Noor veri ja värske tuuleõhk

Tiiu Levald

Noored lauljad rahvusooperis. Nende sõnadega võiks iseloomustada viimaste aegade sündmusi Estonia laval. Nimelt on reas rahvusooperi repertuaaris olevates lavastustes üles astunud uued osatäitjad, meie muusikaakadeemia bakalaureuse ja magistrantuuri lõpetajad.

Kõigepealt 20. IV T?aikovski ooperis ?Padaemand? magistrant Ludmilla Kõrts, bakalaureuse diplomi taotlejad Juuli Lill ja Andrus Köster. Ka Merle Silmato, kelle õpingud kulgevad Soomes, oli uus tegija ning pakkus vokaalselt suurt naudingut.

Ludmilla Kõrtsi lauldud Liza roll on ahvatlev, kuid väga nõudlik ülesanne: lauljal peab olema dramaatiliste sugemetega sopran ja lausa tragöödianäitleja võimed. Tunneteskaala väljendusoskus pannakse proovile läbi kogu rolli. Lizale on määratud kihlatuks vürst Jeletski, mehine, sümpaatne, hea positsiooniga mees ühiskonnas. Kuid neiu meeli on köitnud hoopis jalutuskäikudel Suveaias kohatud sünge olekuga deemonlik võõras, kes peagi kogu sündmuste käigu saatuslikult ning hukatuslikult peapeale pöörab, hukutades iseend ning viies enesetapule ka Liza. L. Kõrts on meeles Dargomõ?ski ooperist ?Näkineid? nimirollis kui väga perspektiivne, kauni ja tämbririkka häälega ning tundliku näitlejasoonega tulevikulootus. Millegipärast katkes aastaiks tema teatrirada ning on imetlusväärne, et pärast sellist pausi suutis ta tulla publiku ette ühe orkestriproovi ning võõra partneriga, pealegi nii komplitseeritud rollis.

I vaatuse aaria ?Miks küll need pisarad…? kõlas teatrisaali täitva lopsaka kõlaga, kuid ilmne närveerimine ei lubanud häälel pidevalt rahulikult voolata, segas ülemäärane vibrato. Võlus laulja siiras olek, kuid tegelaskuju füüsilises olekus oli liiga palju rahutust, mis jättis kohati veidi abitu mulje. Tunduvalt veenvam oli ooperi viimase vaatuse aaria ?Ju kesköö läheneb…? ning duett hullunud Hermaniga. Siin sai kinnitust, et oma põhiolemuselt lüüriline sopran omab küllaldaselt dramaatilist potentsiaali. Ka rollis oli tunda arengut ? neiust oli üleöö saanud dostojevskilik ennastohverdav naine.

Jääb vaid soovida, et uuel hooajal leidub sellele huvitavale lauljale rolle, sest edasi ei vii miski muu peale pideva eneserealiseerimise lavalaudadel. Kõrvalepõikena selle mõtte kinnituseks tahakski ära märkida näiteks Janne ?evt?enko (Prilepa), kes kuidagi järk-järgult, tasapisi on arenenud väga säravakõlaliseks lauljaks. Ja seda kindlasti talle usaldatud rohkete rollide tõttu. Muidugi ei saa salata, et tema ülimalt sarmikas lavavälimus ja liikumise graatsia ei mängi just väikest rolli ? midagi pole teha, lava eeldab ilu kõiges.

Andrus Kösteri T?ekalinski pisiroll ei andnud muidugi erilisi võimalusi end juba Lenskina tuttavaks laulnud lauljale. Praegu end Viinis täiendavale ja paljutõotava potentsiaaliga noorele inimesele tahaks soovida stabiilset ja järjepidevat õppimisrada, sest loodus on andnud talle kaunikõlalisele tenorihäälele lisaks ka tõelise kangelastenori välimuse ja hingestatud ning musikaalse laulmisesoovi.

Juuli Lille vana Krahvinna mõjub üllatavalt küpse artistitööna. Tema hoiakus on aimata endist Pariisi salongide meeste ihalusobjekti, hääl on kandev ja lopsakas, sest selle rolli vajalik madal register on talle kaasa antud, karakter äärmiselt reljeefne. Ja muidugi ei saa mainimata jätta looduse kingitust ? see inimene on lihtsalt ?lavale sündinu? õnnistusega. Tunda on tugevat lavanärvi ja jääb vaid soovida, et tal jätkuks oidu enesetäienduses järjepidev olla.

27. IV laulis Bizet? ooperis ?Carmen? peaosa Helen Lokuta. Lokuta on viimasel ajal juba palju avalikkuse tähelepanu pälvinud: nii rollidega Nargen Operas kui rahvusooperi laval. Võib julgelt väita, et tegu on ereda noore isiksusega, kes ilmselt oma viiuldaja alghariduse tõttu on muusikas loogilise mõtlemisega, fraseerimises on tunda instrumentalistidele omast veenvust, nn head ?poognatõmmet? ja äärmiselt julget ning enesekindlat lavalist olekut. Tema toonikvaliteet on kesk- ja kõrgregistris kaunis ning väga kandev. Kuna tal puudub looduslik madala mezzo alumine register, siis kompenseerib ta selle kindla koolilise võtte ning karakteri värvidega. Tema rollis võlus üks väga oluline detail: kõiki lummav, naeruvirvega suul, süüdimatu ja relvitukstegev pilk!

Mérimée on oma samanimelises novellis kirja pannud: ?Carmeni ilu oli kummaline ja metsik; nägu, mis esimesel pilgul hämmastab, mida aga ei suuda unustada. Eriti tema silmad väljendasid iharust ja tõrksust ühtaegu, nagu ma pole kohanud kellegi teise pilgus. Mustlase silm on hundisilm?? Siin on vahest see ?miski?, mis on võlunud kunstnikke, kirjanikke, heliloojaid süüvima mustlasmaailma. Kuid hoidku Jumal tungimast nende klanniellu ? see pole iial lõppenud hästi. Carmen tegutseb impulsiivselt oma hetketunnete ajel, ta armub, mitte ei armasta, ja kui tüdineb, tahab olla vaba kui lind.

Helen Lokutal vedas ka partneriga. Algirdas Janutas Leedust oli oma talupoeglikus kohmakuses usutav ja tema üliekspressiivne laulmismaneer veenev ooperi finaalis: taltsutamatus valus hävitab inimene enese ja armsama elu.

Tahaks loota, et see ooperimaailma pärl, mida Bizet? ?Carmen? on kahtlemata, püsib ka uuel renoveeritud Estonia laval, kuid lavastuslikult uuenenud kuues. Paljude ooperisõprade arvamusi kõrvataha pannuna julgen väita, et praegune on pealispindne, kit?ilik, visuaalselt sünge ? puudub Andaluusia päike ning muusikas peituv vitaalsus ja sära.

26. V sai kuulda viimast bakalaureuse taotlejat Urmas Põldmaad Puccini ooperis ?Tosca? Cavaradossi rollis. Kindlasti oli liiga ennatlik vaid neli aastat õppinud lauljale usaldada tenorite unistus ja tipproll. Kusjuures selle nelja aasta sisse mahub kaks väga erinevat pedagoogi (V. Noreika ja J. Rühanen) ning terve rida küll suuremaid ja väiksemaid rolle nii ooperites kui operettides.

Peab tänama loodust, et Põldmaale on antud head häälepaelad, palju mõistust ja hetkel hea õpetaja. Ta tuli katsumusest auga välja. Noormehe aval olek ja võluv sarmikus häälestavad saalisistuja kohe esimesest stseenist väga positiivsele lainele. I vaatuse aaria kõlas musikaalselt ja mõtestatult. II vaatus on tenori jaoks täis karisid: psühholoogiline pinge on kruvitud äärmuseni, piinamise karjatused madalasse registrisse jätta on ohtlik. Stseen Scarpiaga, kes Jassi Zahharovi esituses eriti intensiivne, nõuab juba spinto-tenori tihedat ja suure läbilöögiga häälekogemust.

Uskumatul kombel kogus Põldmaa end III vaatuse tenorite visiitkaardina kuulsaks saanud aariaks ?Kui kirkalt säravad tähed…? taas ? kõlas tõelise tenori hääl ja eriti musikaalne ning ilusas piano?s kõlas lõik duetist Toscaga, keda laulis suurte lavakogemustega Pille Lill temale omase suure spontaansuse ja väga uhkete kulminatsioonidega. Mängulises plaanis olid parimad lembestseenid Toscaga. Küllap edaspidiste kogemustega kangelasrollides lisandub Põldmaa hoiakusse väljapeetust ja liigutuste mõtestatust. Praegu oli laval noor, väga armunud kunstnik.

Aitäh rahvusooperile, et lõpuks ometi on leitud võimalused noortele tegijatele ? pettuda ei tulnud vist kellelgi!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming