Noored hääled ja Monteverdi sulnis rahu

Tiiu Levald

Sarja „Ooper raekojas” lõppkontsert „Barokkooperi varasalvest”: Teele Jõks (metsosopran), Kädy Plaas ja Aurelia Eespere (sopran), Elar Kuiv ja Anu Gehlert (barokkviiul), Mall Help (vioola), Egmont Välja (barokktšello) ja Reinut Tepp (klavessiin) 28. VIII Tallinna raekojas.  Olen ammu oodanud, et Raekoja saalis kõlaks barokkooperi muusika originaalpillide ja heade noorte lauljate koosluses. Eelmise reede õhtul laulsidki Teele Jõks, Kädy Plaas ja Aurelia Eespere aariaid Monteverdist Gluckini, kaaslasteks barokkpillidel Elar Kuiv, Anu Gehlert, Mall Help ja Egmont Välja ning klavessiinil Reinut Tepp.

Idee autor, kava koostaja ja seltskonna kokkukutsuja oli Teele Jõks. Äratab suurt lugupidamist, et noorel lauljal, kes on saavutanud  kõrgvormi, jätkub energiat tegelda ka selliste ideede käivitamisega. Kes teeb, see jõuab! Loomulikult on õnn, et mastaapse sarja „Ooper raekojas” käivitaja Tarmo Eespere tuli selle ideega kaasa ja võimaldas noortele sellise luksuse. Pean nimelt esinemist raekojas luksuseks, sest just siin kõlab barokkmuusika nii, nagu ta omas ajas ilmselt kõlas.

Kava oli mahukas ja hästi koostatud: vaheldusid meeleolud, tegijad ja väga hästi  sobitusid kolme naise hääled. Kui Jõks ja Plaas on juba lauluhuvilistele tuntud nimed, siis värskelt Georg Otsa nimelises muusikakoolis Marika Eensalu lauluklassi lõpetanud Aurelia Eespere oli tõeline üllatus. Tema väga hästi fokuseeruv, noorusest hoolimata küllaltki tuumaka tämbriga sopran kõlas puhtalt, fraas kõikjal loogiline, ja tal on hea ansamblitunnetus. Peale kõige muu paistab tal olevat ka väga tugev esinemisnärv: mitte üheski loos  ei olnud tunda tema kogemuste vähesust, võrreldes kaaslastega, kes juba laulnud suurtel lavadel juhtivaid rolle.

Kuuldavasti astus ta Sibeliuse akadeemiasse, jääb vaid soovida talle tuult tiibadesse. Kava alustas Teele Jõks proloogiga Monteverdi ooperist „L’Orfeo, favola in musica”, mis viis kuulaja absoluutselt teise dimensiooni: kõigeks võeti selles ajastus aega. See hümn muusikale kutsub inimesi kuulatama „kord  kurbi, kord rõõmsaid laule – isegi linnulaul vakatagu ning tuul peatagu oma tee” (T. Jõksi tõlkest). Jõksi hääl kõlas seekord mingi erakordse lisavarjundiga: hääles sisalduv intensiivsus oli äärmiselt informatsioonirikas, sest ruumi akustika lasi häälel voolata oma loomulikus voogamises. Tema esituses kujunesid õhtu naelaks Händeli ooperi „Hercules” Dejanira aaria, kus saime kuulda selle õnnetu olendi ahastust ja raevu iseenda vastu, ning  Francesco Cavalli ooperi „Il Giasone” Medea aaria, kus tamburiin lisas loole rütmikust ning retsitatiivi imeline aktiivsus, tihedad ja kvaliteetsed kõrgused ning lõpufraas „Si, si vincera…!” olid täis joovastust, mis selle tegelaskuju loomisel nii oluline.

Kädy Plaasi koloratuurtehnika on nauditav kuulata – ta mängib oma häälega kui viiuliga. Kuid hetkel oleks tal vist paras aeg veidi korrigeerida oma tehnika puhtfüsioloogilist  külge: liialdav lõuaga mängimine (seda loetakse näiteks konkurssidel suureks veaks), mis süvenedes võib saada saatuslikuks. Tema intoneerimise perfektsus, fraasi loogika, tehniliste passaažide briljantsus, kõrguste äärmine suveräänsus – kõik see on laitmatu. Kuid kuna tal on seljataga juba nii emotsioonirikas roll nagu Massenet’ „Manon” Vanemuises ja ees seisab Verdi „La traviata” Violetta Estonias, siis ootaks tema laulmiselt enamat sisulist  väljendusrikkust ja meeleolukontraste. Kleopatra on ju hädas, Alcina lausa raevunud oma plaanide luhtumise tõttu ja Dido lõpmata kurb, mitte niivõrd siit elust lahkumise, kui just Aenease reetlikkuse pärast – hääle- ja ilmevarjundite võimalusi kui palju!

Väga õnnestunud olid tertsett Glucki ooperist „Orfeo ed Euridice” – hääled sobisid, eriline keemia tekkis Eespere ja Jõksi tuumakate häälte vahel – ning lõpuansambel Monteverdi  ooperist „L’incoronazione di Poppea” viis lõpule selle ülimalt stiilse õhtu. Ei oleks seda täiuslikkust, kui poleks olnud just neid pillimehi oma oskustega toeks. Nii Reinut Tepp kui Elar Kuiv andsid oma kindla stiilitaju ja professionaalsusega kogu musitseerimisele kindla vundamendi. Oli lihtsalt nauding tajuda, kuivõrd ühes hingamises kõik sujus. Tärkas üks utoopiline uitmõte: kui oleks ometi võimalik luua vanalinnas teater, kus mängitaks vaid barokkooperit! Sest on veel lugematul arvul teoseid, mis meil kõik kuulmata-nägemata, ning lauljad, kes lummavad. Oleks vaid lavastaja, kes süttiks sellest ideest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming