Noored keelpillimängijad kevadises Tartus

Tiina Pangsep

11. – 14. aprillini helises keelpillimuusikast Tartu Heino Elleri nimeline muusikakool, kus toimus VII Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festival. Ettevõtmine on suunatud keskastme keelpilliõppuritele, muusikakoolide lõpuklassist ehk VII klassist kuni gümnaasiumi või vastavalt kutsekeskhariduse lõpuni. Konkurss-festivalil võisteldakse kolmes vanuserühmas, osalevad kõik keelpillide perekonna liikmed: viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid. Seekordsel konkurss-festivalil oli rõõmustavalt palju osalejaid – 68 noort keelpillimängijat. Järk-järgult on laienenud ka osalevate koolide palett ja seekord kuulsime õpilasi üheksast muusikakoolist: Elleri kool, Otsa kool, Tallinna muusikakeskkool, Tarvastu muusika- ja kunstikool, Keila MK, Tartu I MK, Arkadia Lütseum (Soome), Tallinna muusikakool, VHK muusikakool. Kolmeliikmelist žüriid, kuhu on alati kuulunud ekspert väljastpoolt Eesti keelpilliruumi, juhatas Eva Bindere, Läti Muusikaakadeemia viiulipedagoog ja Kremerata Baltica kauane kontsertmeister. Žüriisse kuulusid veel EMTA professor Urmas Vulp ning Ardo Västrik, Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu juhatuse liige ja tšellopedagoog. Žürii valis iga vanuserühma parimad – laureaadid ja diplomandid. I vanuserühma laureaatideks pärjati viiuldajad Rebekka Airin Siimer (õp Niina Murdvee) ja Hans Christian Aavik (õp Kaido Välja), II vanuserühmas Katariina Maria Kits ja Robert Traksmann (õp Tiiu Peäske) ning III vanuserühmas tšellistid Greta Ernesaks (õp Tuomas Lehto) ja Valle-Rasmus Roots (õp Mart Laas), viiuldaja Maarja Helen Oserov (õp Mare Teearu). Diplomi said Marta Mutso, Rasmus Perend, Joonas Teppo, Marit Oja, Siluan Hirvoja, Merike Heidelberg, Lisanne Altrov, Peeter Margus, Maria Tiimus, Anete Ainsaar, Kristin Kuldkepp ja Johanna Randvere ning eripreemia Elisabeth Härmand, Eeva-Maria Laas ja Mari-Liis Urb.

Keelpillimängija elus on õpetaja kõrval tähtis kaaslane ka kontsertmeister, kes aitab kujuneda noorel muusikul interpreediks. Suurepärase partnerluse eest tänas žürii kolme pianisti: Signe Hiisi, Lea Leitenit ja Reinut Teppi.

Traditsiooniliselt on Tartu konkurss-festivali parimatele auhinnaks võimalus esineda lõppkontserdil, mis seekord anti 14. aprillil Tartu ülikooli aulas, sellele lisanduvad koostöös Pille Lille Muusikute Fondiga 2013. aasta sügishooajal laureaatide kontserdid.

Konkurss-festivali korraldaja Eesti Keelpilliõpetajate Ühing on väga rõõmus koostöö eest Tartu Elleri kooliga, kelle kaunis majas on alati lahkelt ruumi nii korralisele õppetegevusele kui ka üle Eesti kokku sõitnud keelpillimängijatele.

Pärast konkurss-festivali vestlesin keelpillimängust ja muusikuks saamisest žürii esinaise Eva Binderega

Mida soovitate tulevikuks nendele noortele muusikutele, keda kuulsite siin Tartus? Milline võiks olla võti teostamaks nende unistust osaleda muusikamaailmas?

Eva Bindere: Üks on kindel – tehnilise ja kunstilise võimekuse väljaarendamiseks on kooliaastad kõige tähtsam aeg muusiku elus. Tulevikus saab noor muusik töötada ju paljudel suundadel: õpetajana, kammermuusikuna, orkestrandina, muusikateoreetikuna ja erilistel juhtudel ehk ka solistina. See kõik eeldab teatud kvaliteeti ja mida varem see kvaliteet vormub, seda paremad on võimalused viia oma unistus ellu.

Professionaalina pean ütlema, et muusikaharidus ei peaks tähendama ainult lõputult aega oma instrumenti harjutades. Kui muusik ei tea, mis sünnib maailmas meie ümber, siis on ta väga vaene muusik ja tal ei ole oma etteastega meile midagi ütelda. Meie sisemaailm ei avane ega inspireeri loominguliselt, kui ei loeta raamatuid, ei käida teatris, ei tunta huvi kunsti vastu. Mõistagi on kõrge esituslik kvaliteet ja väga täpne stiilitaju erakordselt vajalikud – nende kvaliteetideta ollakse konkurentsist väljas. Kui alustame teose õppimist, tuleb alustada uurimisest, mis ajast ja millises stiilis see on loodud, ja vastavalt sellele valida vahendid. Stiilide tundmine tuleb omakorda teadmisi kogudes, kontserte ja salvestusi kuulates, et jõuda mõistmiseni, mis on mis muusikas. Ning alati endale teadvustades, et muusikutena tegutseme alati koos teiste muusikutega, s.t osana partituurist.

Õpetaja on sel teekonnal abimees, nõuandja ja juhendaja, kuid ei saa kõike ära teha.

Siit järgneb küsimus: millised on konkurss-festivalil kogetu taustal teie soovitused õpetajatele?

Konkurss-festivalil kuuldu oli rõõmustavalt kõrgel tasemel. Kuulsin siin tõesti erakordselt andekaid suurepärase ettevalmistusega noori interpreete, mis teeb mu väga õnnelikuks. See annab kinnitust õpetajate väga heast ja professionaalsest tööst.

Samas tõid need kolm päeva välja ka õpetamistöö raskused. Ütleksin, et arstide järel on meie elukutse oma vastutusrikkuse poolest järgmine. Minu seisukoht on, et õpetaja vastutab suurel määral õpilaste tehniliste oskuste ja võimekuse arendamise eest. Viiulimäng on iseenesest nii keeruline tegevus, et seda tuleb teha võimalikult lihtsalt ja loomulikult. Tehnilised vajakajäämised on eriti valusad, kui on tegemist andeka inimesega, kellel oleks muusikaliselt palju öelda, kuid piiratud tehniliste oskuste tõttu jääb kõik olemata. Oma südames loodan, et sellised asjad on ärahoitavad.

Kuidas suhtute nüüdismuusikasse?

Ma armastan seda ja arvan, et nüüdismuusika arendab meie mõtlemist ja arusaamu. Enamik sellest on suurepärane. Muusikute hariduses on väga oluline tunda, teada ja kuulata erinevaid stiile ja ajastuid. Andsin just hiljuti intervjuu Läti suurimale klassikalise muusika ajakirjale, kus väljendasin mõtet, et ei saa kasvatada noori viiuldajaid ainult Sarasate, Wieniawski, Sibeliuse ja Tšaikovski kontsertide I osade toel. Noored vajavad moodsa helikeelega muusikat, neil on vaja mängida Stravinskit, Bartókit, Gubaidulinat, Lindbergi, Bergi, Hartmanni jne. Kuulama ei peaks mitte ainult viiuli-, vaid ka klaverirepertuaari, oopereid jm. Oluline on oskus lugeda muusikat – ja mitte ainult kõige kergemini arusaadavaid klassikalise repertuaari teoseid. Kõik saavad aru „kolmest tenorist”, sest seda muusikat on kerge kuulata, kuid mitte kõik ei mõista ega oska kuulata näiteks Straussi „Salomed” või Britteni oopereid. Peaksime oma õpilasi juhatama hindama ja armastama seda laadi muusikat, õpetama neid kuulama ja looma pooltoone, looma seoseid samal ajal kunstis toimunuga. Kui palju varjundeid on näiteks sinise värvi paletis – võib-olla viiskümmend, võib-olla rohkem. Kui neid on vaid kaks, siis tuleb ka nendega töö ära teha.

Ja lõpuks, Tartu konkurss-festivalil esinevad kõik keelpilliperekonna liikmed. Kas nende omavahel võrdlemine on üldse võimalik?

Minu meelest sobib see hästi. Eriti põhjusel, et meie riigid pole nii suured, et igale instrumendile oleks tarvidus ja võimalus korraldada omaette konkursse. Alati on mõni inimene, kes seisab oma mängutasemelt, muusikaliselt ja tehniliselt kvaliteedilt ning personaalsuselt teistest kõrgemal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming