Narrist ja kuljustest avaras kontekstis

Eri autorite muusika, eri keeltes tekstid ja lühike tantsufilm olid ühtseks tervikuks põimitud ega mõjunud eklektiliselt.

MARJE INGEL

Avarus Ensemble’i kontsertetendus „The Cap and Bells“ ehk „Müts ja kuljused“ 3. XI Hopneri majas. Avarus Ensemble: Mari-Liis Vihermäe (flöödid), Meelis Vind (klarnetid), Kadri Voorand (vokaal, heliefektid, väikesed instrumendid), Virgo Sillamaa (elektrikitarr), Raun Juurikas (klahvpillid), Samuli Majamäki (löökpillid), Egert Leinsaar (viiul), Villu Vihermäe (tšello), Mingo Rajandi (kontrabass), Haar Tammik (helirežissöör). Kaastegevad Seán Mac Erlaine (puupuhkpillid, Iirimaa) ja Shane O’Reilly (näitleja, Iirimaa). Kavas Seán Mac Erlaine’i, Mingo Rajandi, Kirke Karja ja Margo Kõlari teosed (esiettekanded, lühitantsufilm, luule).

Publikult pälvis kõige jõulisema reaktsiooni Mingo Rajandi laulu „The Cap and Bells“ saatel linastunud samanimeline tantsufilm.

Publikult pälvis kõige jõulisema reaktsiooni Mingo Rajandi laulu „The Cap and Bells“ saatel linastunud samanimeline tantsufilm.

Rene Jakobson

Etenduse „The Cap and Bells“ ehk „Müts ja kuljused“ keskne tegelane oli oma eluajal ingliskeelse luulemaailma tunnustatuimaks poeediks peetud William Butler Yeats (1865–1939), kelle tekste esitati nii muusikasse komponeeritult kui ka niisama. Sobivasti oli ingliskeelse tekstiga teoste vahel leitud koht ka pikemale eestikeelsele poeeti tutvustavale lõigule. Eri autorite muusika, eri keeltes tekstid ja lühike tantsufilm olid ühtseks tervikuks põimitud ega mõjunud eklektiliselt, ehkki olin seda algul, kontserdile minnes, peljanud.

Narr, kelle mütsist ja kuljustest jutt käis, oli mõistagi Yeats ise. Üldistatult võib ju kogu inimtegevust üheks suureks narruseks nimetada (meenutagem näiteks kõnekäändu „inimene õpib, kuni elab, sureb aga ikka lollina“), kuid Yeatsi puhul on kohasem sõnapaar „armunud narr“. Kogu tema loomingule vajutas pitseri vastamata armastus näitlejanna ja kirgliku rahvuslase Maud Gonne’i vastu ning sama, vastamata armastuse teema kumas vesi­märgina läbi kogu Avarus Ensemble’i kontsertetenduse.

Avaluuletuses „Rändava Aenguse laul“ tõotas peategelane teda lummanud näitsikut kas või ilma ja aegade otsani otsida. Yeatsi sõnadele loodud Mingo Rajandi laulus „The Cap and Bells“ oli armastatu küll nägemisulatuses, kuid tema võlumine osutus võimatuks. Avarus Ensemble’i elavas ettekandes kõlas see teos saatemuusikana samanimelisele tantsufilmile, mille süžee lahkneb Yeatsi tekstist. Carlos E. Lesmese filmi meespeategelasel ei õnnestunud naise südant võita, kuigi luuletuses sünnib see viimaks narrikuljustest loobumise hinnaga.

Mütsist ja kuljustest loobumise žesti võib muidugi mõista ka oma tõelise olemuse avamisena armastatule. Kellele muule võiksime end veel enam avada n-ö narriks jäämist kartmata? Nii ei pruugi lootusetu narri abikaasa end üldse narrina tunda. Midagi samalaadset annab ehk välja lugeda kuulsa poeedi noore naise George Yeatsi kirjaridadest, mis inspireerisid Margo Kõlarit kirjutama Avarus Ensemble’ile laulu „I Shall Say Nothing“.

Vaatamata Yeatsi müstika- ja romantikalembusele on tema käsitletud teemad universaalsed ja ületavad nii ajastu- kui ka kultuuripiiri. Kaudselt kinnitas seda muusikaliste mõjutuste spekter, mida kontserdi jooksul täheldasin. Laul „The Cloths of Heaven“ Mingo Rajandilt tekitas minus kõigepealt assotsiatsioone hiina muusikaga, seejärel tabasin Kirke Karja loos „Towards the Break of Day“ sarnasusi Ameerika minimalistide helikeelega. Ametliku kava viimane pala „The Fiddler of Dooney“ oli stiilne tantsulugu, kuigi mitte otseselt iirilik. Mulle imponeeris see hoogne pala nii mängulusti kui ka oskuse tõttu luua tuttavlik kõla. Lugu meenutas justkui mingi eesti või muud rahvaviisi või hoopis vanamuusika vaimus kirjutatud lugu, ent oli ometi originaallooming.

Publikult pälvis kõige jõulisema reaktsiooni laulu „The Cap and Bells“ saatel linastunud samanimeline tantsufilm: kogu saalitäis tõusis üksmeelselt aplodeerides püsti. Ka muusikaliselt oli see möödunud aastal valminud teos üks kontsertetenduse mõjuvamaid. Eredalt jäi meelde ka Margo Kõlari „I Shall Say Nothing“, mille korrapära toetas teksti mõjulepääsu ning saatepillide keeriselised motiivid kõlasid mu kujutluses kenasti kokku Yeatsiga, kelle Ants Oras on tituleerinud „müstilise roosi poeediks“.

Kokkuvõttes kujunes Avarus Ensemble’i muusika-, filmi- ja luuleõhtust Hopneri majas hingestatud austusavaldus romantilisele poeedile. Õnneks puudus etteastest kuiv ametlikkus ja õõnes paatos, mida ka William Butler Yeats ise oleks pilganud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming