Noppeid neljalt uudisplaadilt

Joosep Sang

Nelja uut kodumaist albumit, millest siin juttu, ühendab see, et neid esitleti palju head eesti ja välismaist muusikat pakkunud festivalil „Jõulujazz”. Kui tahta otsida, võib leida veel ühisjooni. Laura Junson ja Liisi Koikson on mõlemad lauljatarid,  kes seovad maheda popi jazzilike elementidega, Junson rohkem ja Koikson vähem. Ja Mahavoki ning duo Agan-Pissarenko albumil on peakangelase rollis kitarr. Ühe olulise ühise nimetaja leiab veel: kõik neli CDd sisaldavad muusikute omaloomingut, pole mingeid jazzistandardeid, popikavereid ega Eesti estraadiklassikat. Ka koosseisud ei kattu. Paistab, et need ajad, mil väike seltskond stuudiomuusikuid rändas ühe solisti plaadilt teisele, hakkavad  läbi saama.       

Laura Junsoni nimi oli mulle (ja küllap ka paljudele teistele) veel hiljuti tundmatu. Piisas aga põgusastki kuulamisest, kui pähe turgatas mõte, et sellise värvinguga hääl on seni Eesti muusikas puudunud. Junsoni kahtlemata kaunis ja isikupärane vokaal on albumi „Kodus” peamine väärtus, ehkki formaalselt on temaga võrdsed partnerid ka laulja ja kitarrist Erko Niit ning saksofonist Kristjan Mazurtchak. Ülejäänud  kolm kaasategijat (pianist Joel-Rasmus Remmel, bassist Mihkel Mälgand ja trummar Tõnu Tubli) täidavad juba selgemalt taustamuusiku rolli. Kui arvestada, et tegemist on noore lauljatari (ja tema noorte kaaslaste) debüüdiga, mõjub muusikute omalooming kohati – kuidas seda öeldagi – veidi eakohatult. Lüürilise koega laulud, tekstid ja seaded ei välju kuigi tihti mugavustsoonist (kuid ehk ei peagi koduste teemade ümber keerlev plaat seda  tegema), samas on produktsioon ja pillimäng heal tasemel ning mõnedki hingelised meeleolud hästi välja joonistatud. On mitu laulu, kus kammerlik kõlamaailm, intiimne atmosfäär ja tundlev tekst mõjuvad väga lummavalt („Kodumaa”, „Sügis kodus” ja „See kauaks meelde jääb”), kuid on ka neid, kus sama tugev tulemus jääb sarnaste vahenditega saavutamata.     

Lauludel „Lahkühtimine”, „Suvine aeg” ja „Sügis kodus” on tugev potentsiaal jõuda raadiote playlist’idesse, viimast ongi juba siinseal kuulda olnud. Igatahes mõjub Laura Junsoni ilmumine meie noorte (jazz)lauljate ritta värske tuulepuhanguna. Öelgu Heidy Tamme, ansambel Laine daamid ja teised „rohelisema rohu” meenutajad mida tahavad, meie naislauljate tase pole kunagi varem nii kõrge olnud,  ning pilt nii kirgas ja kirju kui praegu. Liisi Koiksoni „Ettepoole” on veidi vähem värvikas kui Laura Junsoni ja tema kaaslaste album ning jääb alla ka Koiksoni eelmisele plaadile „Väike järv”. Ka siin on ülekaalus lüürika, „pehmed” tekstid ning riske, seiklusi ja ootamatusi vältiv muusikaline teostus. Koiksonit ongi loomulikult alati iseloomustanud tüüne, seejuures erakordselt klaar laululaad (laul „Sinu hääl” plaadilt „Väike järv” on sellise  mõjuvuse etalonnäide), kuid uuel albumil on pisut vähevõitu üllatavaid, värskeid muusikalisi leide ning kuulama sundivaid finesse seadetes, pillikõlades ja soolodes. Pole kahtlust, et Liisi Koiksonile kuulub üks kristallkirkamaid hääli eesti popmuusikas. Ja uuel plaadil ei puudu siiski ka omad tipud, mis muidu tasasel kõlamaastikul esile kerkivad. Nendeks on kihtidena kasvav „Tõuse” (autorid Marek Talts ja Liisi Koikson), meeldivalt lihtne „Üksinda” (Ewert  Sundja ja Erki Pärnoja) ja eriti Koiksoni enda loodud „Read”.       

Kitarristid Ain Agan ja Oleg Pissarenko on sõbrad ja mõttekaaslased, ehkki mikrotasandil on nende lähenemises, heliloojakäekirjas, muusikalises temperamendis ja pillikäsitluses  rohkem erinevusi kui sarnasusi. Agan mängib elektrikitarri (vahel ka krihvideta elektrikitarri), Pissarenko, nagu alati, akustilist metallkeeltega kitarri. Seesugune vastuoksuste tõukumine on maailma ja Eesti muusikas varemgi hea resultaadi taganud ning annab nauditava tulemuse siingi. Albumi seitse rada on muusikute omalooming. Pissarenko lood on romantilisemad ja meloodilisemad, Agana omad rohkem kooskõlas kitarrijazzi traditsioonide ja loogikaga. Meeleolu  poolest on „A2O” õdus talvine kuulamine, oma kõrge kvaliteedi tõttu taevane manna kõigile kammerliku kitarrijazzi austajatele.       

Mahavoki CD „Galaktikad” puhul torkavad kõige esimesena kõrva suurepärane stuudiotöö ja filigraansed, rikkalikud arranžeeringud. Ehkki plaadikaanel on üles loetletud suur ansamblikoosseis, mõjub plaat pigem Heini  Vaikmaa sooloprojektina. Vaikmaa omaloomingus valitsevad põnevad ja mitmekesised sünteetilised helid ning kuna peakangelane on sisse mänginud helipildis domineerivad kitarrid ja enamiku klahvpillidest ning lisanud kogu elektroonilise garneeringu, pole kümmekonna kaaslase panust kuigi palju tunda, erandiks muidugi paar plaadi lõppu paigutatud laulu (solistid Kare Kauks ja lätlane Rodrigo Fomins). Vaikmaa muusika on kirju, sisaldades vana  Mahavoki sound’i, progelikku suurustamist, power-fusion’i laadis põrutamist ning näpuotsatäit noppeid kaasaegsetest klubirütmidest, lisaks plaati katkendlikult läbiv kosmoseteema. Ehkki osa lugusid mõjub pigem seriaali või telesaate tunnusmeloodiatena (mida Vaikmaa on ka kirjutanud), kõditab kõrva muusika vaheldusrikkus ja perfektne teostus. Pole ime, et paljud tänased noored tegijad vaatavad Vaikmaa poole harda imetlusega alt üles.  Kõik neli albumit on tehtud hoole ja armastusega ning väärivad tähelepanelikku kuulamist. Aasta lõpus ilmunud plaatidest pakkusid elamusi ka Bonzo ja Tõuni poolpatune, veiniplekiline „Diip”, bluuskitarrist Andres Rootsi rahvusvaheliste duettide plaat „Roundabout”, Siiri Sisaski ja Kristjan Randalu koostöös sündinud „Lingua mea”, laulja-pianisti Yvetta Reinsalu ja bassist Tõnis Tüüri Gourmet Duo „Salaliit”, akordionist Jaak Lutsoja india ja prantsuse  kõlade fusion „Contrarian Grooving”, Ultima Thule rokkiv „Jälgede jälgedes” ning Celia Roose, Tuule Kanni, Robert Jürjendali ja Arvo Urbi „Suurõ’ pilvõ’”. Head eesti muusikat ilmub. Ja see on hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming