Noored lõvid meie muusikamaastikul

Virve Normet

Kontserdisarjas „Noored dirigendid”: MIKK MURDVEE (viiul, dirigent) ja TALLINNA KAMMERORKESTER Tallinna Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea keskuses 24. I. Iga ajastu toob laineharjale andekaid kunstnikke. On hea ja õige märgata ning rakendada neid kohe, noorte ja arenevatena, et nad võiksid kinnitada vanemate generatsioonide usku järjepidevusse ning tulevikku. Tallinna Filharmoonia egiidi all toimunud Tallinna Kammerorkestri kontsert 24. jaanuaril Nelipühi kirikus andis põhjust just selliseks äratundmiseks ja rahuloluks.

Kõnealuse muusikaõhtu kavas olid Keith Jarretti (1945) „Eleegia” viiulile ja keelpilliorkestrile (Eesti esiettekanne); Louis (rohkem tuntud kui Ludwig) Spohri (1784–1859) Viiulikontsert nr 8 a-moll op. 47 ja Mihkel Keremi (1981) „Rahutu öö” keelpilliorkestrile (esiettekanne). Viiulil soleeris ja kogu kontserti dirigeeris Mikk Murdvee (1980).

Kohatu oleks vahest ritta panna lennukaid ülistussõnu – ega intelligentsed noored seda oota ja päriselt tõe pähe võtagi. Ent kontsert oli tõepoolest igas mõttes õnnestunud ja sümpaatne, alustades saali valikust ja lõpetades olulisimaga, repertuaari valiku ning ettekandega.

Muide, repliigina: sellel saalil, aadressiga Toompea 3, on kontserdipaigana ees kindlasti tore tulevik. Üsna ruumikas, ent siiski mahult ja interjöörilt kammersaal võlub hea akustikaga (tänu meie parimale akustikaspetsialistile Linda Madalikule). Jalutusruumi puudumist korvab mõnevõrra avar ja sõbralik kohvik ning saali ja fuajee kuidagi kodusena mõjuv ühtsus.

Kontserdi korraldajad ei olnud peljanud vaeva ega hoidnud kokku paberit kavaleht oli erakordselt tüse ja inforikas. Ja seda oli tõepoolest vaja, sest nii Mikk Murdvee kui Mihkel Kerem on kodupublikule veel vähe või hoopiski ühekülgselt tuntud. Tekstist selgus samuti, miks. Mõlemad noormehed on ju nii oma põhieriala, s.t viiulit, kui teist eriala – Kerem loomingut ja Murdvee dirigeerimist – õppinud lisaks EMTA-le ka välisriikides. Ja töölegi on neid (eriti Mihkel Keremit) täie pingega rakendatud Inglismaal, Rootsis ja Soomes.

Taas repliigina: just täna, 1. veebruaril esietendub rahvusooperis Estonia Ungarist pärit lavastaja Gyula Harangozó ja kunstnike tööna ungari helilooja Tibor Kocsáki muinasjutuline lasteballett „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, mida dirigeerib Mikk Murdvee.

Tõsiasi, mis ühendab kontserdil mängitud kolme heliloojat ja dirigenti/solisti, on nende kõigi kõrge erudeeritus, professionaalsus ning mitmekülgsus muusikuna: Spohr – helilooja, viiulikunstnik, pedagoog, dirigent; Jarrett – klassikaline ja jazzpianist, geniaalne improvisaator, ansamblist, paljutahulise loomingukäsitlusega helilooja; Kerem – viiulikunstnik nii solistina kui mitmete (välis)orkestrite kontsertmeistrina, ühtaegu väga viljakas helilooja, keda välismaal on mängitud rohkem kui meil, kel oopusi juba üle 90, sealhulgas kolm sümfooniat, kolm viiulisonaati, kaheksa keelpillikvartetti, keelpillisekstett jne; Murdvee – viiulikunstnik-solist ning ansamblist ja dirigent, seotud mitme töölepinguga Soomes.

Kava valikus võis ära tunda dirigendi loomuse: tema tugevamaid külgi on ehe ja loomulik muusikatunnetus ja ilumeel ning valitud teosed Spohrist Keremini võlusid kõik esteetiliselt kauni kõlakäsitlusega. Dramatismi jagus loomulikult kõikides helitöödes, igaühes oma ajastule vastavalt. Ent kui Jarretti puhul on tõdetud, et tema harmooniaeelistuste ja meloodilise joone kauniduse tõttu võiks teda vahel pidada „paar sajandit varasemaks heliloojaks”, siis üllatas Keremi muusikaline käekiri kõige rohkem oma poeetilise ilutajuga. Ta pole salanud impulsse (ja rohkematki!) Arnold Schönbergi teosest „Kirgastunud öö”. Taas kompliment kavalehele: väga tore ja lausa kuulamist-uurimist innustav on helilooja pikk selgitus „Rahutu öö” loomisprotsessi kohta.

Esituse mõttes õnnestus siiski kõige perfektsemalt ja tundeehtsamalt Jarretti „Eleegia”. Solist Murdvee mängis seda suure tehnilise vabaduse, eleegiale sobiliku maheduse ja siira, saali kanduva mõnutundega. Ka kammerorkestrist peegeldus sedasama mõnusat musitseerimiserõõmu, mis mängijaid ühendab ja kuulajaid võlub. Omamoodi lihtsana kõlavat, kuid küllalt ulatuslikku ja meeleoluliselt mitmete kordustega teos haaravaks tervikuks siduda polegi vahest nii lihtne, kuid Murdveel õnnestus see väga hästi.

Ludwig Spohri VIII viiulikontsert (1816) nõudis tehniliselt päris virtuoosi võimeid. Ma võin eksida, kuid tehnika tundus pisut kammitsevat esituse meeleolulist vabadust. (Spohri viiulikontserte on, muide, raskusastme poolest võrreldud Paganini omadega!) Teoses on palju dramatismi, siin on ka kaunist lüürikat ning kõike seda seob heliloojale iseloomulik instrumendivabadus ja elegants.

Mikk Murdvee on viiuldajana väga hea kõrvaga muusik. Ta mõjub usaldustäratava kindlakäelisusega, tema toonis on nii dramaatilist „metalli” ja jõudu kui ka sulnist pehmust. Eriti kaunikõlaline on just viimane. Ja muidugi see siirus, noore inimese vahetu muusikasse minek!

Mihkel Keremi „Rahutu öö” hõlmas kontserdi kogu teise poole. Siin nägime Murdveed just dirigendina. Dramaatiliste ja kirgaste „unenäopiltide” vaheldust tervikuna kõlama panna on vist ülesanne, millel saab igal kontserdil olla erinev lahendus. See kõnesolev, kuulajail „tagataskus” helilooja enda lihtsalt mõistetavad saatesõnad, oli üpris veenev, hoidis tagasilangusteta pinget.

Tallinna Kammerorkester kõlas kõikides heliteostes professionaalselt, hästi dirigendikuulekalt ja tegi ilmse naudinguga oma tööd. Kui dirigent on ühtlasi solisti rollis, peab orkester end hoopis rohkem heas mõttes iseseisvana ning samas väga erksalt ja tähelepanelikult kuulekana üleval pidama. Tundus, et selles osas polnud küll mingeid probleeme.

P.S. Mikk Murdvee kui dirigent on kõrget ja ilusat kasvu, pikkade käte ja sõrmedega. Võib-olla tasuks mõelda dirigeerimismaneeri võimalustele ja otstarbekusele, kui instrumendiks on suur sümfooniaorkester (oma tõeliselt massiivse dramatismi ja forte’ga) või väike 17 mängijaga kammerkoosseis. Suure-kõrge-laia žesti energiakulu võib sel puhul tunduda ehk tarbetuna, isegi veidi ebaadekvaatsena suhtes muusikaga.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming