Nimiosa laulab Lauri Vasar

Atmosfäärikas ja meisterlik „Figaro pulm“ Berliinis

KRISTEL PAPPEL

Wolfgang Amadeus Mozarti „Figaro pulm“ („Le nozze di Figaro“, libretist Lorenzo da Ponte) Berliini Riigiooperis. Dirigent Gustavo Dudamel, lavastaja Jürgen Flimm, kunstnik Magdalena Gut, kostüümid Ursula Kudrna, osades: Ildebrando D’Arcangelo (krahv), Dorothea Röschmann (krahvinna), Anna Prohaska (Susanna), Lauri Vasar (Figaro), Marianne Crebassa (Cherubino) jt. Esietendus Berliini Riigiooperis 7. XI 2015.

Lauri Vasar loob nutika ja iseteadva Figaro, kellest kiirgab elurõõmu, kuid kes on sisemiselt ka tundlik ning haavatav.

Lauri Vasar loob nutika ja iseteadva Figaro, kellest kiirgab elurõõmu, kuid kes on sisemiselt ka tundlik ning haavatav.

Harry Liivrand

Eelmisel nädalavahetusel Berliini Riigiooperis esietendunud Mozarti „Figaro pulm“ mõjus nagu pahvak lõunamaist soojust ja valgust. Harva on režii, lavapilt ja muusikatõlgendus nii harmoonilises koosluses, harva on kuulda nii voolavat, pehmekõlalist ja seejuures ülitäpselt esitatud „Figaro“ partituuri. Venezuela dirigendi Gustavo Dudameli käe all mängis Berliini Riigikapell nõtkelt ja erksa artikulatsiooniga, dirigent ja orkester kuulasid lauljaid väga hästi. Lauljate tekst oli muusikaliselt lahti mõtestatud ja seetõttu loomuliku, nüansseeritud fraseerimisega, nii et da Ponte vaimukaid värsse ja retsitatiivide kõnekeelt võis nautida isegi itaalia keelt oskamata. Kõik ansamblid õnnestusid suurepäraselt.

„Figaro pulm“ on ansambliooper – võiks öelda, et siin on viis peategelast – ja lauljate sobivus on edu alus. Riigiooperi „Figaro“-ansambel oli ideaalilähedane nii vokaalselt kui ka tüpaažilt. Anna Prohaska, Dorothea Röschmanni, Lauri Vasara ja Ildebrando D’Arcangelo ning Marianne Crebassa tämber sulandusid imeliselt, kaotamata seejuures oma äratuntavat isikupära. Vähestes teatrites on võimalik ühendada selline kooslus! Ka väiksemate kõrvalosade täitjate valik oli lausa luksus, näiteks laulis aednik Antonio osa nimekas saksa bariton Olaf Bär, kes juhatab praegu, pärast oma aktiivsest lavakarjäärist tagasitõmbumist, Dresdeni muusikakõrgkooli kammerlaulu osakonda.

Üks kuulsamaid Saksa lavastajaid, Riigiooperi intendant (kuni 2018) Jürgen Flimm on toonud tegevustiku Sevilla lähedale Vahemere-äärsesse Cádizisse, 1930ndate olustikku. Pöörane päev kulgeb krahvi vanas rannaäärses suvemajas, kõrgete akende ribikardinate vahelt valgub päikesepaistet vastavalt päevaajale. Ooperi finaal, kus ööpimeduses ei tohiks keegi kedagi ära tunda – selle kujutamine valmistab lavastajatele alati peavalu –, kulgeb Flimmi tahtel hämaras luidete vahel – loogiline lahendus. Küllaltki sageli on Flimm mänguplatsina kasutusele võtnud ka orkestribarjääri: kohvritega koormatud nooblid tegelased (meenutades mõnd commedia dell’ arte seltskonda) saabuvad avamängu kõlades sealt lavale ning ooperi lõpuansambli ajal ka lahkuvad sama teed mööda, samuti leiab seal aset mõne stseeni tegevus (näiteks kohe esimeses duettino’s püüab Figaro laval voodit kokku panna, Susanna aga istub tooliga orkestribarjääril, nii et suheldakse üle orkestri). Flimm on vorminud koos oma lauljatega tegelastest elusad karakterid kõigi oma tugevuste ja nõrkustega, mida Mozarti muusikas neist kuulda. D’Arcangelo on seisuseteadlik, kuid natuke saamatu krahv, Röschmann hingeline, ent ka kelmikas krahvinna, Prohaska ühtaegu isemeelne ja sulnilt lüüriline Susanna. Vasar loob nutika ja iseteadva Figaro, kellest kiirgab elurõõmu, kuid kes on sisemiselt ka tundlik ning haavatav. Nagu varemgi juba täheldatud, mõjub Vasar laval väga orgaaniliselt: iga hetk rollist on sügavalt läbi tunnetatud, millele aitab kaasa ka ta varjundirikas, vajadusel jõuline muusikatõlgendus ja kindel vokaaltehnika.

Flimmi lavastus on hämmastavalt puhas ja õhuline, täiesti klišeevaba: ei mingeid kahe viimase aastakümne ooperirežii kunagi uusi, praeguseks lootusetult vananenud võtteid nagu mobiiltelefonidega helistamine, pidev alkoholitarbimine, fotografeerimine, filmimine, vägistamine jne. Meie silme ees möödub päev inimlikust komöödiast – inimene oma helgete lootuste ja tumedate sügavikega on selle uusima „Figaro“-tõlgenduse tuum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming