Naine, võti paradiisi

Eesti naine on vaimult tugev, hingelt suur ja loomult jagaja. Nii ei ole naiskooridel kahju ulatada abikäsi meeskooridele, et need uuele elule puhuda.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Eesti Naislaulu Seltsi kontserdireis 27. – 29. aprillini Turu, Stockholmi ja Riia kirikus. Ühendkoori moodustasid naiskoorid Gaudete ja Carmina, Tallinna Tehnikaülikooli akadeemiline naiskoor, Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor ja meeskoor, Tallinna Ülikooli meeskoor ja Virumaa meeskoor. Solist oli Arete Teemets, organist Ene Salumäe, dirigendid Andrus Siimon, Indrek Vijard, Margit Võsa, Jana Perens, Mait Männik ja Merike Toro.

1994. aastal loodud Eesti Naislaulu Selts ühendab nais- ja neidudekoore ning selle missioon on kooriliigi arendamine ja tuleviku kindlustamine: tellitakse muusikat, korraldatakse konkursse ning laulupäevi. Piiritaguseid kontserdireise on selts korraldanud paaril viimasel aastal, nüüd tehti aga Eesti juubeliaastat silmas pidades koostööd teise kooriliigiga ja anti seltsi tegevuspiirile suuremad mõõtmed. 160 liikmega ühendkoori kontserdireis lähinaabrite juurde oli muusikaline kingitus „EV 100“ puhul.

Iseenesest see, et kodumaised kollektiivid annavad riigi sajanda aasta­päeva egiidi all igal pool maailmas aktiivselt kontserte, ei olegi ju enam nii väga uudisekünnise ületaja. Küll on aga sel suurprojektil iseärasusi, mille üle mõtisklemiseks tasub tiba peatuda.

Kontserdid Turu toomkirikus, Stockholmi Sofia kirikus ja Riia toomkirikus koosnesid üksnes kodumaisest sakraalmuusikast: kontserdi kunstiline juht Andrus Siimon oli peateoseks valinud Margo Kõlari kümmekond aastat tagasi katoliku liturgilisel teenistusel esitamiseks valminud „Pirita missa“ täiendatud versiooni, selle kõrval kõlas suurele koorile sobilik repertuaar meie väärtusliku vaimuliku muusika hulgast.

Kõik kolm kontserti lähinaabrite kultuuriloos tähtsates kirikutes olid osaliselt sarnased: neid iseloomustas ühendkoori loomingulise kontsentreerituse kõrge aste, ülimalt komplitseeritud akustika ja rohkearvuline publik. Suur koor kõlab alati võimsalt. Ma ei oska diagnoosida võõrsil laulurahvaks koonduvate lauljate hingetasandi seisu, ent tundsin publikus viibides klompi kurgus, uhkust oma rahvuskaaslaste ja meie laulukultuuri üle, ning tajusin ka lisaväärtuste selget virvendust.

Nüüd, kui kolmel meeskooril oli võimalus laulda meeskoorimuusika kõrval ka segakoorirepertuaari, sai sellest projektist ehk seltside järgmiste ühisettevõtmiste algallikas. Ühendkoor dirigentide ja solistidega Stockholmi Sofia kirikus.

Jan Lakspere

Tunnise kontserdi algusnumber oli Rudolf Tobiase üsna vähesest koorimuusikast üks silmapaistvamaid, tema kunagi Peterburi Jaani kiriku koorile kirjutatud majesteetlik „Eks teie tea“, mis saatis kohe kontserdikaare suurelt võlvide alla. Sellele järgnesid eesti vaimulike rahvaviiside parima kaverdaja Cyrillus Kreegi Taaveti laul nr 104 kui sissepoole kõlav palve, edasi kaks René Eespere viimasel ajal küll harva esitatud müstilise gammaga „Kaks jubilatsiooni“, kus Arete Teemetsa soleerimisel saavutati erakordselt filigraanne koosmusitseerimine. Tähtedelt inspiratsiooni ammutava Urmas Sisaski kunagistest koorihittidest oli kavva valitud rütmikas, kuid mitte lihtsameelne „Omnis una“, kus on oluline roll just meeskooride klaaril fraseerimisel. Kontserdi tuumteos „Pirita missa“ joonistus kokku kord paremini, kord halvemini, ja teose õnnestumine sõltus suuresti kiriku akustikast. Paarikümne­minutilise missa väljakandmine ei ole sugugi lihtne ülesanne ning teose terviklikum ettekanne sai teoks Sofia kirikus. Pärt Uusbergi laiali venitatud ja aega peatavalt voolav „Meie Isa palve“ oli omamoodi kadents kontserdi finaalile – 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi pagenud Juhan Aaviku 1933. aastal Aleksander Leopold Raudkepi tekstile kirjutatud „Hoia, Jumal, Eestit“. Argielus tundub see küll välispidiselt pisut devalveerunud, kuid selle hardaimale esitusele aitas kaasa peamiselt väliseesti kuulajatest koosnev publik Stockholmis.

Tagantjärele tarkusena oleksin ehk soovinud, et ühendkoor oleks vahepeal jaotatud mitmeks osaks (näiteks ainult naiskoorid oleksid saanud siis laulda paar laulu oreliga). Üks üle kümne aasta Soomes elanud eestlane vihjas delikaatselt, et kohalikus keeles oleks võinud olla väikenegi tervituslaul enne kontserdi lõpulugu. Organist Ene Salumäel on aga erakordne anne toetada oma mänguga lauljaid, jäädes esituses peenekoeliseks. Ka Arete Teemetsa suurepärane soleerimisvõime koori ees sai taas kinnitust.

On mitu tõika, mis tuleb selle kontserdiseeria puhul välja tuua: sellise tempoga (laevalt lavale ja lavalt laeva) ei anna kontserte ka meie professionaalsed kollektiivid, see oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnav ettevõtmine. Ometi kroonis kõike iga koorilaulja pingutus pakkuda kodumaa nimel publikule parimat – midagi nii intiimset kui hingestatud laulmine. Olulisim on kogemus, mis jääb nende 160 laulja südamepõhja helisema, sest kogetust võib mõnele saada suisa elu suunav sündmus.

On ju üldteada, et meie meeskooride elukaar on 150 laulupeoaasta jooksul pärast tohutut kasvu taandunud taas peaaegu oma algpositsiooni, nagu oli 1869. aastal, ja meeskooride praegune seis ei ole kiita. Elu, karjäär ja kiirus neelavad praegu mehed ning Eesti Meeste­laulu Seltsi ülimatest ponnistustest hoolimata on laulukaare all meeskoori kooriliiki igal peol vähem – no ehk mõni erand sekka.

Seevastu naised on koondunud ja hoiavad ühte ning Eestimaa meesteta külades tähendame suisa naiskooride renessanssi, peale selle on ambitsioonikad neidudekoorid ja üleriigilised elujõulised kollektiivid. Eesti naine on vaimult tugev, hingelt suur ja loomult jagaja. Nii ei ole naiskooridel kahju ulatada abikäsi meeskooridele, et need uuele elule puhuda. Ehk just ühiste pingutuste najal lükatakse ka meeskooridele uus hoog sisse?

Nüüd, kui kolmel meeskooril oli võimalus laulda meeskoorimuusika kõrval ka segakoorirepertuaari, sai sellest projektist ehk seltside järgmiste ühisettevõtmiste algallikas. Naislauluselts on oma kooriliikideülese koostööga otsekui uue ukse avanud. Kes kellega üle läve sammub ja mis on teises toas, seda näitab aeg. Igal juhul on mõte kaalumist väärt. Kui unistada suurelt, siis ehk aitab naine lõpuks tagasi paradiisigi?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht