Müütiline duell hea ja kurja vahel

„Nurjatu saar“ on kohaspetsiifiline teos, milles tuuakse pidevalt esile Saaremaa looduse ilu oma kadakate, floora ja faunaga.

ZENAIDA DES AUBRIS

Ooper “Nurjatu saar” 15. VII (esietendus 14. VII) Saaremaa ooperipäevadel Kuressaare lossihoovis. Helilooja Rein Rannap, libretist Andrus Kivirähk, laulutekstide autor Wimberg, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos, lavastaja Vahur Keller (Nukuteater), kunstnik Jaanus Laagriküll, koreograaf Märt Agu, videokunstnik Taavi Varm, valguskunstnik Margus Vaigur. Laval Marko Matvere, Lenna Kuurmaa, Ott Lepland, Tõnis Mägi, Markus Teeäär, Kristel Aaslaid, Andrus Albrecht, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti XII lennuüliõpilased, kammernaiskoor Sireen, Eesti Rahvusmeeskoor, festivaliorkester, rokkansambel, tantsijad.

Mõni aasta tagasi tellis Eesti Kontsert Rein Rannapilt ooperi, et tähistada Saaremaa ooperifestivali 10. aastapäeva. Nüüd on teos lõpuks valmis saanud ning 14. ja 15. juulil ka ette kantud. Rannapi kahetunnine rokkooper on müütiline põhjamaine saaga koos kõigi selle juurde kuuluvate moodsate tehniliste efektidega.

See on stiilis „oli kord …“ lugu heast ja kurjast, armastusest ja vihast, kainest arvestusest ja kättemaksust. Julm mereröövel Rullo valitseb saart raudse käega. Isegi vana tulehaldjas Laurits on visatud vangikongi, aga enne seda jõuab ta veel kättemaksu vanduda. Vanapagan Uude poeg Tölpa saab teada, et Rullo käes on kõikide vanapaganate südamed ja seetõttu ei ole neil enam mingit võimu. Noor sepp Vesse on tugev mees, keda vaevab aga kummaline tõbi. Uude annab talle nõu toppida kinni tare seinas olev auk, millest haigus sisse lipsab. Kui Vesse seda teebki, näeb ta nurgas kössitamas Hallatüdrukut, ilusat jääprintsessi, kes tunnistab, et on Vessesse armunud. Vesse saab oma endise jõu tagasi ja palub neiu kätt. Esimene vaatus lõpebki suure pulmapeoga, kus tantsivad ka puud, hülged ja jänesed.

Rullo jõuab järjekordselt röövretkelt tagasi Saaremaale, kaasas vangistatud mungad ja nunnad. Südi nunn Birgitta ei allu saatusele ja põgeneb. Vesse ja Hallatüdruk unistavad ilusast elust, kui sisse tungib Rullo, näeb kaunist pruuti ja tahab teda vägisi enesele. Vesse kaitseb oma au. Alandatud Rullo annab vana­pagan Uudele käsu Vesse tappa. Uude keeldub ning langeb ise Rullo käe läbi. Uude poeg Tölpa põgeneb Rullo eest ja kohtab oma teekonnal Birgittat, kellega koos ta end kadakate vahele peidab. Rullo koos oma kaaskonnaga tungib taas Vesse tarre ja tapab Vesse kahevõitluses. Võidutsev Rullo saab endale Hallatüdruku, kes tõotab teda omal kombel armastada. Ta külmutab Rullo oma võlujõuga ja Rullo sureb. See aga vabastab tulehaldja Lauritsa ja kogu saarel olev kurjus hävib leekides. Alles jäävad ainult kadakad ning Birgitta ja Tölpa, kelle armastusliit saab aluseks kõigele heale ja edumeelsele, mida võib leida tänapäeva Saaremaal.

„Nurjatu saare“ muusikas on ülekaalus rokiefektid: rokiinstrumentaarium matab sageli kammerorkestri läbipaistvama kõla, kuigi ka orkestri­pillid on akustiliselt võimendatud. Melodramaatilised kaared ja lüürilised numbrid vahelduvad efektselt, on tunda Andrew Lloyd Webberi ja tema menuteoste kauget mõju. Rein Rannap on endine kuulus rokkstaar ja tuntud isiksus, kes ei häbene ka oma klassikalist muusika­haridust ja doktorikraadi kompositsiooni alal. Vastukaaluks nüüdismuusika avangardsele posttonaalsele suunale arendab Rannap üldarusaadavat populaarset helikeelt. Seda teed, mida ta on astunud juba oma paljudes lauludes, klaveripalades ja kammerteostes, jätkab ta ka selles ooperis. Muusika on valdavalt meloodiline, aga sisaldab teatud lõikudes tugevate tunnete rõhutamiseks ka klastreid.

Andrus Albrecht (Tölpa) ja Markus Teeäär (tulehaldjas Laurits) on pärit roki ja metal’i sfäärist: nende „suitsused“ ja maalähedased hääled mõjuvad veenvalt. Fotol Markus Teeäär.

Gunnar Laak

Vahest tuleks Rannapi teosele kasuks, kui seda veel suurema väljendusjõu ja parema mängitavuse nimel tihendada ja lühendada. Vahest võiks kaaluda mõne teema dubleerimisest ja kordusest loobumist, et teose pinget suurendada. Rein Rannapi ning tema libretistide Andrus Kiviräha ja Wimbergi „Nurjatu saar“ on pigem kohaspetsiifiline teos, milles tuuakse pidevalt esile Saaremaa looduse ilu oma kadakate, floora ja faunaga. Siiski on teemad nagu armastus, kättemaks, hea ja kuri universaalsed ning pärast mõningaid väikesi muudatusi saaks teost ette kanda ka mujal.

Lavastaja Vahur Keller ja kunstnik Jaanus Laagriküll kasutavad kõiki olemasolevaid teatrivahendeid maksimaalselt. Müütilisel Saaremaal on kõrges hinnas action – laulvatest puudest ja hüljeste hüplevast kolooniast lippu lehvitavate vanapaganateni. Fantaasiast selles lavastuses puudust ei tule! See-eest on aga tegelaste karakterid pigem üheplaanilised: paha on paha ja hea on hea. Üksnes mõlemad olulised naisekujud, Hallatüdruk ja nunn Birgitta, on tegelastena rohkem välja töötatud ja tänu sellele varjundirikkamad. Hallatüdruk ei ole ainult kaunis ja armastav pruut, vaid talle kuulub ka üks ooperi veenvamaid stseene: pärast seda, kui Rullo on ta mehe mõrvanud ja ihaldab noort leske endale, ei kaota tüdruk enesevalitsust ja lubab talle oma armukunsti näidata, s.t külmutab Rullo surnuks. See on nii dramaturgiliselt kui ka muusikaliselt ooperi üks kõrgpunkte.

Videokunstniku Taavi Varmi ja valgus­kunstniku Margus Vaiguri koostöö tagab peaaegu pideva visuaalse tulevärgi, seda ka siis, kui on tegemist pigem eleegiliste stseenidega. Kolm suurt projektsioonipinda ja oma paar tosinat megaprožektorit aitavad lava „pommitavaid“ eriefekte tekitada.

Mereröövel Rullo rollis on kandva bassihäälega Marko Matvere, eesti tuntumaid näitlejaid. (Kõik lauljad ja pillid on võimendatud, et neid rokilikus instrumentatsioonis kuulda oleks). Ka Tõnis Mägi, kes kehastab vanapagan Uudet, Andrus Albrecht tema poja Tölpa rollis ja Markus Teeäär tulehaldjas Lauritsana on pärit roki ja metal’i sfäärist. Nende baritonaalsed, „suitsused“ ja maalähedased hääled sobivad neisse rollidesse ja mõjuvad veenvalt, samuti torkab silma nende mängulust. 2009. aastal telesaate „Eesti otsib superstaari” võitnud Ott Lepland esineb hea sepa Vesse osas. Tal ei ole kerge võistelda teiste meestegelaste madalamate, jõulisemate vokaalpartiidega. Ka naisosi esitavad rokklauljad. Lenna Kuurmaa Hallatüdruku puhul võlub lauljanna selge, metalse tuumaga sopran. Kristel Aaslaid Birgittana on pigem maalähedane metsosopran, kelle hääles peituv elujõud muudab tulevase Saaremaa ema rolli usutavaks. Lauljate selge diktsioon väärib eraldi märkimist. Võimalik, et esinejad tõid kaasa oma kogemused draamalavalt – igatahes võis igast sõnast aru saada. See oli ka väga vajalik, sest helilooja tungival soovil puudusid ülatiitrid ning ka sisukirjeldusega ei saanud enne etenduse algust tutvuda.

Nii Eesti Rahvusmeeskoori (koormeistrid Rasmus Erismaa ja Kuldar Schüts) kui ka kammernaiskoori Sireen (koormeister Nele Erastus) on rakendatud kommenteerivate, antiiktragöödiat meenutavate kooridena, kes viivad sündmustikku edasi. Peale selle on kooriliikmed ka laulvad puud, madrused, röövlid ja nunnad.

Muusikajuht Martin Sildosel oli keeruline ülesanne koordineerida oma­vahel rokkansamblit (kitarr, elektrikitarr, löökpillid, klahvpillid) ja klassikalist kammer­orkestrit. Võimendusest hoolimata kammerorkestri kõlajõud kannatas ja jäi kohati rokielementidele täiesti alla. Kui ettekanne oleks kõlaliselt paremini tasakaalus, saaks Rannapi teose eri tahke edaspidi ka viimistletumalt välja tuua.

Rannapi ooperi mõlemal esietendusel oli 2000kohaline teatritelk täiesti välja müüdud. Publik võttis helilooja, etendajad, dirigendi ja kõik teised tegijad vastu tormilise aplausiga. Standing ovations.

Saksa keelest tõlkinud Kristel Pappel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming