Neli tuumakat muusikaloo teksti

Anneli Remme

19. sajandi muusikaelu Eestis. Eesti muusikaloo toimetised 9. Koostanud Urve Lippus, toimetanud Meeli Sedrik. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2008. 292 lk.       Tore oleks elada Eesti Vabariigis, kus toimib regulaarne lennuühendus Euroopa tähtsamate linnadega ning riiulist saab võtta uue ja põhjaliku eesti muusika ajaloo köite. Kuni see nii ei ole, saab vähemalt unistuste teises punktis aidata sari „Eesti muusikaloo toimetised”, mida on ilmunud juba üheksa raamatut. Võib ehk küsida, miks ei võiks lihtsalt koondada kõik hakkajamad eesti muusikateadlased, et ühisjõul kokku panna suurte inglis- või saksakeelsete  muusikaajalugudega võrreldav raamat.

Aga küllap on sellel sada takistust, alates sellest, et „normaalne” muusikateadlane ei taha midagi välja anda tõeliselt põhjaliku eeltööta. Sarja alusmaterjaliks on olnud seminariettekanded, nagu oli ingliskeelse avaraamatu „Music History Writing and National Culture” (1995) puhul, aga ka muu teaduslik tegevus, alates magistritöödest. Sarjas on varem ilmunud Kristel Pappeli uurimus „Muusikateater  Tallinnas XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi esimesel poolel” (ooperid Mozartist Wagnerini, 1996), Virve Lippuse rikkalik töökogemus vormus raamatuks „Eesti pianistliku kultuuri kujunemine” (1997), Heidi Heinmaalt on ilmunud raamat „Protestantlik kantoriinstitutsioon Tallinnas 16.-17. sajandil” (1999). Kogumik „Valgeid laike eesti muusikaloost” valgustas lugejat Tartu varasema muusikaelu, koraaliraamatute ja viiulimeistrite teemal, samade  kaante vahelt leiab Merike Vaitmaa üldistuse viimaste aastakümnete muusika suunavõttude kohta, kõrvuti eesti helilooming ja muu maailma nähtused.

Sarjas on ruumi antud ka rahvuslikkuse idee teemale muusikas, eelmise sajandi algupoole muusikaelule ning meestelaulutraditsioonile. Sarja üheksas raamat on „19. sajandi muusikaelu Eestis”. See aeg oli Eesti pinnal tunduvalt huvitavam ja rikkam kui enamik meist tavaliselt kaldub arvama. Ka üsna kummaline:  kõnealuses kogumikuski esinevad valdavalt saksa nimed, tollaseid kontserdipileti hindu ja muusikategelaste palku arvutati aga Vene rublades. Kogumikku on enamjaolt lugeda peaaegu sama hea kui kuulata Jüri Kuuskemaa ajaloovesteid. Kirjutised on elavas „inimlikus” keeles ja panevad kujutluse hästi tööle. Faktid ja oletused omaaegse muusikaelu kohta aitavad vaimusilmas elustada tollaseid Tallinna ja  Kuressaare tänavaid ning saale ja muidki paiku. Põnev on teada saada, kuidas elasid ja tegid kultuuri tollased Aivar Mäed ja Tõnu Kaljusted.

Spetsiifilisemaid eelteadmisi eeldab ehk ainult kogumiku viimane, Pille Raitmaa artikkel koraalilaulmise erinevatest võimalustest. Teisi artikleid peaks olema väga kerge haarata ükskõik milliselt elualalt pärit huvilisel. Iga artikli lõpus on saksakeelne resümee, mis tänapäevases angloameerika kaldega maailmas mõjub  lausa stiilselt ja on kooskõlas raamatu kontekstiga. Kogumiku avaartikkel, Kristel Pappeli ja Tiinamai Keskpaiga „Tallinna Muusikaühingu kujunemine ja tegevus kontserdielu korraldamisel 1835–1845” paneb tollase Tallinna muusikaelu elegantselt avaramasse Euroopa konteksti. Ülevaates paikadest, kus kontserte tookord anti, saab ettekujutus kunagisest Tallinnast rikkamaks ja kuidagi kaalukamaks. Artiklist saab teada, kes esines, mida ette kandis  ning kuidas toimis muusikaelu „olmeline” ja „proosaline” pool. Nii nagu meie ajal müüakse suurtele suveüritustele tavalisest kõrgema hinnaga pileteid, võis ka aastal 1840 suvekontserdi pilet maksta mitu korda rohkem – sihikul olid eelkõige Peterburist saabuvad jõukad suvitajad. Kuna tol ajal tuli kõne alla ainult elav muusika, oli kontserdielu seltsielu oluline osa ja vajadus muusika järele viis muusikaühingu asutamiseni aastal 1841. Ühing korraldas  regulaarselt sümfooniakontserte, kaasates ka koori.

Asi toimis tänu sellele, et professionaalid ei põlanud ära koostööd asjaarmastajatega. Põnev lugemine on artikli lisana antud repertuaari nimekiri. Aastast 1848 hakkas Tallinna muusikaelus olulist osa mängima August Krüger, Saksamaal sündinud ja Riias töötanud muusikategelane, oma panuse lisas tema lauljannast abikaasa. Triin Vallaste uurimusest „August Krüger ja  linnakapell Tallinna muusikaelus 19. sajandi teisel poolel” saab ülevaate 1850. aastast elu lõpuni (1883) linna muusikadirektori ametis olnud Krügeri ettevõtmistest ja tööülesannetest, mille hulka kuulus muuseas ka kohustus jälgida muusikute meeleolusid – kardeti, et koos muusikutega levivad Lääne-Euroopa revolutsioonilised ideed ka Vene keisririiki (lk 127). Sellestki artiklist saab rohkesti teadmisi omaaegse muusikaelu korralduse ja repertuaari  kohta. Tollasele publikule pakuti Beethoveni, Glucki, Haydni, Mozarti, Wagneri, Schuberti ja teiste klassikute kõrval ka omajagu meie päevil üsna tundmatute autorite teoseid.

Huvitav võrdlusvõimalus tekib, kui lugeda viidet omaaegse kunstitundja Riesemanni ajaleheartiklile (1860), kus märgitakse, et publik ei oska korraldajate pakutavat piisavalt hinnata, sümfooniakontsertidel napib kuulajaid ning sõna „sümfooniakontsert” seostatakse eelarvamuslikult  igavusega. Mõni aasta hiljem leiab anonüümne leheautor, et Krügeril on õnnestunud seda arvamust tublisti muuta (lk 139). Ülimalt tähelepanuväärsele isikule on keskendunud ka Heidi Heinmaa artiklis „Hans Schmidt – suurvaim baltisaksa muusikaloos”. Schmidt, kes muu hulgas jäädvustas end ajalukku Brahmsi tekstiautori ja Aino Tamme esinemispartnerina, oli pianist, klaveriõpetaja, muusikaarvustaja, luuletaja, tõlkija ja helilooja.  Mitu aastat elavdas Schmidt muusikaelu Kuressaares, seda korraldades ning ise muusikuna üles astudes. Säilinud arvustustes kiidetakse Schmidti kui virtuoosse, elegantse ja vaimuka mängustiiliga pianisti, näiteks Mozarti Klaverikontserdi d-moll ettekandmisel (lk 186).

Kahju, et see mitmekülgne muusik ja organisaator otsustas aastal 1885 siirduda Riiga ajalehe Rigasche Zeitung muusikaarvustajaks. Pille Raitmaa „Arutlused koraalilaulu teemal  Liivimaal 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algusaastatel” on erakordselt huvitav artikkel, mille teljeks on teema, kuidas asendada tuimavõitu ühetaoliseks „joruajamiseks” muutunud koraalilaulmise stiil rütmiseeritud, elavama laulmisviisiga. Raitmaa vahendab „koraalitüli” Saksamaal ja selle kajasid Liivimaal. Tuleb välja, et siinmail tehti selles asjas lutsulikult „pool rehkendust”, isegi vähem – ilmus ainult üks rütmiseeritud koraaliviisidega  koraaliraamat (1861) ja enamik Liivimaa vaimulikkonnast ei innustunud muutusi tegema (lk 265). Argumendid, millega põhjendati koraalilaulustiili muutmise vajadust või vanas stiilis jätkamist, meenutavad nii mõnelgi juhul praegusi eelarvetülisid: mis on ühe või teise muutuse hind, kellele ja milleks see hea on ja mis on lihtsalt asjaosalistele mugav lahendus.