Muusikapreemiatega väärtustati muusikainfot

MARIA MÖLDER

Eesti Muusikanõukogu esimees Peep Lassmann annab Tiina Mattisenile preemia.

Eesti Muusikanõukogu esimees Peep Lassmann annab Tiina Mattisenile preemia.

Rene Jakobson

Tänavusel rahvusvahelisel muusikapäeval väärtustati senisest rohkem tegevust, mis seotud muusikainfo talletamise, mõtestamise ja muusikaarmastajast lugejani viimisega. Muusikanõukogu preemia sai Tiina Mattisen pikaajalise panuse eest muusikakultuuri mõtestamisel ja jäädvustamisel (seda tööd on ta on muu hulgas aastakümneid teinud Sirbis ja jätkab nüüd ajakirjas Muusika). Kultuurkapitali preemiad pälvisid Priit Kuusk Eesti muusikaelu kroonika järjepideva kogumise ning Eesti Muusika Infokeskus täpse ja mitmekülgse muusikainfo levitamise ja kogumise eest kaks aastakümmet. Laureaatidelt oli paslik uurida, millised on olnud nende põhimõtted ja väljakutsed muusika­kultuuri kajastamisel.

Tiina Mattisen: „Põhimõtted ja väljakutsed“ – see kõlab uhkelt. Pole mul siin suurt suurustada. Tee on olnud üsna pikk, aga ametinimetus (vahel mõne lisaga) on olnud ikka muusikatoimetaja. Tõsi, sahtlipõhjast leitud tänukiri „teenete eest koguteose „Järvamaa“ käsikirja toimetamisel ja kujundamisel“ tuletab meelde, et kuus aastat entsüklopeediakirjastuses oli veel laiem tegevusväli kui ammendamatu muusika. Tegelikult ütleb märksõna „muusika“ kõik, mis on mind toitnud ja „välja kutsunud“. Alguses on egoistlik soov olla muusikaimele võimalikult lähedal, kui ise seda ei loo ega esita. Vaimustus kasvatas aukartust, aga ka soovi tunnet ja tänu jagada. Tasapisi on tahtmisest teada anda, talletada, väärtustada saanud oma suutlikkuse piires missioon. Elu on nende rohkem kui nelja kümnendi jooksul tohutult muutunud, muusikamaastik ammugi. Millalgi kaheksakümnendatel küsisin Sirbi ja Vasara esiküljel dramaatiliselt umbes nii (leht pole teadagi käepärast): kas teate, et Tallinnas lõppesid äsja Eesti muusika päevad! Olin nördinud, et hea muusika kõlas peaaegu tühjades saalides. Nüüdseks on EMPist saanud üks meie uhkemaid festivale. Kultuurileht oli toona märksa õhem, ometi jätkus ruumi avaldada esimesena Eestis Käbi Laretei muusikalisi jutustusi, kui maestra mu palvele lahkelt vastu tuli. Uuel sajandil võinuks lõputult kirjutada avanenud maailmast ja lugejail olnuks kindlasti huvitav. Eelistasin siiski rangelt meie oma muusikat ja muusikuid – siin ei saa rahvusvahelisele muusikaajakirjandusele lootma jääda, ehkki meeldivaid erandeid on ja tuleb juurde. Alles on ka postkaardike 4. oktoobrist 1988 tekstiga: „M/lugupidamine! Tänades Teid südamest intervjuu eest Kalle Randaluga 30.09.88. „S&V“ vahendusel tajun, et teen seda tuhandete ja tuhandete teistegi teadmatus­ummuksis olnute eest“. Praegu ei ärataks lühike telefoniintervjuu küsimusega, miks Saksamaale elama asutud, erilist tähelepanu ja selle avaldamine poleks eriline julgustükk. Paraku ei julge enam loota ka tuhandete ja tuhandete lugeja­huvile 

Aga ma ei ütle seda pessimistlikult. Kuuldused muusikaajakirjanduse surmast on tugevasti liialdatud. Eesti muusika külluslikkus ei lase sel juhtuda.

Priit Kuusk: Muusikast kui rahvuskultuuri ühest tähtsamast väljundist peaks teadaandjate ja -saajate-soovijate järjekindlus olema üks olulisemaid, põhimõttelisi asju. Eesti muusika ja meie muusikud täiendavad ju seda ajakroonikat iga päev. Mida intensiivsemalt ja mitmekülgsemaid kanaleid pidi liigub teave, seda enam tiivustub muusikaelu tegijate kaudu ka ise, seda rohkem tekib selle hindajaid. Oluline on selle teabe võimalikult lai levik ka Eestist väljapoole koos eesti muusika maailmauudiste tagasilevikuga meieni siin kodus. Positiivsuse annus tugevneb mõlemal suunal – ja seda ei saa kunagi olla liiga palju.

Meie väikeses Eestis ergutab teiste muusikute kohta teadasaamine kohe mingi konkurentsi, edasipürgimise-edenemise tahtmise: üks muusik näeb, kuhu teine on juba jõudnud. Iga väärt tegu peaks saatma avalik tunnustus, mis samuti edasi viib.

Võrreldes olnut praegusega, oleme veerandsajanditaguse ajaga võrreldamatult rikkamad selle võrra, mida meie muusikud nüüd maailmast meile tagasi toovad. Muusikamaailma teabevälja kinnistumine vajab aga veel pikemat aega.

Kroonikategijal peab olema seda tüüpi mälu, mis kõigepealt nimedes ei eksi. Ta peab oskama alati kahelda, et siis kontrollida. Palju aitab mitme, isegi paljude keelte tundmine (mitte isegi valdamine). Võite uskuda või mitte, kuid keelte õppimisel olid meie kinnised ajad mullegi kasulikud, sest olime sunnitud killukeste kaupa, mitme keele kaudu teavet hankima, et saada sündmustest ja tegijatest mingitki ettekujutust. Isolatsioon oli aga nii tugev, et paljudest olulistestki asjadest jäi meil teada saamata.

Saamaks teada, et meie muusikal läheb praegu maailmas hästi, ei pea palju uurima või mitut ülevaadet ootama: viimastel aastatel on juba ükski kuukroonika „Eesti muusikud maa­ilmas“ andnud ka mulle endale sellest päris uhke pildi – kas tõesti …?

Õnne definitsioon minu erialal ning ka heliloojatele ja interpreetidele näib olevat see, kui teadasaamine ja oskus kohtuvad võimalusega. Võimalusi peab ka ise järjekindlalt tekitama, vahel nende pärast isegi võitlema. Arvan, et mida rohkem Eestimaal headest muusikaasjadest teada saadakse, seda kiiremini kogu meie kultuur edeneb ja täiustub. Just sellisena ongi muusikapäev nii vajalikuna meie ellu tulnud 

Evi Arujärv, Eesti Muusika Info­keskuse direktor 2007. aastast: EMIKi põhimõtted ei ole midagi erilist, need on pärit elust enesest: nende taga on kultuurikonteksti muutumine, mõtlemise kohad ja teadlikud valikud. Veel kümme aastat tagasi võis juhtuda, et mõni Eesti muusikainimene ei teadnud, mis asi see muusika infokeskus üldse on. Sellest sai esimene väljakutse (kuigi me ise seda nii pidulikult ei sõnastanud): jõuda EMIKi info ja võimalustega Eesti muusikuteni. Usun, et meid tuntakse nüüd märksa paremini kui kümnend tagasi ja, mis oluline, sel tundmisel on inimestele praktiline väärtus. EMIK on infokeskus. Usun, et usaldusväärne, süstematiseeritud info on lärmaka kaubandusreklaami ajastul oluline. Seda suunda oleme hoidnud ja arendanud. Päevast päeva täiendame andmebaase, jäädvustame muusikaelu sündmusi ja koostame ülevaateid. Meie baasides on andmed rohkem kui 25 000 muusikateose ja (esi)ettekande, sadade heliloojate ja interpreetide, tuhandete salvestiste ja käsikirjade kohta. Kui aga EMIKi viimase kümnendi valikute tuum kokku võtta, siis on minu kindel arvamus, et muusikainfol on väärtust ainult sedavõrd, kui selle tulemusena juhtub midagi päriselt: kui eesti muusika jõuab meil või mujal kontserdilavale, kui seda uuritakse ja sellest räägitakse. Et midagi päriselt juhtuks, selleks algatasime viis aastat tagasi muusika kirjastamise, lõime veebipoe ja käivitasime hiljuti käsikirjade andmepanga. Sel eesmärgil käime ka messidel ja kontaktüritustel. Meie veebipoest ostetakse eesti muusikat nootide ja CDde kujul – ja enamasti on iga partituuriostu tulemuseks ettekanne. Iseendalegi üllatuseks oleme jõudnud peaaegu kõigisse maailmajagudesse, alustades Euroopa riikidest ja lõpetades mõlema Ameerika mandri, Austraalia, Jaapani, aga ka üsna eksootiliste paikadega. Näiteks mõni päev tagasi astusid meie kontorisse lausa tänavalt sisse tõsised huvilised Lõuna-Aafrikast. See tegi rõõmu, nagu iga teinegi kohtumine eesti muusika austajatega – olgu meili teel, veebipoes või messidel.


Eesti Muusikanõukogu preemiad 2016

Heliloomingu preemia Ülo Krigul – särav ja žanriliselt mitmekülgne looming

Interpretatsiooni preemia Vello Pähn – kaalukas panus rahvusooperi kunstilisse arengusse

Preemia muusikaelule olulise ja väljapaistva tegevuse eest Tiina Mattisen – pikaajaline panus muusikakultuuri mõtestamisel ja jäädvustamisel

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali muusikapreemiad 2016

Ain Agan – omanäoline ja väljapaistev loominguline tegevus

Ansambel U: – sisukad rännakud nüüdismuusikamaastikul

Eesti Muusika Infokeskus – täpne ja mitmekülgne muusikainfo levitamine ja kogumine kaks aastakümmet

Imbi Tarum – suurepärane loominguline tegevus kodu- ja välismaal

Jüri Kruus – kirglik panus Eesti vokaalkunsti jäädvustamisse

Kalle Randalu – särav ja silmapaistev loominguline tegevus

Maria Kõrvits – edukas loominguline tegevus, mis tipnes noortekategooria esikohaga 2016. aasta rahvusvahelisel heliloomingu rostrumil Wrocławis

Priit Kuusk – Eesti muusikaelu kroonika järjepidev kogumine

Risto Joost – eesti muusika ette­kanded Eestis ja maailmas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming