Neli sajandit ja igihaljas lugu läbi RAMi prismaa

Tiiu Levald

„Kannatusaja renessanssmuusika”: RAM , dirigent Filippo Maria Bressan (Itaalia) 25. III Tallinna Jaani kirikus. Aastal 1527 loodud „Kristuse kannatuslugu Johannese järgi” („Passione di Christo Secondo Giovanni”), autoriks Firenzes tegutsenud organisti, helilooja ja õpetaja Francesco Corteccia (1502–1571), ning 1995/2001. aastal valminud  „Ingel seisis” („Stetit angelus”) hetkel Padova konservatooriumi kompositsiooniõppejõuna tegutseva Giovanni Bonato (1961) sulest on piiripunktid, mis raamisid helimaailma, kuhu kuulaja viidi paastumaarja- ja leinapäeva õhtul Jaani kirikus. Nende teoste vahele mahtusid veel Claudio Monteverdi (1567–1643) „Crucifixus”, Giovanni Pierluigi da Palestrina (1525– 1594) „Hea karjane on üles tõusnud” („Surrexit pastor bonus”) ning Belgia helilooja Vic Neesi  (1936) teosest „Emmanuel” kaks osa: „Tõuske, uksed” („Tollite portas”) ja „Rõõmustavad taevad” („Laetentur coeli”).

Rahvusmeeskoori juhatas Itaalia dirigent Filippo Maria Bressan, kes tuntud uuema koorimuusika aktiivse eestvedajana. Ta on õppinud klaverit, laulmist, kompositsiooni, orkestri- ja kooridirigeerimist, täiendanud end muuhulgas Eliot Gardineri juures ning dirigeerinud tähtsamatel kontserdilavadel, seda eriti Itaalias  ja mujal Euroopas, aga ka Lõuna- Ameerikas. Tema eriline huvi on vanamuusika ja teatridirigendina kuulub tema kirg XVIII sajandi ooperile: tema juhatamisel on lavaküpseks saanud Glucki „Paris ja Helena”, „Orpheus ja Euridice”, Galuppi „Iphigenia Taurises” (maailma esiettekanne), Händeli „Alcina”, Mozarti „Don Giovanni”, Rossini „Semiramid”. Seega väga laia amplituudiga muusik lauljate jaoks ja  sellise harituse aktsendi resultaati oli kuulda selgi kontserdil. RAM on viimaste aastatega kasvanud väga paindlikuks ning mitmekülgseks „instrumendiks”, peadirigendi Ants Sootsi väsimatu repertuaaritarkus on kasvatanud koori maitsetasandit ja see on võimaldanud külalisdirigentidel teostada oma väga eriilmelisi „katsetusi”. On rõõm, et taastunud on koori kompaktne kõlamahukus ja häälerühmad tasakaalustunud. 

Dünaamiline skaala on taas ff-st pp-ni ja kõik värvid helimaastikel joonistusid seetõttu välja erilise selgusega, seda muidugi ka tänu asjakohasele ruumile – kiriku akustikasse on see muusika loodud ja siin pääseb see ka maksimaalselt mõjule. Välistatud on igasugune forsseerimine ja n-ö toetamata pianissimo paljastub momentaanselt. Kindlasti oli tähtis panus Andrus Siimonil muusikalise materjali eelneval omandamisel.  Francesco Corteccia loo tekstilise osa Kristuse kannatustest kandis kantslist kuulajaini lugeja Itaaliast Luciano Ciccetti. Suurel ja väikesel kooril olid lühikesed vaherepliigid, kus sisuliselt kas kommenteeriti sündmusi või tuli kehastuda lausa osalejaiks. Kuigi see iidne tragöödia, mis inimesed vaimupimeduses toime pannud, on ülituttav ja Bachi „Johannese passiooni” näol nii eredalt kuulmismeeltes, mõjus XVI sajandi esimesel veerandil kirjapandu sellest  hoolimata äärmiselt hingekosutavalt nii oma voogava jutustusmaneeri kui ka lihtsate harmooniatega.

Ei ole kindlasti lihtne ülesanne koorile olla pidevalt „kikkis kõrvu” valvelolekus ning anda pikkade jutustavate tiraadide järel sisse astudes repliigile kohe vajalik personaalsus. Koori kõlas oli saavutatud erakordne kontsentreeritus, üdini kurbust täis oli näiteks teose lõpu eel väikese koori repliik: „Isa, Sinu kätte annan ma oma vaimu”.  Nii Monteverdi kui Palestrina jätkasid meeleolu, milles hingas enamik eestimaalasi sellel päeval, ning ülekohtuselt kannatanute mälestusküünalde meri täitis kirikuesist Vabaduse väljakul. Hoopis erksamat reageeringut nõudis nüüdisautori Vic Neesi teose „Rõõmustavad taevad” helikeel ja intoneerimine, ka siin oli RAM tasemel. Minu meeltesse jääb vist pikaks ajaks kontserdi lõpulugu, Giovanni Bonato „Ingel  seisis”. Koor asetus kiriku löövidesse, ümbritsedes kirikulisi neljast ilmakaarest ja tekitades nii stereofoonilise efekti. Tenorite käes, kes seisid altari ees, oli pidevalt kulgev juhtteema, mis tuli kaja printsiipi imiteerivalt teistelt häältelt kuulajani: tundus, nagu oleks iga laulja oma palvega omaette. Vapustav kooslus, samas ka seisund, kuhu kuulajagi kaasa viidi. Südamest kahju on vaid ühest asjast, et nii täpse ajastusega muusikaline sõnum sai osaks  vaid kiriku kolmandiku osas täitnuile. Vastavad instantsid võiksid rohkem koostööd teha – oli ju Vabaduse väljak sellel meeleolulainel inimestest tulvil.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming