutaitėl rostrumi soovitatud teoste nimekirjas juba kolmas teos.

Noorte kategoorias tõsteti võidutöö kõrval esile kaks teost: venelase Sergei Stroikini sopranile ja kvintetile kirjutatud „Four Brief Scenes after Samuel Beckett“ ning poola helilooja Szymon Stanisław Strzeleci „L’Atelier de sensorité“ võimendatud ja ettevalmistatud soolotšellole ja kammeransamblile.

Poola on rostrumi-maadest vaieldamatult kõige edukam. Enne tänavust aastat saavutas poola helilooja viimati võidu 2014. aastal, mil noorte kategoorias tunnistati parimaks Andzej Kwienciński teos „Canzon de’ Baci“ tenorile ja orkestrile. Aasta varem pälvis põhikategoorias võidu oma põlvkonnas ühe silmapaistvama poola nüüdishelilooja ja muusiku Agata Zubeli teos „Not I“ häälele, kammeransamblile ja elektroonikale. Vahemikus 1959–2017 on poola heliloojad rostrumi võitjaks tulnud rekordiliselt 17 korda: võiduteoste autorid on teiste hulgas olnud Krzysztof Penderecki, Henryk Górecki ning lausa kolm korda Witold Lutosławski ja Tadeusz Baird.

Tänavuse rostrumi võiduteos, Artur Zagajewski „brut“ köitis kuulamisel kohe tähelepanu huvitava instrumentatsiooniga: teos on kirjutatud soolo­tšellole, klavessiinile, kuuele viiulile, vioolale, tšellole ja kontrabassile. Soolopartiis domineerib robustne, krägisev ja metalne toon, mis ei pretendeeri tšello ilusale lauluvale häälele. Korduv rütmimotiiv, jõulised rõhud iga takti alguses, taustal möllav klavessiin ning valulist pinget hoidvad keelpillid loovad terviku, mida ei saa eirata ega unustada. Teose kõlaline eripära on tingitud andeka poola tšellisti Dominik Połoński mängu­tehnikast (ta mängib pärast rasket haigust pilli ainult parema käega). Ka teises Poolast rostrumile esitatud teoses on esiplaanile tõstetud tšello tämber. Noore helilooja Szymon Stanisław Strzeleci 2015. aastal valminud teoses „L’Atelier de sensorité“ on ühendatud võimendatud ja ettevalmistatud soolo­tšello ning 24 liikmega kammeransambel ning selles on uuritud heli plastilisust. Tegemist oli rostrumi ühe silmapaistvama helitööga, mis väärinuks noorte kategoorias võitu.

Delegaadid hindasid 20 noore helilooja seas parimaks soomlase Sebastian Hilli orkestriteose „Reachings“. Teose helivärvides domineerib vaskpillide metalne kõla ja selle muusikaline materjal pürib läbi tohutute paisutuste mingis suunas, kuid ei jõua kunagi sihtpunkti.

Sel aastal rostrumil osalenud teoseid pidasid delegaadid üksmeelselt väga tugevaks. Konkursile tuuakse stiililt ja žanrilt väga mitmekülgset muusikat. Üks tänavusi trende oli seotud retroteemaga: mitmes teoses tsiteeritakse vanamuusikat või vihjatakse sellele, näiteks taani helilooja Karl Aage Rasmussen on ühendanud meisterlikult barokkoboe ja keelpillid. Vanamuusika ja bluusi stilisatsioon austerlase Gerhard E. Winkleri teoses „Anamorph IX UA (Frostblues zur Winterreise)“ võlus huvitava instrumentatsiooniga, kuid ületas kohati hea maitse piiri. Viimastel aastatel on sagenenud ka elektroonika kasutamine ja naturaalinstrumentidega kõrvutamine. Eestit esindanud Marianna Liigi orkestrile ja elektroonikale loodud teost „Motion in Oscillating Fields“ iseloomustab teekond läbi kõlaväljade või kõlaruumide, mis muunduvad sujuvalt või kontrastselt. Põneva tasakaalu elektroonika ja keelpillide vahel on leidnud itaallane Vittorio Montalti teoses „Untitled n. 2“ ning mitmesuguseid sämpleri rütmimustreid kasutanud Šveitsi esindanud Daniel Zea ansambliteoses „Pocket Enemy“. Paljud heliloojad on komponeerimisel lähtunud loodus- ja keskkonnateemast.

Üks selgemaid sellekohaseid näiteid on Elis Vesiku „To become a tree“, kus on helilooja sõnul vaadeldud igapäevaelu tehnoloogilise singulaarsuse ja biootilise kriisi taustal. Vesiku muusikas hindasid mitmed kuulajad peent ning tundlikku helikäsitlust.

Märgatavas vähemuses olid sel aastal vokaalteosed ja palad sooloinstrumentidele. Kõige enam vokaalhääli oli USAd esindanud Shei-Wei Lo teoses „Madhyea II“ kuuele häälele ja surround-helile ning teose kõlapilt lõi paralleele briti helilooja Jonathan Harvey loominguga. Üks eristuvamaid helimaastikke ilmnes austraallanna Cathy Millikeni metsosopranile ja orkestrile loodud teoses „Earth plays II: Epidauros“, mis jäi mitme delegaadi kurvastuseks soovitatud teoste nimekirjast välja.

Heliloojate rostrum on kujunenud rahvusvahelisemaks kui kunagi varem. Sageli esitletakse heliloojaid, kes on sündinud ühes riigis, kasvanud üles teises, kuid elavad ja töötavad hoopis kolmandas paigas. Heliloojad on hakanud ka ise oma teoseid ringhäälingu esindajatele pakkuma. Rostrumi võidufond on mõistagi ahvatlev ja tellimustöö kirjutamine hinnatud väliskoosseisudele heliloojatele suur võimalus. Suurim väärtus on aga see, et kõik silmapaistvad teosed pälvivad rahvusvahelise tähelepanu. Esiletõstetud teoseid tutvustavad oma kuulajatele järgmisel hooajal kõik rostrumil osalenud raadiojaamad.

Eelmisel hooajal mängiti eesti heliloojate Maria Kõrvitsa ja Ülo Kriguli rostrumi teoseid maailma raadiojaamades ülekaalukalt kõige rohkem: 27 riigis kokku 69 korral. Meie heliloojate teoseid kuulati märkimisväärselt ka 2016. aastal 13. kuni 23. juunini rostrumi veebikeskkonnas peetud ainulaadsel avalikul rostrumi kuulamis­nädalal (streaming week). Rostrum ei ole ainult nädalane ringhäälingute esindajate suletud koosviibimine ja ühine muusikakuulamine, vaid võimalus tuua heliloojate teosed raadiopublikuni. Vajadus tuua uus muusika kitsast ringist välja oli tänavusel kohtumisel tugevalt tunda. Kolmandat aastat kestev ELi eriprojekt „Rostrum+“ püüabki uut muusikat laiemale auditooriumile lähemale tuua. Ehkki „Rostrum+“ lõpeb sel aastal, jätkuvad haridusprogramm ja koostöö tudengitega, avalik kuulamisnurk linnaruumis, informatiivne veebi­leht ning Rootsi raadio tellimustöö rostrumi noorte heliloojate kategooria võitjale. Eelmisel aastal võitnud Maria Kõrvitsa uudisteose toob 2018. aasta jaanuaris Rootsis Piteås uue muusika festivalil „New Directions“ esiettekandele rootsi ansambel Norbotten Neo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming