Noore kunstniku teekond

Piret Väinmaa

Sarjas ?Noored pianistid?: HANDO NAHKUR Estonia kontserdisaalis 13. XII, kavas Bach-Busoni, Beethoven, Liszt, Ravel. Hando Nahkuri (klaver) esimene eelis on tema eneseusk. See on nii suur, et lubas kavva võtta klaveriliteratuuri pretensioonikaimad usutunnistused: Liszti Dante-sonaadi, Bach-Busoni Chaconne?i, Beethoveni viimase sonaadi op. 111 ning Raveli ?Gaspard de la Nuit?... Nooruslik enesekindlus.

Tema teine eelis: usaldusväärne klaverimängutehnika selle rängimas mõttes ? kiiruses ja ühtluses. Seega on Hando Nahkur käsitöönduslikult omandanud väga kindla eelise teiste noorte kolleegide ees, kellel on selles osas veel veidi arenguruumi (Sten Lassmann, Irina Zahharenkova).

Kolmas eelis tuleneb osalt ka eelmisest ja, mis seal salata, siinmail on see siiski haruldane, nimelt lavaline kindlus. Nagu laitmatult töötav arvutiprogramm, mille edukas installeerimine pianisti on (kardetavasti!) ülirohke harjutamise tulemus. Tööoskust selles osas peab esile tõstma ja tunnustama. Lavaline kindlus räägib enamasti ka tugevast isiksusest ja tahtejõust, mis on tema neljas eelis. Ta saavutab, mida tahab.

Kontserdil oli palju ilusaid momente. Näiteks Beethoveni op. 111 esimese osa mõjuvad sünged värvid. Bach-Busoni keskmise osa piano mängitas saali akustikat nagu kogenud illusionist… piano?t, aega ja süvenemist, mida varem nappis, on juurde tulnud. Süvenemise all mõtlen esitatavate teoste põhjalikku analüüsi, mis aitab ettekande kuulaja jaoks rikkamaks ja selgemaks muuta. Seega ? tema viies eelis paistab olevat töökus, mis on tegelikult anne, nagu auväärne professor Bruno Lukk armastas rõhutada.

Kiirus ja ühtlane mäng on soodne muusika horisontaalse kulgemise puhul, ent Nahkuri mängutehnika võiks rohkem areneda just vertikaali lahtimängimises: Chaconne ja ?Gaspard? vajanuksid suuremat tundlikkust, paindlikkust ja osavust helikoe siseelu ?lavastamise? ehk diferentseerimise osas. Chaconne?i keerukus ning detailirohkus on tõeline vaimne väljakutse, mis eeldab mõttehaaret, tahet mängida polüfoonilist mõttemängu ja anda kuulajaile võimalus selles osaleda, olgugi vaatlejana…

?Öine Gaspard? vajab ettekannet, mis ulatuks tehnilisest osavusest fantaasiarikkuse ja vaimukuseni. Esimese osa karakter ? unelev kuuvalgus, veepeegli särahtused, merineitsi äkilised sabalöögid ? see kõik võinuks Nahkuri esituses olla reljeefsem. II osa pinge ja ängistav loitsimine on pianistile üks raskemaid sisulisi ülesandeid, rääkimata tehnilisest nõudlikkusest ? mitu erinevat materjali peavad kõlama üheaegselt, eri kõlavärvidega. Viimase osa iga hinna eest tehniliselt kindla ettekande taotlus kätkeb endas ohtu uhtuda üle parda detailid ja värvid ? faktuuri siseelu, väljendusjõud, kunstiline energia ja muusika sü?eepöörded jäävad pinnavirvenduseks. ?Gaspard?i? esitamine nõuab riskijulgust, julgust enda pianisti-ego tagaplaanile jätta ja, maksku mis maksab, pakkuda kuulajaile suurt elamust Raveli laiast meeleolude ja värvide paletist, mis ületab klaverimängu pianistlikud piirid, sisenedes muusika kui kunsti avamerele.

Liszti sonaat-fantaasia ?Pärast Dante lugemist? oli dünaamilises plaanis veidi mitmekesisem kui ?Gaspard de la Nuit?. Suurte kontrastidega dramaatiline teos kätkeb endas maailma, kus karakterid ulatuvad n-ö seinast seina ? unelev-romantilisest kurja-kuratlikuni. Liszti poeetilise sõnumi mõjulepääs on siin pianisti kui kunstniku proovikivi, tema isiksus ning interpreeditüüp peegeldub teose kaudu kui lakmuspaberil. Liszti teoste esitamine eeldab vaimset ja sotsiaalset küpsust.

Lisapala valik sisaldas ilmset viidet kunstnikuteele: improvisatsioon Frank Sinatra repertuaarist tuntud teemal ?My Way? kõlas paljutõotavalt ja nauditavalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming