Muutuste keerises

Hele-Mai Poobus

Eesti Rahvusmeeskoori „Tõmbtuulelaulud“ 12. II Estonia kontserdisaalis, dirigent Ants Soots.

Kas sa hiljuti RAMi oled kuulnud? Seda küsitakse minult viimasel ajal sageli. Tunnistan, et ei ole. RAMiga on midagi juhtunud, nad kõlavad teistmoodi, seal toimub midagi, vastavad inimesed erutatult ise oma küsimusele. Seega lähen kontserdile ootusärevusega hinges, et lõpuks ise veenduda, mis siis toimub.

Eesti Rahvusmeeskooril on käsil juubelihooaeg. 70 aastat tagasi otsustas Gustav Ernesaks trotsida heitlikke aegu ja asutada ühe suure koori. Ja mitte sega-, vaid hoopis meeskoori, mille kõla oli tema meelest ilusaim. Läbi aastakümnete on RAM hoidnud ja kandnud traditsiooni, olnud otsekui rahvuslik uhkus. Eesti Kooriühingu kuulutas neljandat hooaega RAMi kunstilise juhi ja peadirigendi Mikk Üleoja aasta dirigendiks 2014 ning just nende meeste osalusel pälvis Galina Grigorjeva autoriplaat „In paradisum“ aasta klassikaalbumi tiitli. Kontsert „Tõmbtuulelaulud“ (milline haruldaselt tabav pealkiri!) anti aga RAMi endise peadirigendi Ants Sootsi juhatusel, mis omakorda viis mu mõtte järjepidevuse teemadele. Kuivõrd olulist rolli mängib siiski traditsioon, see pikk loomeahel, kuhu iga inimene jätab oma jälje, annab oma panuse ja millest lõpuks moodustub ühe kollektiivi ajalugu. Kui poleks olnud Ernesaksa mõneti utoopilist ideed ja entusiasmi, poleks RAMi olemas, vähemalt mitte sellisel kujul. Kui poleks Ants Sootsi, kes oli koori peadirigent väga keerulisel ajal, mil seesama tõmbtuul vihises hooga läbi muutuste koridori, poleks koori võibolla enam olemas. Neil aastatel otsisid oma identiteeti ja rabelesid ellujäämise nimel RAMiga samamoodi ka ERSO ja Estonia.

Selgus, et inimeste juttudel on tõepõhi all. Polnudki enam kodukootud kampsunitega mehi veeretamas nostalgiliselt „Kuldrannakese“ viisi (mis on kindlasti märgilise tähendusega laul), vaid laval seisis hoopis sirgeselgne kontsertkoor, kes esitas nõudliku kava igati kvaliteetselt. Kõlakultuur, ansambliühtsus, intonatsioon – kõik see tabas üllatusena ja tekitas täielikku hämmastust. Kus ma küll vahepeal olnud olen? Samuti paelus Ants Sootsi läbimõeldud, peensusteni tunnetatud ja oma väljenduses väga täpne kava, millest pool kuulus eesti muusikale. Ester Mägi „Kuidas elaksid?“, Eduard Tubina „Taganejate sõdurite laul“, Veljo Tormise „Tõmbtuul“ väljendasid kõik oma helikeelega XX sajandi painavat raskust ning ängi. Taaka, mis vajutab üleni vastu maad. Isegi mõni üksik helge hetk, mis oli sinna halli tühjusesse eksinud, mõjus pigem eilse päeva varjuna kui lootusena paremale homsele. Eesti muusika helikeel on karm, justkui üksik kidur puu lagedal nõmmel. Seal sees on aga mingi isemoodi paindumatu uhkus ja kangus: ma saan hakkama, vaatamata kõigele. Veel kord kiidan kava tasakaalustatud ülesehitust, tänu millele pääses tõesti iga lugu mõjuvalt esile.

Barberi „A stopwatch and an ordnance map“ ehk „Stopper ja topograafiline kaart“ ning Sandströmi „Lay a garland“ ehk „Asetage pärg“ tõid koori kõlas välja hoopis teised värvid, teise energeetika. Vaatamata teksti lõplikkusele oli kergem hingata. Sandströmi „Asetage pärg“ võiks olla reekviem kogu XX sajandil korda saadetud õudustele. See mõjus kui leppimine olnuga, punkti asetamine lõppu, kus hing leiab kaua igatsetud rahu. Ja meeskoori kõla oma parimail hetkil on tõesti imeline, siin pole üldse mõtet Ernesaksaga vaielda. Ainuke hetk sel tõmbtuulelaulude teekonnal, kus koor veidi pea kaotas, oli R. Straussi laulus „Fröhlich im Maien“ ehk „Maipidu“. Seal tekkis intonatsioonilist praaki, liig aeglast reageerimist harmooniamuutustele, rahmeldamist, kuid varsti puudutasid jalad jälle kindlalt maad. Kontserdi viimane pala, Kuldar Singi „Ave Maria“ on omaette pärl. Solistina astus üles Maria Leppoja, orelil Ene Salumäe, meeskoor oli seekord saatja rollis. Paremat lõppakordi sellele tormilist aastasada märkivale kavale oleks raske olnud välja mõelda. „Ave Maria“ on inimese igavene palve. Teos, kus usk valgusse ja headusse ei pürgi kuhugi, ta lihtsalt on …

Veel üks seik, mis väärib RAMi puhul äramärkimist, on nende uus imago. Need ajad, kus mittemidagiütlevate nägudega kodanikud rivistati oreli ette ja tehti klõps ära, on jäädavalt möödas. Fotograaf Jaan Kriveli elav pildiseeria meeskoorist mõjub väga värskelt ja kõige paremas mõttes pilkupüüdvalt. Tänapäeva infotulvas on publikul raske keskenduda, samavõrra raske on interpreedil kuidagi eristuda, end nähtavaks teha. Fotojäädvustus on omaette kunst, mille mõju ei tasu alahinnata. Iga kollektiivi elus tuleb ette murdepunkte ja kriise, nendeta pole areng võimalik. Õpitakse, kasvatakse ja kui saatus tahab, siis minnakse üha edasi. RAM on leidnud uue hingamise, nende silmad säravad ja seda on ütlemata hea meel näha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming