Nautige!

TOOMAS VELMET

Suur suvine kohtumine „Sõbrad”: Sigrid Kuulmann (viiul), Indrek Vau (trompet), Martin Kuuskann (fagott) ning Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Neeme Järvi ja Taavo Virkhausi juhatusel 3. VII Estonia kontserdisaalis. Nii lõpetas oma sõnumi V Eesti sõprade rahvusvahelisele kokkutulekule Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Veel kirjutas ta, et algava sümfooniakontserdi kava on laulu- ja tantsupeo auks kokku pandud eesti muusikast, alla kriipsutades eriti maestro Taavo Virkhausi II viiulikontserdi ettekannet, mida juhatas äsja 80aastaseks saanud helilooja ise.

Kõik tsiteeritu kehtib 3. juulil Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO kontserdi kohta, mida juhatas ülaltoodud mööndusega orkestri peadirigent Neeme Järvi. Kava koosnes tõesti valdavalt eesti muusikast, neist kolme teost võis järgmisel päeval kuulda ka laulupeo esimesel kontserdil – need olid Villem Kapi poeem „Põhjarannik” , Mihkel Lüdigi poeem „Jaaniöö” ja Heino Elleri „Kodumaine viis”. Raimond Kulli bravuurmarssi „Kodumaa” sai veelgi kuulata laulupeo teise päeva lõpetamisel. Lisaks neile eelpidulistele teostele oli siis kavas veel Virk-hausi II viiulikontsert Sigrid Kuulmanni soleerimisel ning millegipärast veel Paul Hindemithi kontsert trompetile, fagotile ja keelpilliorkestrile (1949). Saan aru, et teose esitus tõi lavale meie eesti suurepärased interpreedid Martin Kuuskmanni ja Indrek Vau, kuid Eino Tambergi Concerto grosso op. 5 oleks toonud need nimed lavale ja veel neli solisti, teoski olnuks oma eesti asi ja efektsem kui Hindemith. Kuid ei saa kuidagi vaikida sellest, et Hindemithi teose ettekanne oli teostuselt super ja Indrek Vau nime tõlgiks kohe inglise keelde – Wow! Ega Kuuskmann kehvem olnud, kuid Hindemith laseb fagotil kõlada tagasihoidlikumalt, mille Kuuskmann kompenseeris, naerutades publikut Julius Fučíku humoreskiga „Der alte Brummbär”.

Tõsiseltvõetava väärtmuusika ettekandeks tuleb siiski liigitada Taavo Virkhausi II viiulikontserdi ettekannet autori juhatusel. Eesti muusika ei ole suurte viiulikontsertide poolest rikas. Nimetada võiks ju Elleri, Tubina ja Tambergi teoseid, aga Virkhausi teine on rahvusvahelisel kõrgtasemel teos, mis peaks olema interpreetide repertuaarilehel kõrvuti kõigi XX sajandi tippheliloojatega nagu Prokofjev, Bartók, Šostakovitš jne. Teos on esitajale kõrgtaset pakkuv kõigis elementides ja Sigrid Kuulmann oli interpreedina teosele suurepärane teostaja. Eriti tõstaksin esile helilooja oskust esitada suurt orkestrit sooloviiuli partnerina tasakaalukalt, aga orkestratsioonilisi finesse seejuures reljeefselt kuuldavalt. Kontsert on absoluutselt isikupärane, suurepärase dramaturgi loodud ja professionaalselt tänapäevase viiulikäsitlusega. Kõrvu jäid mitmed soololõigud – kadentsid ja ugrilikult karge käsitlusega Romance.

Me täname Neeme Järvit tema loodud traditsiooni eest kohtuda suvel sõpradega ja seekord tänab teda kindlasti ka Rudolf Tobias, kes unistas, et laulupeo ajal ei unustataks sümfoonilist muusikat. Äsjane sisult laulupeoline ja vormilt rahvuslik sümfooniakontsert tuletas meile seda unistust meelde ja neile, kes ütlevad, et nad on Villem Kapi „Põhjarannikut” ja Elleri „Kodumaist viisi” juba kuulnud, tasub meelde tuletada, et Järvi ei esita standardeid, ta on oma interpretatsioonis kordumatu, seda ka lisaks esitatud Sibeliuse „Andante festivo” puhul. Ja seda nautisid kõik need, kes Estonia kontserdisaali seekord mahtusid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming