Naistepäev lõi oma kontserdižanri

Heili Vaus-Tamm

Naistepäeva kontsert “Armastusega naistest”: URMAS PÕLDMA (tenor), PRIIT VOLMER (bass) ja RALF TAAL (klaver) Tallinna raekojas 9. III, kavas Mozart, Schubert, Puccini, Verdi, Tšaikovski, Ernesaks.  

Naistepäeva puhul puhkes Eesti muusikamaastikul õige mitmeid üllatavaid õisi, tavapärasest erinevaid kontserte. Leiti üks ilus põhjus teha südamlikke kavu: 5.–8. III käis mööda Eestit Maarja-Liis Ilusa, Koit Toome ja Tallinna Kammerorkestri tuur, 8. III sai “Diplomaatiliste nootide” sarjas kuulda Puerto Rico ja teiste Ladina-Ameerika maade klišee-arusaamast erinevat muusikat ning 9. III oli kõnealune noorte “ooperimeeste” gala.

 

 

Mehed ei häbenenud õrnust

 

Kõiki neid kontserte ühendas meeleolult häbenematu õrnus, kuigi maad erinevad. Kõlas eesti, ladina-ameerika ja XIX-XX sajandi läbilõikekava. Kõige kargem oli üllatuslikult Puerto Rico kava, pakkudes oma sürrealistliku luule ja kriipiva helikeelega erinevat pilti harjumuspärasest – kommertslikult magus-ägedalt müüdavaks rõhutatud ladina-ameerika muusikast. Tegelikult on nende maade lauludes üllatavalt palju mõtlikkust, vastuolulist tagasihoitust ja kirjandusringkondades tuntud kibedusega ibero-ameerika sürrealismi. Ja seda ise Puerto Ricos sündinud Daniel Bonilla-Torres muidugi teadis ning tõi julge tõsidusega ka publiku ette. Hingelist haprust rõhutasid samuti Kristo Käo kammerlikud kitarriseaded.

Ilusa ja Toome kavas oli “loomuseks” läbi aegade tuntud eesti lugudest (Oit, Rannap) tehtud orkestriseaded. Meeleolult kasvas aga üle selle ja töötas laval siiski enim noorte enda romantilise suhtlemise liin. See, kuidas Koit Toome lisaloos pintsaku seljast viskas ja orkestrisolisti rollist alla astudes ise klaveri taha nende “loo” alguslugu mängima hakkas, tõstis publiku püsti.

Millega astusid aga publikukonkurentsi rahvusooperi akadeemilised noored? Varustus oli neil kõige uhkem – Mozarti Leporello aariast tuntud operetiviisideni. Ja see töötas küll, väikesearvuline publik reageeris lausa tormiliselt. Meeldiv oli ka kontserdi vorm, mitte uhkeldavalt akadeemiline pidupäevagala, vaid veidi abitu (“Priit, kus sa noodid panid?”) mehelik südamlikkus. Kõige tipuks üllatav lisalugu, kus Priit Volmer tõi kitarri ja saatis “Hulkuri valssi”. Ka siin keeras viimase vindi peale ooperinoorte vaba loomingulisus, kuigi lugu oleks ka ise töötanud. Kui esimese salmi laulis publikusse n-ö solistina tenor Urmas Põldma, siis teise salmi kitarriga Volmer vaid tagasihoidlikult retsiteerides, enda ette ja poolihääli. Näha ooperilauljaid pjedestaalilt alla astumas ja vaikselt kitarri sõrmitsemas on kogemus, mida publik tavaliselt ei saa.

 

 

Vähetuntud eestlastest nõksuga operetini

 

Ülejäänu oli akadeemilisem kava. Alustati vähem tuntud eesti heliloojate Vello Lipandi ja Paul Tammeveski lugudega. Itaaliapäraselt suure emotsionaalse fraasiga lood lasid meeste häälel kajada. Schuberti “Liebesbotschaft” näitas samas Põldma hääle õrnemat poolt. Ralf Taali klaveripartii oli esitatud kõigis lauludes laitmatu tunnetusega, aga ka sellise delikaatsusega, et kogu kavas omaette väärtusena kahjuks kordagi esile ei kerkinud.

Mart Saare “Vaikus” oli Volmeri poolt esitatud hea süvenemisega, kuigi vokaalselt veidi laialivalguvalt. Itaallase Tosti romanss “Suukene” aga fokuseeris ta bassihääle kandvalt särama, omaette väärtus oli ka tavatult salmide vahele loetud tekstil. Mitte et see naiiv-südamlik tekst mingit ennekuulmatut kirjanduslikku väärtust oleks evinud. Märkimisväärne oli, et lauljad seda nii julgel viisil tegid ja niivõrd teksti ning muusika kooslust väärtustasid.

Vene muusikast tõusis kauni häälduse ja sügava tunnetusega esile Volmeri lauldud Gremini aaria Tšaikovski “Jevgeni Oneginist”. Kohe astus aga samaväärselt kõrvale tenor Põldma Cavaradossi läbielatud hüvastijätuaaria Puccini “Toscast”. Kuigi galakontserdil nii kontekstist välja rebitult aariaid esitada-kuulata tundub mulle ülespuhutud ja kõle, oli nende katkendite ettekanne tõeliselt kunstiline elamus. Leporello aarias Mozarti ooperist “Don Giovanni” oleks võinud olla ehk rohkem kergust ja muusikalise nalja mõistmist, “Tõotuse laulus” muusikalist “Mees La Manchast” jällegi voolavamat kantileeni. Sisuliselt sobisid aga need kava pealkirja “Armastusega naistest” järgi lauldud aariad konteksti hästi.

Üldse oli kava üles ehitatud ja valitud delikaatselt ja samas hea vormi- ning karakteritunnetusega. Lõpuks lauldi veel naljaduetti hiidlasest ja saarlasest Ernesaksa “Tormide rannast”. Enne kui lisaloos tõdeti, et “jah, ilma naisteta on külm maailm”. Sellistes numbrites võiks muidugi arendada velloviisimaalikku sarmi – ainuomast galantset ja šikki operetistiili. Miks mitte.

Selle tõelise salongikontserdiga kinnistusid Urmas Põldma ja Priit Volmer kindlalt oma kuulajate südamesse. Nüüd on, keda nimeliselt teatrisse vaatama minna!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming