Naiivse kõrvaga

Eesti heliloojate festival 22. – 29. V Tartus ja Tallinnas

JORMA TOOTS

aa_sirp_15-23_0010__art_r2

Tartus ja Tallinnas aset leidnud Eesti heliloojate festival pakkus arvukalt kontserte, kus paljude esiettekannete kõrval oli koht ka veidi vanemal muusikal. Tänavune festival oli juba selgelt rahvusvahelise mõõtmega, kaasates heliloojaid ja esinejaid paljudest riikidest. Siinkirjutajal lasus meeldiv kohustus külastada kõiki Tartus toimunud kontserte ja paari erandiga see ka õnnestus. Kahjuks jäi 22. mail kuulmata clapTON Ensemble’i kontsert, kus Pierluigi Billone, Rebecca Saundersi ja Santiago Diez-Fischeri teoste kõrval oli kavas esiettekanne Elis Vesikult ja Elo Masingult. Samuti langesid ühele ajale Sandra Sillamaa torupillikontsert ja „Ööülikooli“ salvestus festivali nimihelilooja Tatjana Kozlova-Johannesega, mille puhul eelistasin viimast. Jõudsin kuulata ja vaadata kokku seitset kontserti, mis olid kõik eriilmelised ja põnevad, sestap peatun põgusalt neist igal.

Kompositsiooniõpilaste kontserdil Tartu Jaani kirikus astusid üles noored heliloojad Tartu Elleri nimelisest ja Tallinna Otsa nimelisest muusikakoolist ning muusikakeskkoolist, juhendajad vastavalt Alo Põldmäe, Tatjana Kozlova-Johannes ja Tauno Aints. Kõlanu asetus stiililiselt kirjusse skaalasse, mis näitab, et juhendajad on väga tolerantsed. Heliloojate küpsusaste tundus olevat küll üpris erinev, kuid sellest hoolimata mõjusid kõik teosed ja esitused sümpaatselt. Enim meeldisid mulle Kaisa Kuslapuu folgilik-jazzilikud „Kaks laulu“, Martin Kirsiste klaveripala „Uuesti“ ja ootamatu puändiga „Mardipäev“ ning Liisa Hõbe laulud „4“ ja „Militaarne“ vokaalansamblile.

Kontsert „Variations“ tõi Jaani kiriku tornisaali Alo Põldmäe, Lauri Jõelehe, Lepo Sumera, René Eespere, Timo Steineri ja Mart Jaansoni loomingut. Põldmäe „Imitatsioonid“ viiulile, kitarrile ja akordionile said esmaettekande triolt Kadri Sepalaan, Kristo Käo ja Külli Kudu. See Tartu muusikutest koosnev ansambel alustas tegevust sel aastal, aga on juba koosmänguliselt väga heal tasemel. Nende süvenenud ja musikaalsetest esitustest jäid lisaks Põldmäe teosele eredamalt meelde Jõelehe sooloteos akordionile „Nüüd näeme peeglist, kui mõistatusetaolist …“ ja Jaansoni „Variatsioonid“, mis algselt on olnud minimalistlik klaveripala, kuid kõlas Külli Kudu seades viiulil, akordionil ja teorbil.

Tanja Kozlova-Johannese „Jää kurvid“ löökpillidele (Vambola Krigul), fonogrammile ja live-elektroonikale oli suurepärane näide sellest, kuidas muusika peidab end mittemuusikaliste helide vahel.

Tanja Kozlova-Johannese „Jää kurvid“ löökpillidele (Vambola Krigul), fonogrammile ja live-elektroonikale oli suurepärane näide sellest, kuidas muusika peidab end mittemuusikaliste helide vahel.

2 × EHF

Ensemble Figura (Taani) ja Ensemble Poing (Norra) ühiskontsert TÜ ajaloomuuseumi valges saalis langes ühele väga vihmasele õhtule, mil mugavamad inimesed ei suutnud end kodunt välja ajada ja jäid seetõttu ilma ägedast etendusest. Esialgses kavas tehtud muudatuste tõttu algas kontsert üllatusliku ühisimprovisatsiooniga. Seejärel saime kuulda näidet taani nüüdismuusikast, kus leidis ohtrat tsiteerimist John Coltrane’i „Giant Steps’i“ algusmotiiv ja kontserdi esimene pool lõpetati Märt-Matis Lille teose „Sitting Quietly, Doing Nothing“ ehk „Vaikselt istudes, mittemidagi tehes“ esiettekandega. Tagantjärele tundub, et see lugu võinuks olla kavas eespool, sest eelnenud eklektika oli jõudnud juba tähelepanuvõimet killustada. Kontserdi nimilugu, Ensemble Figura juures resideeruva saksa helilooja Timo Kreuseri „Artikulation“ oli radikaalne nii keelsuse kui meelsuse poolest. Jõulise helikeele foonil projitseeritud filmikatked, mida poetati publiku teadvusse vaheldumisi sõnade ja tekstilõikudega, hoidsid teost kindlalt raamides. Kui tundus, et muusikaline materjal hakkab ennast ammendama, käivitus ekraanil rohmakas ja groteskne filmilugu, milles kaunis verisel moel tehti selgeks valusalt aktuaalne tõdemus – kui sa ei suuda võita, löö laud uppi!

Küberstuudio kontserti Jaani kiriku tornisaalis võib lugeda ülimalt kordaläinuks. Esinejad suutsid väga hästi kohaneda kohaspetsiifikaga, rakendades enda teenistusse müstilise auraga kirikutorni ja tegelikult ka Jaani kiriku põhisaali. Väga õnnestunud oli kontserdi visuaalne külg, mille eest hoolitses videokunstnik Henry Griin. Imeõhukesele kangale ja selle taha jäänud seinale projitseeritud valguskujundid, mis osutusid reaalajas toimuvaks videoimprovisatsiooniks, olid ääretult mõjusad ja andsid palju juurde kontserdi muusikapoolele, mida viisid läbi Monika Mattiesen flöödi ja Margo Kõlar live-elektroonikaga. Ivan Fedele, Pierre Jodlowski ja Kaija Saariaho teoste järel kanti ette kontserdile nime andnud Monika Mattieseni eksperimentaalne heliteos „Cyber4Solo“, milles lisaks eelmainitud muusikuile lõid kaasa Elo Masing prepareeritud klaveril ja tantsija Mari Mägi. Kõike head sai viimaks isegi liiga palju. Tantsija ja videokunstnik hakkasid paratamatult publiku tähelepanu pärast võistlema ja kui Mägi loo keskpaigas jätkas tantsimist kiriku põhisaalis, siis ei teadnud pealtvaatajad kahjuks sinnapoole pilku heita.

Uue kontserdipaigana leidis festivalil rakendust Elleri kooli Tubina saal, kus koostöös Eesti heliloojate liidu ja Eesti Kontserdiga anti kontsert „Eduard Tubin ja Tartu vaim“. Suurepärase akustikaga saalis astusid üles Iris Oja, Kadri-Ann Sumera, Virgo Veldi ja Johan Randvere. Selle kontserdi heliloojad Heino Eller, Eduard Tubin, Eduard Oja, Jaan Rääts ja Tauno Aints on olnud Tartuga seotud ja niisiis tabamatu Tartu vaimu kandjad. Kontsert oli väga ilus ja kõrgetasemeline ning Klassikaraadio tegi sellest ka otseülekande. Erilise õnnestumisena tõstaksin esile Tubina sonaadi Virgo Veldi ja Johan Randvere esituses ja nii Tubina kui Oja laulutsüklid Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera ettekandes. Loodetavasti saab Tubina saal peatselt tipptasemel kontsertklaveri, mis muudab selle saali huvipakkuvaks ka nüüdismuusika­kollektiividele.

Möödunud festivali kõige kirkama elamuse sain Ansambel U: kontserdilt, kes esines Jaani kirikus. Kava kandis pealkirja „Zoom Kozlova-Johannes“ ja tõepoolest oligi tegemist sissevaatega Tatjana Kozlova-Johannese loomingusse. Tema kolm suurepärast teost, mis kontserdil kõlasid, paistsid silma väga erineva käekirjaga. Avalugu „Horisontaalid“ lõi mulje veerevast elavhõbeda kuulist, mille püsimatust jälgitakse lähivaates. „Lovesong“ flöödile (Tarmo Johannes), viiulile (Merje Roomere) ja ansamblile vaatles üksiknootide elu ja kulgemist. Ülipika noodi pinge­kogumine ja lõpuks selle lahustumine kompleksses harmoonias mõjus hingepalsamina. Kontserdi lõpulugu „Ice Curves“ löökpillidele (Vambola Krigul), fonogrammile ja live-elektroonikale oli suurepärane näide sellest, kuidas muusika peidab end mittemuusikaliste helide vahel. Kokkuvõttes tõeline tour de force, kui nii tundliku muusika kohta sobib üldse sellist võrdlust kasutada. Vägeva mulje jättis ka Ivan Fedele „Immagini da Escher“. Kontserdil kõlasid kaks esiettekannet – Age Veeroosi paeluv „Hemera“, mis mulle väga meeldis ja mille helikeel haakus teiste kontserdil kõlanud teostega, ning Tõnis Kaumanni „Tantsud tähtedega“, mis segas kokku palju erinevaid esteetikaid ja mõjus oma tehtud klišeelikkuses üsna tüütavalt.

Festivali viimasel üritusel Tartu Genialistide Klubis kanti ette Tatjana Kozlova-Johannese multimeediaetendus „Betweenland-1“, mille visuaalse külje olid loonud Aleksander Sprohgis ja Taavi Oolberg. Pean ütlema, et kavalehel lubatud aja ja ruumi nihestused töötasid minu peal küll. Lavahämaruses istuvad inimfiguurid ja tähistaevana helendav tagasein kandsid mu ammusesse aega, kui viibisin mägimatkal Baikali järve ääres. Kui tookordne reis lõppes koleda ilma tõttu traumaatilise kogemusega, siis siinne aja- ja ruumirännak suubus võimsa heli- ja valguskulminatsiooni järel täielikku rahusse ja vaikusse.

Kuna ma ei ole nüüdismuusikaga süvitsi seotud, vaid pigem ohutult kauguselt piidleja, pidin kõigepealt mõtestama lähtepositsiooni, millelt festivali kontsertidega suhestuda, et nende hilisemal kajastamisel ka mingi mõte oleks. Leidsin, et kõige mõistlikum on püüda samastuda inimesega tänavalt, suhtudes toimuvasse avatud meele ja võimalikult naiivse kõrvaga, mis muusiku väljaõppe tõttu küll päriselt ei õnnestunud. Siiski lubab nädalapikkune värske festivalikogemus väita, et Tartu kontsertidel aastaid valitsenud publikupõud on täiesti ülekohtune ja põhjendamatu. Ei ole ühtegi objektiivset põhjust, miks see suurepärane muusikafestival ei peaks korda minema senisest hoopis suuremale hulgale muusikasõpradest. Loodetavasti toob festivali avardumine ja rahvusvaheliseks kujunemine kaasa nii publikuhuvi kasvu kui ka äratundmise, et siinsamas käeulatuses on peale igasuguse kerg- ja kõrkkultuuri ka tõeline kõrgkultuur, kus tegutsevad andekad ja pühendunud inimesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar