Neljas „Kumu ÖÖ” – väike, aga tubli

Kaur Garšnek

Uue ja hea muusika festival toimus sedapuhku majanduskolli embuses ja uue korraldustiimi juhtimisel. Tundub ehk küüniline alustada ebasoodsast võrdlusest, ent kuna eelmisel aastal oli latt tõesti kõrgele aetud (peaesineja The Orb, lisaks Hauschka, Planningtorock, Fusedmarc, Mugison jpt), torkasid praegused väiksemad mastaabid esimesena silma. Kui mullu tekitas esinejate hulk üleküllastuse ning festivalisuminas polnud kuidagi võimalik kõigest  toimuvast rahuldavat ülevaadet saada, siis sel korral oli valik mõneti tagasihoidlikum – kuid hea, et üldse oli.

Artistid astusid üles kahes kohas: pealava ja rõõmsalt keev rahvamöll oli nüüd fuajees (eelmisel aastal mängiti seal vaid plaate), auditooriumis leidsid paiga – nagu ikka – introvertsemat elik tserebraalsemat tüüpi helimaailmade austajad. Black box’is sai minu meelest kuulda õhtu sisukaimaid ja mitmetahulisimaid etteasteid. Lisaks tasus seal  olla seepärast, et saalist väljudes tulnuks koht loovutada järgmistele kuulajatele ning pärast koos teiste muusikajanustega järjekorras seistes uut annust oodata. Järelikult polnud vähemalt probleeme publikuga. Õhtut alustas improvisatsiooniline kontsert Liis Jürgensiga harfil, talle sekundeerisid Liisa Hirsch klaveril ja süntesaatoril ning Tanel Paliale elus-elektroonikal. Akustilised instrumendid lõid helitekstuure ja abstraktseid  mustreid, mis oleksid ehk „kuivalt” jäänud hermeetilisteks, tänu elektroonilisele töötlusele aga avanesid atraktiivsete kujunditena ning hakkasid suhestuma videoinstallatsiooni seisunditega: lumi sulamas katustelt, mustvalge maastik läbi kaamerasilma jms. Kooriefekt näiteks andis klaverile puutetundlikkuse säilides elektriklaveri kurblik-sooja varjundi ja täiendas harfi ülemhelitekstuure, elektroonilised kajad lisasid kõlaruumi.  Enda instrumenti käsitses Jürgens küllalt ebatraditsiooniliselt, prepareerides seda käigu pealt ja tekitades glissandosid, siis katkus justkui basskitarri või kontrabassi partiisid. Instrumentide kribinate-krabinate ja perkussiivse tiksumise kõrvale ilmusid vahel ka pastelsemad helid ja tonaalsed vihjed – olenevalt suhtlussituatsiooni hetkevajadusest.

Esinejate omavaheline suhestumine meenutas käiku üle põllumaa: igaüks teistest hüüde kaugusel ning ligikaudu samas suunas liikumas, kuid omal sammul ja eristuvalt, vahel väikeseks loodusvaatluseks peatudes. Säärane abstraktne selgus sobis ürituse alguseks päris hästi, kuivõrd otsekui soojendas üles kõikvõimalikke eri haardeid kõlamaterjali suhtes. Ka Rainer Jancise väljakuulutatud „plaadiesitluskontsert” – õigupoolest jämmsessioon – pakkus sealsamas mõningaid huvitavaid  momente. Kokku oli sattunud üsna kirju seltskond. Meelde jäid Jancise efektne (paraku ainukordne) kitarrisoolo, džässkontrabassisti Peedu Kassi improvisatsioonid ja rokitaustaga bassisti Magnus Andre psühhedeelsed kajavad huilged läbi efektiprotsessorite rea, kuid etteaste põhiskeem tundus ometi kuidagi sisuvaene. On ju jämmimisega ikka nii, et paari akordiga täidetud blues’i-skeemi varemetel peitust mängida on endal huvitavam kui teistel  seda jälgida. Andkem siis juba publikule ka pillid kätte, seltsis segasem.

Minifestivali esinejatest seisis kõige enam esil aga futuelektroonika või „kraft’n’roll’i” ansambel Data, koosseisus Igor Garšnek süntesaatoril ning Tiit Aunaste kitarril ja vokaalil. Jättes kõrvale puht ajaloolised seosed Ruja ja Urmas Alendriga, oli selleks ka mitmeid sisemisi põhjusi. Esiteks pärineb tandemi lähenemine  elektroonilisele muusikale paradigmast, mille raames mõttekad harmooniajärgnevused ja ilusad meloodiad on au sees – eeldatavasti ei kaota vajadust sellise väärtustuse järele lühiseesteetika ega muudki avangardist inspireeritud suundumused, samuti ei saa seda rolli kompenseerida kordustepõhine masinamuusika. Paistis tõesti, et elektrooniline instrumentatsioon on Data puhul eelkõige muusikaliste ideede teenistuses, mitte iseväärtuslik instants.  Niisiis – mitte robotid, vaid demiurgid. Teiseks hämmastas ansambli kõlapilt ja instrumentatsioon oma ajakohatu eklektikaga, millest kumas läbi teatud naiivoptimistlikku siirust vahendite valimisel. Sellal kui rütmitaustad koos bassipartiidega olid kaasaegselt tehnitsistliku kõlaga, tuli ette ka palju mimeetilist süntesaatorikõla (paradigmast „süntesaator kui pillide asendaja”) ning helisid, mis võinuks pärineda pompoosse Emerson, Lake & Palmeri, friik-elekroonikute Yello või legendaarse Yellow Magic Orchestra loomingust. Võib-olla sellepärast, et esinejad istusid, tekkis mul ka paralleel saksa kraut-elektroonikute Moebiuse ja Roedeliusega.

Kolmandaks olid lood küllalt erinevad, sisaldasid palju vihjeid ega jäänud kinni ühte määratlusse: leidus nii ambient’likku downbeat’i kui kiiremat industriaali, nii techno’t kui süntpoppi, nii new age’i helimassiive, vürtsiks kitšimaigulised  vokaalsämplid (nt tiibeti munkade kõrilaul), kui etnoproget. Kõike seda aitasid kokku siduda kitarri ja süntesaatori soolopartiid, mille kaudu ilmnesid aimatavad paralleelid Jeff Becki viimase aja loominguga. Veidi liiga kummaliseks kiskus asi Pink Floydi lööklaulu „Another Brick On The Wall” töötluse puhul, samuti paistis Data kunagisse repertuaari kuulunud „Kogemata” nende uuema loominguga vähem sobivat. Üldiselt  tundus aga, et tänase Data muusika võiks korda minna eelkõige inimesele, kellele meeldib avastada kummalisi heliseoseid ja kes ei kuula muusikat, kulm kortsus, tõsisel pilgul. Muide, Kumu fuajees esines ka Datast üks põlvkond noorem punt elektroonikuid, ansambel Kosmofon, kes trummimasina klõbina saatel viis publiku rändama romantilisest õhkamisest täidetud 1980ndate universumisse. Isadepoegade suhe sai sellega justkui tagurpidi  pööratud, kuivõrd Data muusikas sisaldus stiilielemente palju hilisemast ajajärgust. Seejuures aga jäi Kosmofon siiski moodsaks „retroks”, samas kui Data oli oma püüdlikkuse kiuste jäljendamatult mittemoodne „futu”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming