Naeru ning nuttu jazz- ja rokkmuusikute elust

Marje Ingel

Vello Salumets, Rockrapsoodia. Teine, täiendatud trükk. Toimetanud Liine Jänes ja Kerttu-Liina Tuju. Kujundanud Rein Seppius. Outlaw Music OÜ ja kirjastus SE&JS, 2013. 395 lk. Valter Ojakäär – naeru ja nuttu pikalt eluteelt. Toimetanud Marje Mändsalu ja Silvi-Aire Villo. Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik. TEA, 2013. 287 lk.

Teiste muusikaraamatute seas ilmusid eelmisel aastal Vello Salumetsa „Rockrapsoodia” uus väljaanne ning „Tuntud ja tundmatu” sarjas „Valter Ojakäär – naeru ja nuttu pikalt eluteelt”. Kaht raamatut ühendab muu hulgas juba varem ilmunud materjali taasavaldamine suures mahus, sestap tundub mõistlik neid koos vaadelda.
Hoolimata Salumetsa raamatu n-ö rokkivast pealkirjast, kipuvad köitvuselt ja lugemise ladususelt peale jääma Ojakääru memuaarid. Küllap on asi eelkõige valitud vaatenurgas: läbi ühe inimese elu ja ajaloo keerdkäikude kulgev Ojakääru lugu areneb aiva edasi, Salumetsa pajatused 1960ndate biitansamblitest Eestis algavad aga bändi kokkutulemisest ja lõpevad laialiminekuga ning seda iga koosseisu puhul uuesti ja uuesti. Tervikliku arenguloona on seda keeruline tajuda. „Rockrapsoodia” kubiseb ka paljudest nimedest, kes pole hiljem tuntuks saanud sugugi mitte tingimata muusikutena, ning põnevaist üksikasjadest ja kurioossetest juhtumistest. Kas või see, kui konduktor hõikas trummitaldrikuga bussi trüginule: „Noormees ketassaega, lahkuge otsekohe bussist!”. Kuna Salumets ise ei viibinud iga raamatus kajastatud ansambli sünni juures, on ta materjali kogunud paljudelt inimestelt ja selle õnnestunult ühtlustanud. Õigeaegselt on ta jõudnud mälestusi koguda ka mitmelt meie hulgast juba lahkunud muusikult.
Mis aga puutub sama raamatu uuesti väljaandmisse, siis oleksin kordustrüki puhul eeldanud algteose ulatuslikumat rikastamist, näiteks registrite näol. Raamatu lõpus on küll eesti isikunimede loend, kuid lisada võinuks ka ansamblite ja ehk isegi repertuaari nimistu. Ansamblite register võib tunduda tarbetu, sest iga pundi kohta on raamatus eraldi kirjutis, kuid mitmed neist muutsid oma eksistentsi kestel korduvalt nime (kirjutiste pealkirjas see alati ei kajastu). Ansamblid lävisid ka omavahel üsna tihedalt, käies üksteise kontsertidel nii-öelda luurel; bändid vahetasid omavahel ka liikmeid ja esinemiskohti. Register aidanuks selles infos hõlpsamini orienteeruda ja olnuks eriti kasulik levimuusika ajaloo uurijatele. Repertuaarinimistu annaks stilistilise ülevaate, saaks kiiremini sotti, kes olid näiteks need üksikud rahvaliku liini ajajad või Creedence Clearwater Revivali lugude esitajad.
Ja veel. Ma pole pärit ühestki raamatus mainitud Eesti suuremast linnast, kus ansambleid hoogsamalt tärkas. Kuna peaaegu pool raamatu mahust on pühendatud Tallinnas tegutsenud ansamblitele, siis oli mul lugedes aeg-ajalt soov näha sealseid tegutsemiskohti visuaalselt linnaplaanil. Mitte iga klubi nimetusest ei selgu üheselt selle täpne asukoht, samuti ei reeda nõukogudeaegsete õppeasutuste paiknemist nimetused à la number + keskkool. Sellisest geograafiliste tegevuspiirkondade skeemist tundsin puudust ainult Tallinna puhul, kuigi paha ei teeks need ka Tartu ja Pärnu ansamblite tegutsemisala visualiseerimisel. Arusaadavalt nõudnuks selliselt tähistatud linnaplaani kavandamine suurt tööd, kuid see olnuks üks võimalikke lisaväärtusi esimese trükiga võrreldes.
Mis siis õigupoolest tingis teise trüki väljaandmise? Oletatavasti uue materjali avastamine, sest raamatusse on lisandunud artikkel Rakvere kitarristide ansamblist Omad Poisid. Rida realt ma algteost trükikordusega ei kõrvutanud, kuid sisukordi võrreldes rohkem lisainfot silma ei hakanud. Sealjuures on välja kärbitud terve peatükk „Allikad III”, küllap pidas autor seal antud lühiülevaadet eesti ansamblite piiritagustest eeskujudest tarbetuks. Tõsi, raamatud biitlitest ja rollinguist on nüüd eestikeelsena saadaval ning ainult ülejäänud vähem mõjukate bändide tutvustamine tundunuks küllap ebaproportsionaalne.
Omal moel on ka raamatu „Valter Ojakäär: naeru ja nuttu pikalt eluteelt” puhul tegu kordusväljaandega. Peamiselt tsiteerib autor siin valikuliselt üht oma neljast eesti levimuusika ajalugu käsitlevast teosest „Omad viisid võõras väes”. Kuuldavasti olevatki autor enne mälestusteraamatu ettevõtmist lasknud kirjastusel end õige kaua veenda, tundes, et on olulisema info oma eluloost mahutanud juba mainitud tetraloogiasse. Tagantjärele targana võib siiski fantaseerida, missugusteks võinuksid kujuneda Ojakääru mälestusteraamat ja tema sari „Eesti levimuusika ajaloost”, kui ta oleks avaldanud kõigepealt memuaarid. Ehk oleks see raamat siis palju paksem ning sarja teosed veidi õhemad? Eesti levimuusika ajaloo jäädvustus võitnuks siis küll kompaktsuses ja faktitiheduses, aga kardetavasti kuivavõitu teksti arvelt. Ojakääru memuaaride puhul pole nagu „Rockrapsoodias” nii lihtne näpuga järge ajades määrata, kui palju on täiesti uut ja kui palju samas või muudetud sõnastuses varem ilmunud materjali, kuid mind need kordused ei häirinud. Raamat on ka niisugusena huvitav.
Olen vahel mõnda neist neljast Eesti levimuusika ajaloo köitest lugenud kummastusega väga detailse info või peensusteni täpsustatud sugulussidemete üle ning sama reaktsiooni tabasin ka mälestusteraamatut lugedes – kuidas suhtuda sellesse tänapäeva isikuandmete kaitset rõhutaval ajastul? Usun siiski, et kogenud autoril on asjassepuutuvate inimeste käest luba saadud ja tema suur täpsus detailides teenib tuleviku huve. Mitu põlve hiljem osatakse neist infokildudest tuntud muusikainimeste suguvõsapuudes palju rohkem lugu pidada ning siis ei riiva need ka enam kellegi privaatsust.
Mõne üksiku sisulise ebatäpsuse mälestusteraamatust siiski leiab. 1943. aasta jaanuaris ei võinud Hitler tähistada võimuletuleku 30., vaid 10. aastapäeva (lk 128), tsiteeritud raamatus „Omad viisid võõras väes” (lk 322) on faktid õiged. Teine silma hakanud viga on Michael Jacksoni Tallinna lauluväljaku kontserdi toimumisaasta, mis kuidagi ei saanud olla 2008, nagu selgub Valter Ojakääru viimaste raadiosaadete kirjeldusest (lk 237). Need vead võinuks avastada ja parandada raamatu toimetaja lihtlabase Google’i otsingu kaasabil, kuid tiitellehe pöördelt nimesid uurides jääb mulje, et aukartusest staažika kirja- ja muusikamehe vastu on teose sisu toimetamisest hoidutud ja piirdutud vaid Valter Ojakääru teoste nimistu toimetamisega raamatu lõpus.
Nii Salumetsa kui Ojakääru raamat kirjeldavad muusikutee algust rohujuure tasandilt. Kuigi alustati eri aastakümnetel ja eri muusikastiilides, on järjepidevuse näitena mõlemal juhul peamine uue repertuaari hankimise allikas raadio. Hiljem pakkusid suuremat abi noodid, mis nõukogude suletud süsteemis üllatavalt laialt levisid. Üsna hästi tuleb raamatuis esile ka individuaalse ettevõtlikkuse ning õigete vahendite kasutamise tähtsus: kes tegi bändi ja saagis kapiuksest kitarri välja, kes asutas ehitusmaleva, kes leidis Teises maailmasõjas „valel pool” sõdimisele ja rikutud ankeedile vaatamata võimaluse kirjavahetuseks muusika­inimestega teisel pool raudset eesriiet ning hoidis end nende kaudu olulisi plaate ja raamatuid hankides moodsa muusikaga kursis. Ja aitas seda levitada teistelegi kaaskannatajatele peaaegu hermeetiliselt suletud süsteemis. Kui tahtmist jagub, leitakse ka võimalused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht