Nargeni festival algas linnulauluga

Aare Tool

Nargeni festivali avakontsert 12. VI Estonia kontserdisaalis. ERSO esitas Tõnu Kaljuste juhatamisel Einojuhani Rautavaara „Cantus arcticus’e“, Haydni soolokantaadi „Berenice, che fai?“ (Maria Valdmaa, sopran) ja Mahleri I sümfoonia.

Kui ütlen, et ERSO meelitas oma äsjasel kontserdil linnulauluga, siis algul võib olla raske seda uskuda: kontserdisaali tehisvalguses linnulaulu kuulata ei tundu kuigivõrd ahvatlev, eriti veel suvehakul, kui loodus ümberringi niigi õilmitseb. Nargeni festival on aga ikka rõhunud looduslähedusele, mistõttu oli selle teema ümber koondatud ka 12. juunil Tõnu Kaljuste juhatamisel esitatud kava. Einojuhani Rautavaara „Cantus arcticus“ on määratletud kui „kontsert lindudele ja orkestrile“, kusjuures lindude all peetakse silmas fonogrammilt kostvaid häälitsusi, millega orkestripillid astuvad kohati dialoogi. Teos pidavat esindama vanameistri uusromantilist perioodi – tekib vägisi paralleel National Geographicu loodusfilmide helikujundusega, eriti üleva lõpupildiga, kus kõrgusest haaratakse panoraamina linnukoloonia ja kaadritagune hääl jutustab looduse igavesest ringkäigust. Kui selline meelevaldne assotsiatsioon üldse millestki kõneleb, siis küllap ainult muusika väljendusrikkusest. Pealegi tundub, et kerge riugas on teosesse juba sisse kirjutatud: miks muidu soovitab Rautavaara esimeses osas jäljendada soolindude häälitsusi „sügisele ja Tšaikovskile mõeldes“ ja päises ilutseb pühendus Urho Kekkosele?

Linnulaul ja hullumisstseen – kuuldavasti ei ole nende kahe nähtuse põhjuslikku seost suudetud veel tõestada, kuid see ei takista loomulikult neid kõrvutamast kontserdikavas. Haydni soolokantaat (või pigem eraldiseisev ooperistseen) „Berenice, che fai?“ ehk „Berenice, mida sa teed?“, mille antiiksüžees põimuvad omavahel hingepiinad, surma eelaimus ja „mõistust varjutav segane, lõpmatult sünge mõttetulv“, evib kõigiti hullumisstseeni žanritunnuseid. Äärmuslikud tundeseisundid on dramaturgiliselt viljakad, mistõttu on publiku palavale soovile vastu tulles lastud lugematutes ooperites kangelasel vaatemänguliselt meelemõistus kaotada (Lucia di Lammermoor ja Boriss Godunov tulevad esimesena meelde, kuid loomulikult ei küsi hullus aega ega kohta). Kuna sõge ei hoia midagi tagasi, siis annab hullumisstseen heliloojale hea ettekäände panna solisti vokaalpagas jäägitult proovile. Sopran Maria Valdmaa, kelle seniste osatäitmiste loetelu reedab spetsialiseerumist XVIII sajandile, orienteerub hästi tolle ajastu muusikalises retoorikas ja oskab seetõttu ühtviisi hoiduda nii üle- kui ka alamängimisest. Peaks olema ütlematagi selge, et Haydni ajal osa ERSO keelpillidest puhkas, nagu nüüdisaegsed arusaamad esituspraktikast ette näevad. Haydni ja Mozarti aegse muusika ümber on üksjagu segadust: ajastuteadlikkus on sedavõrd jõuliselt maad võtnud, et lopsakast keelpillirühmast (mille peale alles hiljuti vähesed oleksid kulmu kergitanud) on saanud peaaegu tabu, pidevalt kammerkoosseisuks kärbituna esinemine tunduks jällegi üleliigse raiskamisena. Nii ongi välja kujunenud tööjaotus, mille järgi Haydnit-Mozartit mängib peamiselt Tallinna Kammerorkester, hilisem repertuaar on ERSO päralt.

Kuid milline repertuaar siis ikkagi on ERSO pärusmaa? Tuleva hooaja kava uurides hakkab silma tugev rõhuasetus XIX sajandi lõpule ja XX sajandi algusele ning selles pole loomulikult midagi üllatavat. Aga kui mõelda nüüd kõlanud Mahleri I sümfoonia esitusele ja mitmele kevadel kuuldud sama ajastu suurteosele, tundub üha enam, et just selles repertuaaris ilmnevad probleemid kõige sagedamini. Puhkpillikoosseisud on üldjuhul kogukad, ent orkestri „varumängijate“ pink näib olevat võrdlemisi lühike. ERSO-l on kujunenud välja hästi toimiv tuumik, kuid tarvitseb vaid tuua mängu täiendavaid jõude, kui ilmneb tuntav tasemenihe – kusjuures Mahleri I sümfoonia neljane puupillikoosseis pole mõne teise sama ajastu partituuriga võrreldes veel midagi ekstreemset. Kõige lihtsam on leppida koosmängu ebatäpsustega (eriti esimeses osas), märksa rohkem rusub üldpilti detailivaene ja matt kõla suuremat tugevust nõudvates kulminatsioonides. Või veelgi täpsemalt öeldes: kulminatsioon just nimelt ei eelda niivõrd tugevust, vaid pigem mahulisust, mahulisus aga tähendab keelpillirühma laitmatut intonatsiooni ja häälte õiget tasakaalu. Mõnes kohas vähem õnnestunud mängu üritavad orkestrandid vaistlikult korvata mujal aplombiga, see kisub aga teose pigem veel rohkem laiali.

Mahler oli võetud kavva ilmselt selleks, et haakuda temaatiliselt Rautavaara looduspildiga. Algusosa käomotiivile vaatamata on loodus siiski ainult üks osa sümfoonia teemaringist (teame ka ju seda, et rahvapärimuses ei peeta üldjuhul eriti julgustavaks endeks, kui kägu taluõuele lendab, mistõttu see detail ei ole sümfooniaski ühemõtteliselt idülliline). Pigem jääb domineerima finaali katastroofikujund, mida, tõsi küll, mahendab Beethoveni traditsiooni järgiv kõikelepitav, triumfeeriv lõpp. Kahemõtteline oli Mahleri sümfoonia ka ERSO mängu iseloomustusena: on küll hea, et isegi hapukurgihooajal niivõrd nõudlikku repertuaari ei peljata, kuid kontserdi esimese poolega võrreldes jäi sümfoonia siiski üsna kahvatuks. Viia teine pool samale tasemele esimesega – see on olulisim siht, mille poole orkester edaspidi võiks püüelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar