Nargeni festival heiskas purjed

Leelo Kõlar, Tiia Penjam

Nargeni festivali avakontsert: ERSO, solist Ain Anger (bass), dirigent Tõnu Kaljuste 7. VI Estonia kontserdisaalis. Selle järgi, et ootusärevil publiku seas oli päris ohtralt kontserdikülastajaid, keda tavaliselt sümfooniakontserdil ei kohta, oli arvata, et teoksil on midagi erakordset. Elevuse tekitajaks oli teadagi meid harva oma kunstiga kostitav Ain Anger, kes on aastast 2004 Viini Riigiooperi solist ning lisaks Viinile sagedane külaline maailma teistelgi tähtsamatel ooperi- ja kontserdilavadel. Kuna väga huvitav loetelu Angeri arvukatest esinemispaikadest, rikkalikust repertuaarist ja auhindadest võtaks suurema osa kirjutise mahust, räägime parem sellest, mida pakkus Anger meile seekord. Kavas olid Raafaeli aariad ja retsitatiiv Haydni oratooriumi „Loomine” I ja II osast ning Tõnu Kõrvitsa kaks laulu. Seda etteastet kuulates ei tahtnud esialgu oma kõrvu uskuda: kuidas on võimalik produtseerida oma sügavpehmet häält nii loomulikult ja sundimatult! Sealjuures oli diktsioon haruldaselt selge ja pingutuseta. See laul resoneeris üle terve saali kogu soojuses ja ilus, laotades meie ette jumala loomispäevad, mil sündis taevas ja maa, vesi, taimed, tähed, päike, kuu, linnud ja loomad. Samas väärikuses järgnes Tõnu Kõrvitsa teos häälele ja keelpillidele „Aeg” (piibli tekst Koguja raamatust Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes), mis oli tellitud aasta tagasi Saaremaa ooperipäevadeks. Selles helitöös on mõttesügavust, mõtlemapanemist ja elutarkust: „Aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kallistada ja kallistamata olla, aeg katki rebida ja kinni õmmelda, aeg rääkida ja aeg vaikida,” laulis Anger. See lugu on pandud kurba muusikalisse vormi, mis kutsub enesega kaasa. Ja siis Veljo Tormise meeskoorilaul „Viimane laev” (Juhan Smuuli tekst) Tõnu Kõrvitsa õnnestunud töötluses, mis valmis etenduse „Eesti meeste laulud” jaoks (2008) – dramaatiline ja täis ahastust, kui pole enam jäänud kaua elada. Anger paiskas kõik selle loo rõõmud ja hirmud muusikalises väljenduses saali vokaalses kõrgvormis, mõjuvalt, südamesse minevalt. Oli vaja pikemat vaheaega, et kuuldut enesele teadvustada.

Tegelikult algas kontsert Joseph Haydni sümfooniaga nr 90 C-duur. Kenale üldmuljele tahan lisada arvamuse, et tõelise koosmängulise täpsuse ja muusikalise peenuse saavutamiseks oleks ERSO-l kasulik Haydni sümfooniaid ikka ja veel mängida. Kui seda viimasel ajal juba päris usinasti ongi tehtud, tähendab see, et edusamme on märgatud.

Kava teine pool kuulus kaalukale romantilisele suurteosele, Rahmaninovi sümfooniale e-moll op. 27. Seda teost oleme viimastel aegadel üsna mitut puhku kuulata saanud ja selle saamisloostki on räägitud-kirjutatud. Ei hakkas siinkohal fakte kordama. Tõnu Kaljuste on ju väga sügav muusik, kel on heas tasakaalus emotsionaalsus, atraktiivsus, tarkus ja enesevalitsus. Kõik see on esituses kuulda, saladuseks ei jää midagi. Pakuksin siiski välja mõned märksõnad: rütmierksus, faktuuri diferentseeritus, dünaamilised proportsioonid. Mida sellega on öelda tahetud? Seda, et orkester mängib loiu rütmiga, sageli umbes ja peaaegu. Jäi väheks otsustavast energiast, mis varjutas eriti II osa Allegro molto ja IV osa Allegro vivacemõjulepääsu. See on mingi sisemise mugavuse ja tähelepanematuse küsimus, aga mitte ainult. Teiseks: sageli ei kosta välja oluline muusikaline materjal, vaid faktuur kõlab paksult, üldiselt. Kõik mängivad väga ilusasti, aga päris palju olulisi detaile ja võluvaid repliike läheb kaduma. Mõni tõeline piano oleks hingele toonud kosutust, kas või näiteks I osa Largo. Allegro moderato teine teema, kus on nii palju õrna armastust. Ja siis veel: kui tekib palju ühetaolisi kulminatsioone (milleks see muusika pakub ahvatlusi küllaga), siis ei pääse peamised olulised haripunktid enam mõjule. Kõik „lainetab” (III osa Adagio eriti) ja hakkab kogu oma ilusas avaras ja igatsevas meloodilises külluses tüütama. Vist peaks olema valvel, et muusikas kulgevat emotsiooniderikkust mitte veel rohkem vahule lüüa. Me kuulsime väga kauneid soolosid klarnetilt ja flöödilt. Rahvas nautis ilusaid meloodiaid ja võrratuid modulatsioone. Kaljuste sõnum jõudis Rahmaninovi kaudu publikuni tänu dirigendi heale vaistule tabada vene muusika põhiolemus – russkaja duša! Seda pole sugugi vähe! See on asi, mida ei saa õppida. See on tõeline tunnetus, tõeline väärtus. Rahvas tänas selle eest püsti seistes.

Leelo Kõlar


Muusikagurmaanidele – Kreegi päevad 8. ja 9. VI Haapsalus.

Cyrillus Kreegi muusikapäevad taaselustasid Haapsalus möödunud nädalavahetusel Kreegi korraldatud esimese eestirootsi laulupeo, mis peeti 80 aastat tagasi. Nargeni festivali eestvõttel on Kreegi päevi peetud ning eesti ja rootsi muusika kokkupuutekohti tutvustatud juba seitse aastat.

Avakontserdil 8. juuni õhtul toomkirikus esitasid kammerkoor Head Ööd, Vend, Sofia Joons ja Nargeni festivali ansambel Kreegi loomingu kõrval ka Tõnu Kõrvitsa ja Pärt Uusbergi teoseid. Esmaettekandes kõlas „Laulud Lenale” – Tõnu Kõrvitsalt selleks kontserdiks tellitud tsükkel eestirootsi vaimulike rahvaviiside töötlusi. Teose häälele ja kümnele instrumendile tõi koos eesti muusikutega kuulajateni rootsi tuntuim pärimuslaulja Lena Willemark.

Kreegi päevad ei ole pälvinud kaugeltki nii suurt tähelepanu, kui nende sisu ja sisukus vääriks, ent kunstilise juhi Tõnu Kaljuste indu pole see kahandanud. „Mind lihtsalt huvitab Kreegi looming ning ka tema elu: kuidas ta nendel rasketel aegadel elas ja mida kirjutas,” kinnitab Kaljuste. „Muusik on ju nagu gurmaan, kes vajab head toitu, ning kui siinsamas kohapeal on kaev, kust võib ammutada allikavett, siis miks mitte seda kasutada.”

Toomkiriku kontserdil olid Kaljuste kõrval dirigentideks Külli Kiivet ja Pärt Uusberg, kelle juhatatav kammerkoor Head Ööd, Vend võitis grand prix’ rahvusvahelisel koorifestivalil „Tallinn 2013”.

Pärt Uusberg: „Cyrillus Kreek on üks olulisemaid heliloojaid eesti koorimuusikas. Mulle on väga hingelähedane tema peen ja ökonoomne kirjaviis ning karge romantika. Sarnaselt Kreegiga Haapsalus tegutsenud Ernst Ennol on üks luuletus pealkirjaga „See vaiksete valgus”. „Vaiksete valgus” on mõte, mis minu kujutluses ühendab loojaid, kelle muusikas on tajutav iga sündmuse ülim põhjendatus ja kelle kompositsioonidest kiirgab tõdemus: vähem on rohkem. Kahtlemata on ka Kreek niisugune looja.

Kreegi päevadele sattusin kaks aastat tagasi, kui Tõnu Kaljuste pakkus mulle ja Martin Sildosele võimaluse juhatada pisut oma muusikat kontserdil „Noorte värk”, kus kõlasid Kreegi varased teosed. Pärast kontserti läksin koos oma õpetaja Tõnu Kõrvitsaga külla Kreegi pojale Jürile. Ka mullu kuulasime Haapsalus kontserti ja taas külastasime Kreegi poega. Nii on Kreegi päevadest osasaamine koos oma õpetajaga saanud mulle juba väikeseks tavaks ning ühtlasi suvekuulutajaks, kuna just selleks ajaks lõpevad viimased eksamid-arvestused koolis.

Mul on väga hea meel, et Tõnu Kaljuste kutsus tänavu Haapsallu laulma kammerkoori Head Ööd, Vend, ning rõõmustab, et samal kontserdil kõlas minu õpetaja esiettekanne! Kontsert sattus toredasti kokku Ernst Enno sünniaastapäevaga, mistõttu laulsime ka kaht minu laulu Enno tekstidele.”

Külli Kiivet: „Publik nautis kontserti tuntavalt ja kuuldavalt. Õhtule pani punkti Kreegi „Naljakoor”, mille lõpuosa ehk naermise Si-mažooris Tõnu Kaljuste kirikutäiele kuulajatele selgeks õpetas. Rahvas tuli kenasti kaasa, tegi Kaljustega proovi ning siis kanti „Naljakoor” ette koos instrumentalistide ja HÖViga – võimas! Elamuslikule kontserdile lisaks said kõik hea tuju.

Ise juhatasin kahte mulle väga olulist ja erilist lugu: laupäeval Kreegi „Maga, maga, Matsikest” ning pühapäeval eestirootsi laulupeol Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm”. Emana tunnetan, kui hästi on „Matsike” dramaturgiliselt kirjutatud, küllap seetõttu, et Kreek ise oli pärit suurest perest ja tundis lapse uinutamise nüansse: õrna nunnutamist, aga ka jonni ja pisut valjemal hääletoonil antud käske – kuni lõpuks tuleb oodatud vaikus. See rahu saabumine on muusikas väga ilmekas ja HÖVi suurepäraste altide esituses paitab hinge.

Tähtis on mäletada ja seda tegudes välja näidata. Tänapäeval unustatakse nii ruttu inimeste olulisus ja panus oma kultuuri. Siinkohal kummardus Tõnu Kaljustele ja Sofia Joonsile!”

„Kreegi helikeel ja side ühelt poolt Euroopa kultuuriga ning teiselt poolt meie väga lokaalse kultuuriga on andnud eriliselt puhta tulemuse,” ütles Tõnu Kaljuste oma Kreegi-huvi kommentaariks. „Kreek annab eeskuju.”

Tiia Penjam

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming