Nagu hõljuvad paberitükid…

Piret V?maa

ARVO PÄRDI festival: THEATRE OF VOICES Paul Hillieri juhtimisel Tallinna Metodisti kirikus 15. IX, kavas Mozart, Pärt. Arvo Pärdi 70. sünnipäeva tähistatakse väikeses Eestis ja ka aina väiksemaks muutuvas maailmas, mis kuuleb üha vastandlikumaid ja õõvastavamaid hääli enda seest – nii piltlikult kui otseselt öeldes.

Muusikateadus on kunst nagu ka interpretatsioon. Interpreet ei tee teoreetilist analüüsi kõrgtasemel, kus teeb seda muusikateadus. Arvud, valemid, kompositsioonimeetodite teadvustamine on interpreedi seisukohast pigem kaasaaitava kui määrava tähtsusega kõlakujutluse sünni ja interpretatsioonilise planeerimise protsessis. Teiselt poolt: teoreetilist analüüsi mõistmata või, veelgi hullem, seda välistades võivad interpreedi tiivad poolel teel Seletamatu juurde põletada saada…

Interpreeti suunavad esitatava muusika vaimu tabamisele tihti just spirituaalsed alused ja needsamad “hämarad müstifikatsioonid”, millele vihjab Toomas Siitan eessõnas Enzo Restagno koostatud raamatule “Arvo Pärt peeglis. Vestlused, esseed ja artiklid” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005). Professionaalsele muusikule ei valmista raskust partituuri lugemine, väljakutseks ongi “õhus hõljuvate paberitükkide” nägemine, millest rääkis Paul Hillier ETV saates “Muusikaelu”. See on see, mida täielikult ja lõpuni kirja ei saa panna: kõla, selle hingus, värv, vaim ja lõhn.

 

Kõla

 

Pärt on interpreedisõbralik – ta laseb kõlal olla. Ta armastab üht heli, ta armastab kõla ega nõua, et sellega tehtaks midagi enneolematult ebaloomulikku või koledat. Eriti oma loomingu hilisel perioodil. Mainitud raamatus räägib Pärt oma armastatud ja austatud õpetaja Heino Elleri mõttest: “Palju raskem on leida üht üksikut sobivat nooti kui neid hulganisti paberile panna.”

Ka muusika õppimine algab ühest noodist. Noore muusiku jaoks võib see kohati olla sama väljakannatamatu piin (kas nägin õigesti, et nõnda oli kirjas Arvo Pärdi visandivihikus?), nagu Pärdile oli uue, selginenud tintinnabuli-stiili leidmine. Pärt on rääkinud avameelselt nii oma muusikutee algusest kui sisuliselt uuesti muusikat kirjutama õppimisest, mida uue stiili leidmine talle tähendas.

Pärdile lähedale jõuda sooviv interpreet peab piltlikult öeldes samuti uuesti mängima õppima – otsima vaikust heli sisemuses – nagu ruumis hõljuvad paberitükid või liiv pudenemas pehme kõditava joana kokkusurutud rusikast. Interpreet tunneb Pärti mängides vajadust leida sisemine rahu, et mängida kaunilt see üksik noot, millest helilooja räägib. Leitu mõjub vaikselt, kuid võimsalt. Interpreedid hakkavad “välja hingama” nagu üht ja sama nooti, väärtustavad omalt poolt siin ja praegu sündivat heli.

Võib-olla mingitel hämaratel põhjustel nõuab meilt igaühelt hetkelist kohanemist sisenemine jäävate väärtuste maailma, kuid õnneks ei nõua muusika kuulamine mingit erilist õppimist või ümberõppimist. Eriti Pärdi puhul, kus peamiseks sõnumiks on hoopis Sõna, mis oli Alguses. Pärt mõjub vastavalt oma sõnadele ülesehitavana, mitte hävitava ja vastanduvana (vt Restagno intervjuu Arvo Pärdiga mainitud raamatus). Ka paljud inimesed saalis nii esitajate kui kuulajate hulgas lahkuvad Pärdi sündmuselt vabanenuna, puhta lehena, lunastatuna oma koorma alt. Teoreetiline analüüs selgitab, kuidas saadakse selline tulemus, ent muusika mõju jääb saladuseks – see on võimalik vaid muusika enda kuulamise-mängimise-kujutlemise kaudu. Kuulajana või esitajana ühendada teadmine Pärdi leitud stiilist ning elada läbi muusika mõju oleks (sarnaselt Pärdi kompositsioonimeetodiga) justkui kahe erineva, kuid ometi üksteise osana ilmuva hääle ühendamine.

 

Kontsert

 

Ansambli Theatre of Voices soojad hääled kandsid külmal septembriõhtul meieni valiku Mozarti vaimulikku muusikat. Meelde jäid imekauni kõlavärviga soprani pingevabalt lauldud “Ergo interest, an quis” KV 143, palestrinaliku häältejuhtimisega “Miserere” KV 85, kus pakkus elamuse viimistletud meeshäälte polüfoonia, ning lõpuks “Sancta Maria, Mater Dei” KV 273, mis oma rõõmsa lootusega ja usaldava palve atmosfääriga andis tagasiulatuvalt positiivse laengu kogu esimesele kontserdipoolele.

Pärdi kaks teost leidsid koha kontserdi teises pooles, neist esimene, “Ein Wallfahrtslied” (1984, Psalm 121), on kirjutatud tema sõbra, filmilooja Grigori Kromanovi mälestuseks. Teoses on kaotusvalu valatud aina kasvavasse keelpillide ärevusse ning pingesse meeshäälte unisooni retsitatiivses tekstis, mis viivad meeleheitepunkti, et lõpuks suubuda resignatsiooni.

“Stabat mater” (1985) on teiste antud tekstile loodud teostega võrreldes pärdilikult rahurikas, valu ja pinge on kulgeb aeglaselt. Pärt räägib meile nagu vana õpetaja – rahulikult, ägestumata. Nagu oleks ta sajandeid sedasama juttu rääkinud. Oli ometi keegi, kes kannatas meie pärast, lunastades meid… Aastate või ehk alles sadade aastate pärast jõuab see meie teadvusse? Kordamine on tarkuse ema ja Pärt kordab – rahulikult. Jutustava iseloomuga vokaalpartiis otseselt mitte väljenduva draama iseloomustamiseks sekkuvad keelpillide lühikesed tormilised repliigid. Alguses ja lõpus raamivad teost valulikud helikogumid, Theatre of Voicesi tämbrid kõlasid kaasakiskuva pingega nii meloodiajoone kui iga üksiku noodi laulmisel ning koondasid endale kuulajate jäägitu tähelepanu.

 

Vaim

 

Muusika esitamine on sündmus, mis ühendab muusikuid ja kuulajaid samuti kui jumalateenistus koguduse liikmeid. Polegi sobivamat kirjeldust Pärdi muusika esitamise protsessile kui “muusikaline jumalateenistus”. Loomulikult pole see mõte uus ning on kahtlemata ka teisi muusikalisi sündmusi, kus on võimalik kogeda sama (muusikalise, vaimse) ühtsuse tunnet. Pärdi sõnum on ikka otsida puht muusikaliste kujundite vaimustavast mängust kaugemale ulatuvat. Kui keskenduda Ühele, tähtsaimale, muutub ka kõik muu selgeks ja rahulikuks.

 

Tulevik

 

Eestis oli kord üks helilooja, kes ühendas koorimuusika vahendid rahvusliku ja vaimuliku muusikaga – Kreek. Ja siis sai Tormis, kes pühendas end rahvuslikule, ja sai Pärt, kes pühendas end vaimulikule… Jääb üle mõtiskleda Pärdi ja koorikultuuri seostest, mis omaette suure teemana täidaks terve raamatu.

Mõnda tahaks siiski ehk aimata kaugema tuleviku kohta. Kas Pärdi teosed leiavad Eestis tihedamat esitamist erinevate koosseisudega? Kas saabub hetk, mil Pärti laulaks julgemalt iga koor siin Eestis, kes tunneb selle jõukohase olevat? Kas tema muusika interpretatsioonis on võimalikud ka erinevad lähenemisviisid? Kui palju erinevaid kõlavärve ja vaimsusi lehvib saja aasta pärast Pärdi ettekannetel?

Võib-olla pole see vajalik, et iga koor ja orkester esitaks Pärti. Inimesele, kelle igapäevane leib ei tule noodipuldi tagant, oleks see (vähemalt praegu) järsuvõitu katapulteerumine eliitkultuuriruumi. Ent miks ka mitte? Kas siis Pärt nii väga kannataks selle all? Muusikud soovivad teha muusikat, olla helikunsti sees ning selliselt anda oma panus maailma tervenemisele konfliktidest iseendaga. Iga inimese sügavama olemuse ja eliitkultuuri vahel võib luua silla üheainsa heliga. Pärt omalt poolt on selle silla loonud. Sügavalt liigutas Dorian Supini filmis oma ligimestelt andeks paluva Pärdi soov: jäägem sõpradeks.

Milline on meie vastus sellele väärtuslikule sõprusele?

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming