Noored hoos

Farištamo Susi

Sarja „Ludus tonalis“ viies kontsert 27. I Kloostri Aidas ja kontsertetendus „Valgustatud varjud“ 31. I Kanuti gildi saalis.

„Valgustatud varjude“ viimases osas ajas miskit säravat ja robotlikku end inimesenäolisena  (Rauno Zubko) püsti, üll CD-toorikutest maas lohisev mantel. Kas sümboliseeris see ettekuulutust tehnika võidust?

„Valgustatud varjude“ viimases osas ajas miskit säravat ja robotlikku end inimesenäolisena (Rauno Zubko) püsti, üll CD-toorikutest maas lohisev mantel. Kas sümboliseeris see ettekuulutust tehnika võidust?

Sohvi Viik

Viimastel jaanuaripäevadel oli Tallinnas kaks kõrgetasemelist põnevat kontserti, mille tegijateks noored, kes valdavalt alles üliõpilasedki. Kloostri Aida noorte heliloojate sarja „Ludus tonalis“ viienda kontserdi teemaks oli tants – noored heliloojad pidid kirjutama loo vastavalt täringuvisetena saadud ladinaameerika tantsustiilidele. Laupäevaõhtuse kontsertetenduse tutvustusest internetis lugesin, et selles põimitakse helisid ja hääli, valgust ja varje, liikumist ning paigalseisu. Veel avastasin rõõmuga, et Eesti muusika- ja teatriakadeemias on iga-aastane tudengite valdkondadevaheliste loominguliste projektide konkurss, mille „Valgustatud varjud“ mullu võitis ning mis nüüd stipendiumi ja toetajate abil ka ellu viidi.

Kahel üritusel oli ootamatult palju ühist. Mitmed tegijadki olid samad, mis seda tunnet veelgi suurendas. Helilooja Anne-Mai Edala, muusikud Marion Aruvee (flööt), Ivo Lain (löökpillid) ja Ruslan Petrov (tšello) lõid mõlemal õhtul kaasa. Mõlemal õhtul oli tunda hoogu ja pinget ürituse algusest lõpuni, värskust. Esitused olid kaasahaaravad ja professionaalsed ning neist sai osa saalitäis publikut. Kavaleht jättis küll mõlemal õhtul veidi nõutuks, sest need sisaldasid ainult tegijate ja toetajate nimesid. Kuid õnneks on alati võimalik infot juurde otsida ja küsida.

Ludus tonalis’e“ ülesehitus haaras publiku hetkega kaasa. Rasmus Puur, kes on üks korraldajatest (koos Edmar Tuuli ja Kaspar Männiga) ja oli seekord ka üks heliloojatest Kirke Karja, Markus Robami, Anne-Mai Edala ja Ove-Kuth Kadaku kõrval, juhtis õhtut lõbusa huumoriga. Iga muusikapala järel kuulsime kutsutud erikülalise Reigo Ahvena kommentaare kirjutatud tantsule. Heliloojad olid täringuid visates saanud endale vastavalt merengue, bachata, danzón’i, salsa või chacarera. Ladina-Ameerika rütmid on „eesti karudele“, nagu me endid tihti naljatades nimetame, päris kauged. Samuti olid need võõrad heliloojatele: ilmselt uurisid nad neid esmakordselt, kui hakkasid kontserdiks lugusid kirjutama. Ahven küll rõhutas, et ta on „kõigest trummar“, kuid löökpillimängijad ongi ju need kõige paremad rütmidest arusaajad. Kõige naljakamad ja publikut naerutavamad olidki tema kommentaarid. Kuulajatena saime nii mõndagi teada – ja kõvasti naerda. Heliloojatele oli neist kommentaaridest ilmselt veelgi rohkem kasu, sest eks need olnud lõbusas võtmes, aga siiski konkreetsed soovitused ja ettepanekud, kuidas paremini kirjutada lugu antud raamides, milleks oli konkreetse tantsu rütm.

Interpreete oli palju, kõige enam jäid neist silma kontrabassimängija Martin-Eero Kõresaar oma tohutult emotsionaalse ja ka füüsiliselt väljendusrikka musitseerimisega ning trio koosseisus Tea Tuhkur (fagott), Marten Altrov (klarnet) ja Peeter Margus (viiul), kelle ansamblitunnetus ja üksteisega muusikaliselt flirtiv mängustiil tõi muusika publikule lähemale. Aga loomulikult kiitus kõigile esinejatele, heliloojatele ja korraldajatele. Ootan põnevusega järgmist kontserti, mil kolm koori esitavad noorte heliloojate koorimuusikat.

Valgustatud varjude” eestvedajad on noored heliloojad Kaisa Jõhvik ja Anne-Mai Edala, kaasa teevad koreograaf Veronika Vallimäe, valguskunstnik Emil Kallas, stsenograaf Inna Fleisher ning veel muusikuid, tantsijaid ja teisigi kunstnikke. Koos luues astutakse „varjudest välja valguse kätte“. Kui ürituse pealkirjast võiks välja lugeda, justkui tuleks valgus tegijate juurde varju ja teeks nad meile nähtavaks, siis lühikirjeldus veebilehel muusikaelu.ee ütleb hoopis, et nad ise astuvad varjust valgusse ja nähtavale.

Üleüldine mulje oli tohutult positiivne ja rõõmustav: nii palju loomingulisust, ilu, meeleolusid ja rahu. Etendus oli jagatud seitsmeks pealkirjadega kontrastseks osaks. Esimesele kolmele on instrumentaalse eri karakteritega muusika loonud Edala, helikeele järsk muutus tuli neljandas osas, mis oli kahe helilooja ühislooming. Muu hulgas lisandus elektroonika. Viiendast osast lõpuni oli muusikalise kujunduse teinud Jõhvik, kasutades laval ainult elektroonikat. Lavastus, valgus, videod – kõik haarasid endaga.

Vaataja-kuulajana vinguksin veidi instrumentaalosades kõlanud pillide balansi kallal: tšello kõlas tihtipeale teistest põhjendamatult üle, samuti oleks löökpille veidi teisiti paigutades saanud tšellisti ja löökpillimängija vahel veelgi parema kontakti. Etenduses kasutatud teksti oleksin hea meelega selgemalt välja kuulnud. Aga kõik see läks meelest ära, kui viimases osas lava sügavusest miskit säravat ja robotlikku end maas liigutama hakkas ja lõpuks inimesenäolisena püsti ajas, üll CD-toorikutest maas lohisev mantel. Kas sümboliseeris see tehnika võimsat arengut ja ettekuulutust tehnika võidust tulevikus? Või hoopis inimese kõikvõimsust tehnika üle? Ehk hoopiski midagi muud? Kuigi „Valgustatud varjude“ etenduse kontseptsioon ei saanudki lõpuni selgeks, meeldis see ka kontserdi ja eri lugude seeriana väga. Oli rõõmu ja naeru ja üllatusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming