Nüüdisklassika on Eestis väga tugev

Maria Mölder

Maria Möldri intervjuu Jan Bangiga Jan Bang on üks Norra tuntumaid muusikaprodutsente ja ühtlasi mullu ka Tallinnasse laienenud festivali „Punkt” üks kunstilisi juhte. Selgub, et Bang on ka tulihingeline eesti muusika toetaja – tänavu esines ju festivalil „Punkt” Weekend Guitar Trio. Üllatusin veidi, kui sain teada, et te ei olegi džässitaustaga. See paneb teid ilmselt väga hindama muusikuid, kes on jõudnud oma muusikastiilini paljude otsingute, mitte tingimata muusikaõpingute kaudu? Jan Bang: Ma pean tegelikult kõike kuulatavaks. On küll muusikat, mis mulle nii väga ei meeldi, aga ma ei lahterda muusikat stiilide järgi. Kasvasin kodus, kus oli palju plaate. Mu isa kogus klassikalist muusikat: suurtelt meistritelt, Euroopast, Venemaalt jne. Ema mängis ja õpetas klaverit. Kasvasin põhimõtteliselt klaveri all, kuulates Brahmsi, Schumanni ja muud klassikalist muusikat. Hakkasin varakult ise muusikat kirjutama – lihtsalt klaveri peal, nagu lapsed ikka teevad. Hiljem tegime oma bändiga kunstilist poppi, mida mõjutasid David Bowie, David Sylvian jt. Alustasin tegelikult lauljana, aga 1990. aastate algul keskendusin plaatide produtseerimisele. Tegin palju remikse, töötasin produtsendina rahvusvaheliste firmadega. 1996. aastal kohtusin džässipianist Bugge Wesseltoftiga, kes on väga avatud mõtlemisega muusik. Olin teinud talle tema plaadifirma kaudu ühe remiksi, mis talle meeldis, nii et ta minuga kohtudes teatas: „Ma panen praegu uut bändi kokku, tahaksin sinna kedagi elektroonikaga tegelema. Mida sa live-olukorras teha saaksid?”. Olin just saanud uue masina, AKAI-sämpleri. Mõtlesin, et plaatide sämplimise asemel võiksin sama hästi sämplida muusikuid otse laval. Andsime esimese kontserdi ja teadsin juba esimesest sämplist, et see on uus algus, mis võib mind viia uutmoodi eluviisi juurde. Mulle meeldivad uued algused!

Sellele, mida ma tegin, ei olnud tollal nime, nii et hakkasime seda kutsuma live-sämplimiseks (live-sampling). Nüüd on sellest saanud üldlevinud termin ja viis, kuidas muusikud iseennast laval sämplivad. Mind tõi see uus asi stuudiost välja ja ma ei olegi enam päriselt stuudioprodutsendi positsioonile naasnud. Mängisin paar aastat Buggega ja see avas juba uued võimalused, kohtusin paljude improvisatsioonilise muusikaga tegelevate muusikutega nagu norra lauljatar Sidsel Endresen, trompetistid Arve Henriksen ja Nils Petter Molvær, löökpillimängija Audun Kleive jpt. Oleme palju sellest tööst teinud koos, püüdnud tasakaalustada elektroonikat ja akustilist osa. See on viinud mind koostööni klassikalise kooliga muusikute ja suurte ansamblitega nagu Ensemble Modern Saksamaal ja Euroopa Kammerorkester või Schumanni-eksperdist sopran Anne Sofie von Otter ja Wagneri teoste töötlusteni koos J. Peter Schwalmiga.

Sellepärast ütlengi, et ma ei tee vahet eri stiilidel. Mind mõjutavad sama palju eksperimentaalmuusikud Brian Eno ja David Sylvian või isegi diskomuusikute produktsioonitehnikad. Minu meelest on 1990. aastatel elektroonilise muusikaga väga palju huvitavat juhtunud ja ma nautisin väga selle ajastu rütme, aga ma ei teeks seda tüüpi muusikat tänapäeval – tehnoliikumine on läbi. Praegu on mul palju huvitavam jälgida, mis toimub nüüdisklassikas. Käisin aasta enne seda, kui „Punkt” Tallinnasse tuli, siin kuulamas eri skene’de muusikat ja kõige rabavamalt huvitavam oli nüüdisklassika Helena Tulvega eesotsas. Arvan, et Tulve on praegu Euroopa kõige huvitavam helilooja. Ka Ansambel U:-ga oli väga inspireeriv koos töötada – ja muidugi Veljo Tormisega. Kutsusime Tormise festivalile „Punkt” Kristiansandi ja oli tunne, nagu oleksin kohtunud vana sõbraga.

