Neljas “Muusikatriaad”

Maret Tomson

  Noortekonkurss “MUUSIKATRIAAD” Viljandis.

 

14. – 16. III toimus Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias järjekordne “Muusikatriaad”, mis on alguse saanud 1993. aastal eriala tutvustavatest levimuusikapäevadest. “Muusikatriaadi” nime all peeti üritust neljandat korda. Nimetus on tulnud kolmest kultuuriakadeemias õpetatavast muusikasuunast: pop-jazz, rahva- ja kirikumuusika.

Kolme päeva jooksul korraldati rida kontserte koolides ja jazziklubis ning toimus vestlusring muusikahariduslikel teemadel. Triaadi oodatum osa oli noorte muusikute konkurss, kuhu pääsesid demode eelvoorust välja valitud paremad esitajad ja autorid. Lisaks kultuuriakadeemia üliõpilastele konkureerisid muusika- ja teatriakadeemia, G. Otsa nimelise muusikakooli, Tarvastu muusikakooli ja Kohtla-Järve kunstide kooli õpilased.

Esinejad üllatasid fantaasiarikaste omaloominguliste paladega, mitme mängija puhul võis rõõmuga tõdeda pillimänguoskuse jõudsat edenemist. Osavõtjaid hindas žürii eesotsas Lembit Saarsaluga. Paremateks rahvamuusika seadjateks tunnistati kultuuriakadeemia üliõpilased Mari Kalkun (kultuurikorralduse eriala), Marko Kask (pop-jazz) ja Sandra Sillamaa (rahvamuusika). Paremad interpreedid olid Maria Veretenina (EMTA klassikaline laul), Reigo Ahven ja Aare Külama (TÜ VKA pop-jazz). Väljapaistvamad omaloomingumeistrid olid Karl Laanekask, Silver Sepp (TÜ VKA pop-jazz) ning Mari Kalkun.

Žürii esimehe Lembit Saarsalu sõnul hinnati kõrgemalt neid teoseid, mis hinge rohkem puudutasid, samas lähtuti ka professionaalsetest kriteeriumidest. Saarsalu rõhutas, et kuna meie ümber on nii palju odavat kommertsi ja tühisust, peame kõik seisma sisuka muusika eest.

Ants Johanson tõdes, et paari aastaga on triaadi kunstilises tasemes tehtud märgatav hüpe. Sellel konkursil kerkisid esile mitmed loomulikud anded, nii oli tervendav kuulata Triin Normani lihtsat laulu. “Sellist maneerlikkusest vaba esitust ja selget eesti keelt kuuleb tänapäeval harva, sest üha rohkem ollakse mõjutatud televisioonis nähtud lauluvõistlustest. Soovida võiks veel rohkem himu olla kõige parem Eestis, kõige parem kas või kogu maailmas, sest soov välja paista – see käib ju esinemise juurde,” lisas Johanson.

Triaadi vestlusringis arutleti küsimuse üle, kas eesti pilliõpetaja on äpardunud interpreet. Muusikaosakonna juhataja Neeme Punderi sõnul oli teema tingitud Eesti muusikahariduses peituvatest vastuoludest. Endiselt ollakse orienteeritud professionaalsete muusikute kasvatamisele, pilliõpetajate koolitamine on jäetud tagaplaanile. Ometi vajavad arvukad muusikakoolid õpetajaid ja seda eriti väljaspool pealinna. Seda arvesse võttes on Viljandi kultuuriakadeemias viimastel aastatel tõhustatud pedagoogilist suunda.

Kuid mida arvavad üliõpilased ise õpetaja ametist? Vestlusringist osa võtnud tudengid leidsid, et enamik neist tuli kooli sooviga saada interpreediks. Alles viimastel kursustel on tekkinud suurem huvi pedagoogikutse vastu, mis annaks võimaluse ennast rohkem rakendada. Tulevikus tahavad noored tegutseda mõlemas valdkonnas, kuna ainult pedagoogina töötades kardetakse jääda ühekülgseks.

Kauaaegne koolijuht Kalle Tamra rõhutas, et juba kõrgkooli vastuvõtul peaks selekteerima interpreedi ja pedagoogi eeldustega õppureid. Õpetaja amet nõuab tegelikult palju mitmekülgsemaid oskusi kui solistile tarvilik. Lisaks heale pillitundmisele peab olema hea inimesetundja ja suhtleja ning, mis kõige tähtsam, oskama lapsi innustada. Kõige tõhusamalt motiveerib koosmäng. Siin tuleb õpetajale kasuks mitme pilli valdamine, eriti oluline on see puhkpilliõpetajate puhul. Kultuuriakadeemia õppedirektori Harry Illaku sõnul puudub Eesti õppesüsteemis siduv telg alama, kesk- ja kõrgema astme vahel. Kui õpilased lähevad üle kõrgemasse kooli, tuleb pahatihti midagi ümber õppida, eriti käib see pillimängu kohta. Meie õpetajad on kinnistatud teatud astmele ja nii pole läbipõimumist.

Viljandi muusikakooli direktori Tonio Tamra arvates langeb vastutus lõpetajate üle kõrgkoolile. Kui peetakse olulisemaks interpretatsioonilist suunda, siis kandub see ka üliõpilastele. Interpreedikeskne õpetamine võib tudengile kaasa tuua pettumuse ja siis jääb üle ainult pedagoogi amet.

Vestlusringis osalenud leidsid, et muusikahariduse muutmine on hädavajalik ja see on meie endi kätes, sest meie kasvatame tulevast muusikute põlvkonda. Viljandi on õpetajate koolitamiseks päris sobiv paik, sest siinseid lõpetajaid jagub ka maale ja väikelinnadesse, kus neid vajatakse kõige rohkem.