Natukene surnud, poolsurnud, täitsa surnud

Evi Aruj?

 

 

“Õnne valem” sisaldas lõpmatust, melanhooliat, vastamata küsimusi ja kosmilist (aenese)irooniat. PEETER JALAKAS

 

EESTI MUUSIKA PÄEVAD, Gavin Bryarsi “ÕNNE VALEM”: NYYD Ensemble ja Von Krahli teater, solist KÄDY PLAAS, autor ja lavastaja PEETER JALAKAS, muusikaline juht OLARI ELTS, kunstnik KIRKE KANGRO, koreograafia STANISLAV VARKKI ja Peeter Jalakas, videokunstnik Ville Hyvönen, valguskunstnik Teemu Nurmelin, laulutekstid Maarja Kangro. Uus-Sadama tollilaos 14. IV.

 

Eesti muusika päevade kavasse mahtus seekord lausa kolm lavatükki, peale Tormise ooperi “Luigelend” ja Indrek Hirve mononäidendi “Pauluse kiriku kellad” oli näha Peeter Jalaka “Õnne valem” Gavin Bryarsi muusikale.

Niipidi just tahakski öelda – et lavastaja ees ja helilooja järel. Üks põhjusi on, et Bryarsi hüpnootilisi kordusi tulvil kordustemuusika ei olnud selles tükis (ega ole ka üldiselt) väga “dramaturgiline”, ei sisalda reljeefset, selgelt struktureeritud muutuste rida. Pigem moodustavad selle pehmelt värve muutvad harmooniad hüpnootilise fooni, mis annab ruumi lavastuse teistele elementidele. Bryarsi muusika juurde käis Peeter Jalaka lavakeel: anonüümset inimmassi tähistavad joonistatud, liivast tehtud ja elusad, kuid aegluubis liikumisega samuti justkui elususe “defektiga” inimkujud.

Elusa ehk normaalse vastandamine elutu või mehaanilisega, mis tegelikult märgistab samuti elutust – see on Jalaka lavastustes eri vormis korduv võte. Ja näib, et sel puhul ei ole oluline “psühholoogiline” kontekst, vaid inimliku (kultuurse, “normaalse”) formaalsed (välised, visuaalsed) deformatsioonid, milles peitub suur hulk võimalusi, alates ilmsüütust koomikast ja lõpetades metafüüsilise hirmu atmosfääriga. Tõsi, hirmu Jalakas tegelikult ei ekspluateeri, pigem ikka absurdi, koomikat ja võõritust, mis võib omandada ka eksistentsiaalse mõõtme…

Kesksel kohal oli “Õnne valemis” lindilt kõlanud ja kõnesüntesaatorit matkiva robotihäälega ette loetud tekst, mille aluseks oli raskest tõvest vaevatud füüsikageeniuse Stephen Hawkingi “A Brief History of the Time” (“Aja lühilugu”) ja raamat nimega “Kosmoloogia, aeg ja ruum”. Rõhutatult erapooletu kõnetekst andis asjaliku ülevaate kosmosefüüsikal põhinevast “loomisloost”. Ka sellele loetud tekstile andsid tugeva tähenduslaengu tehislikkus, vigasus, ühe funktsiooni surm (kõnesüntesaatori “hääl”) ja üleinimlikkus (teadustekst ikkagi).

Nagu ikka, virvendasid Bryarsi muusikas saladus (habras ansamblikoloriit), lõpmatus (staatilised kordused) ja üksildus (melanhoolsed sopranisoolod). Bryarsiga on nii, et tema muusikas toimub küll muutusi, kuid need muutusedki rõhutavad pigem kestmise ühetaolisust ja lõppematust kui mingeid “jõnkse”. Ka monotoonselt loetud kõnetekstil oli muusikaline funktsioon, aga ühtlasi kandis see ka muusikast kaugemale, kõlamise ja kõne maailma ulatuvat tähendust. Loetud teksti monotoonsus meenutas kõikidele religioonidele omast rituaalse kõne toonust ja retoorikat, milles inimlik tunne on enamasti üsna taandatud, et ruumi saaks Sõna. Aga püha sõna maht ja jõud on määratu, see sisaldab kollektiivseid lugusid, alateadlikke hirme ja lootusi. Sellised semantilised allhoovused siis.

“Õnne valemis” mängis tuntud headuses tugevatest eesti kammermuusikutest koosnev NYYD Ensemble, mille koosseisu kuulus ka külalisi: Jüri Millistfer (klarnet), Esa Tapani (metsasarv), Madis Metsamart (löökpillid), Harry Traksmann ja Juta Õunapuu (kaks viiulit), Torsten Tiebout (vioola), Leho Karin (tšello) ning Mati Lukk (kontrabass). Eraldi väärib märkimist lindilt kõlanud eesti rahvalaul ja Kristi Mühlingu ansamblis mängitud eesti kannel – viide “ürgajaloole” ja selle kaudu aja hõlmamatusele ja üleinimlikkusele. Inimliku kaduvuse mõõtme tõid Bryarsi muusikasse Kädy Plaasi lauldud melanhoolsed sopranisoolod.

Kõike kokku võttes oli lõpptulemuseks sünteetiline ja rituaalne kunstiteos, mille puhul rituaali “sees olemine” ja seda ümbritsev saladuse atmosfäär tundub märksa tähtsam kui mis tahes tasandil antud loojutustus või mingi liiga avatud tähendus.

Mis puutub pealkirja, siis siin küll saladust pole. Me teame, milline on õnne valem: viie rikkama Euroopa riigi hulka! Nii et pole hullu, et samanimeline ühendoopus ei pakkunudki alternatiivset vastust, vaid hoopis lõpmatust, melanhooliat, vastamata küsimusi ja kosmilist (enese)irooniat. See on kunsti pärisosa.

Aga rituaalide jaoks liiga rikutud, liiga “ärkvel” kuulajana jäi minu jaoks “Õnne valemi” teljeks ikkagi Hawkingi “loomislugu”. Seda teksti ma üritasin kuulata ja mõista, siis tuli lavapilt ja muusika jäi kusagile poolteadvusesse. (Kui arvamus valmis, siis lugesin kavalehe lõpust, et tegelikult nii oligi: tekst oli käivitaja ja idee ning teksti oli valinud Jalakas.) Mind köitis see osa Hawkingi arutlusest, kus füüsikalise tegurina – kui mingeid energeetilisi protsesse suunav või käivitav Ülitahe või Üliteadvus – tuli mängu Jumal. Vaat kuidas kontekst võib informatsiooni muuta: Jumal religioosses kaanonis on märksa vähem veenev kui kunstis ja teaduses veenvam kui kunstis. Jumal teab, kuidas sellega tegelikult on. Või mis asi on “tegelikult”. See kontekstide asi on huvitav. Aga see on üks teine teema.