Mainisite Veljo Tormist. Viisite tema muusika oma festivalile ja töötlesite seda otse publiku ees. Kas see oli ka mingis mõttes ränk ülesanne näiteks keeruliste vokaalklastrite tõttu või sellepärast, et Tormise muusika ise on juba regilaulu „remiks”?

Selle live-remiksi kallal töötamine tundus väga loomulik. Tegime seda Tallinnas nii (nõnda see ka tavaliselt toimub), et ühes ruumis on Veljo Tormise muusika kontsert ja samal ajal lähevad juhtmed teise ruumi, kus minusugused sämplijad ja ka akustilised muusikud, nt lauljad, kitarristid või trompetistid, võtavad kontserdist välja mõned jupid. Trompetimängija otsib näiteks mõningaid meloodiakäike, kitarrist aga akordijärgnevusi või tekstuure. Me võtame intuitiivselt fragmendid, millega võiks edasi töötada ja mis võiksid sobida meie materjaliks. Ühest kuni neljast elemendist piisab umbes 20minutiliseks etteasteks.

Algul küsisin osalemiseks nõusolekut Veljo Tormiselt ja Nooruse koorilt ning siis leidsin remiksi tarvis õiged muusikud. Arvan, et eriti see remiks oli väga edukas, ma ise tõesti nautisin seda – aga ka ansambel U: kontserti Helena Tulve muusikaga.

Kas mõni nendest muusikutest on kunagi öelnud, et vabandust, aga mulle ei meeldinud see remiks, mis välja tuli? Või on nad live-remiksi esteetika omaks võtnud juba enne koostöö alustamist?

Ei. Kõik algab alati ideest ja küsimusest, edasi on asi juba usalduses. „Punkti” puhul Tallinnas olid kõik asjaosalised koostööst huvitatud ja kui pärast oli kellelgi teistsuguseid tundeid, siis mina sellest ei tea. Mulle oli kõige olulisem tulla Tallinnasse ja lahkuda siit väärtusliku elamusega. Usun, et nendes inimestes, kes Norrast, Saksamaalt, Inglismaalt ja mujalt siia esinema sõitsid, see tõesti muutis midagi. See oli väga inspireeriv Peter Schwalmile, saksa produtsendile, kes töötab tihedasti koos Brian Enoga, ja Guy Sixworthile, kes on töötanud Björki, Madonna ja selliste kuulsate inimestega. Juba see iseenesest muutis midagi. Ja 24. septembril tuli välja minu ja Erik Honoré uus album „Uncommon Deities”, millel teevad kaasa ka David Sylvian, Sidsel Endresen ja Arve Henriksen. Sellel on algmaterjalina ka Tallinnas „Punktil” salvestatud Helena Tulve muusikat. Nii me töötamegi: võime kontserdi materjali hiljem edasi töödelda ja seda eri elementidega kombineerida, luua sellest uue muusika. Kui sündis idee kasutada seda osa uuel albumil, kontakteerusin Helenaga ja olen tulemuse üle õnnelik – austan tema loomingut väga.

Räägime veel „Punktist”, Kristiansandist ja muusikaekspordist. Kristiansandi Wikipedia-lehel pole festivali üldse mainitud – kas on võimalik, et „Punkti” teatakse väljaspool Norrat paremini kui kodus?

Kui me festivaliga alustasime, siis oli minu mõte, et rahvusvaheliste ajakirjanike kutsumine äratab tähelepanu ka riigimeedias ja see omakorda tekitab uudishimu kohalikes ajakirjanikes. Nii et kõigepealt kutsusimegi maailma „Punktile” ja alles viimasel paaril aastal on olnud rohkem siseriiklikku kajastust. Kuigi „Punkt” on nüüd ka kohalikul tasandil päris tugev, on see siiski rahvusvaheline sündmus: sellepärast nimetasimegi festivali nii, et ta on üks punkt maailmas ja juhtus alguse saama Kristiansandis.

Kas Norras on nagu Eestis, et kõigepealt pead olema tugev välismaal ja alles siis on sul midagi ette näidata oma riigis?

Jaa, muidugi! Maailm töötabki niimoodi, vähemalt tänapäeval. Kui lood midagi originaalset, siis see saavutab tähelepanu. Ilmselt on sel sarnasusi eksootikaga, sa huvitud asjadest, mis on kaugel. Minul oli Kristiansandis üles kasvades – kuigi sündisin USAs – eksootiline kuulata varaste 1980ndate musta muusikat kogu selle postdiskovärgiga või ka Brian Enot ja säärast muusikat. See ei kuulunud meie maailma, see oli osa kellegi teise maailmast. Kraftwerki kuulata oli ka mulle eksootiline. Mõne aja pärast tulevad asjad lähemale, kohtud inimestega ja mõistad, et kõik on võimalik – lihtsalt püüa teha parim ja kutsu parimad muusikud! Miks kutsuda bassimängija, kes on su sõber, aga pole sinu meelest nii hea? Miks mitte kutsuda Tony Levin, kui tasu ka kuigivõrd ei erine? Olen nendes asjades väga pragmaatiline.

Olete käinud Tallinn Music Week’il, aga kas teile on tutvustatud ka mõnd väiksemat festivali, mis toimub väljaspool Tallinna ja võib mõneti „Punktiga” sarnaneda?

Mitte et see oleks „Punktiga” sarnane, aga me mängisime kord Nils Petter Molværiga Leigol. Mäletan, et jõudsime sinna keset ööd. See oli tõesti pärapõrgus, seal ei olnud mingit valgust, pidime keset teed peatuma ja tuled ära kustutama ja siis ei näinud sõrmegi suhu pista. Siis jõudsime hästi konarlikule väiksele teele ja mõtlesin, et, issand küll, lähme juba minema. Aga äkki tuli nähtavale kogu see kaunis koht küünlavalguses. See oli keset ööd, nii et järvi me ei näinud. Selle fantastilise koha on ehitanud bioloog, kui ma ei eksi [bioloog-geneetik]. Järgmisel päeval kohtusime tema, tema naise ja tütrega, kes rääkisid meile selle paiga ajaloost ja järvede tegemisest. Milline kaunis idee! Meenub, et mainisin seda mõtet Brian Enole, rääkisin talle tüübist, kes tegi endale oma järved, ja ta ütles, et tahab sama asja teha. Arvan, et ta alustas ujumisbasseinist!

Kaugelt näeb asju selgemalt. Kuidas te näete Eesti muusikatööstuse potentsiaali, ehk näete ka potentsiaali, mida ei ole kuigi targasti kasutatud?

Aasta enne „Punkti” Tallinnas tulin siia muusikat kuulama. Mulle tutvustati siinset džässi, poppi ja seda sorti muusikat, aga ma arvan, et üsna juhuslikult – eks vist paljud asjad on juhused – sattusin vaatama saksofonikvartetti SaxEst, kuulsin kandlemängijat [Kristi Mühling ansamblist Resonabilis] ja Helena Tulve teoseid ning Tatjana Kozlova muusikat. Kuulsin ka Vox Clamantist, kes hiljuti avaldas albumi ECMi firma all. Ja muidugi fantastiline kontratenor Ka Bo Chan! Aga sel hetkel ei näinud ma sel kõigel „Punkti” kavas kohta. Igatahes nägin selgelt, et nüüdisklassika on Eestis väga tugev ja elav ja nägin palju võimalusi seda ringkonda rahvusvahelisel areenil elavdada. Ja eks ta seal juba olegi – loomulikult Arvo Pärt, Veljo Tormis ja Erkki-Sven Tüür ja kõik need heliloojad. Aga nooremas põlvkonnas on midagi erilist, selles on suur potentsiaal. Alati võib proovida bändi Inglismaale saata, kui neid rahastatakse avalikest vahenditest, ja nad saaksid hakkama, aga see ei tähenda tingimata, et neil on ka publikut. Mis puudutab nüüdisklassikat, siis sellel on publik. Seos ECMiga, mis on tekkinud Arvo Pärdi kaudu ja mida Erkki-Sven Tüüri muusika on ainult tugevdanud, on juba seadnud fookuse Eesti nn klassikalisele muusikale ja kultuurile. Seetõttu arvan, et noorem põlvkond on uus eksport ja sellele olekski tark keskenduda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming