Muusikapäev ja auhinnad

Tiina Mattisen

Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustas rahvusvahelisel muusikapäeval preemiatega tosinat Eesti muusikut ja üht ansamblit, kelle tegevus on kaasa aidanud muusikavaldkonna arengule. Eesti Muusikanõukogu heliloomingupreemia pälvis Arvo Pärt, interpretatsioonipreemia Neeme Järvi ning preemia muusikaelus olulise ja väljapaistva tegevuse eest Marje Lohuaru.  Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastaauhinnaga tõsteti esile Jüri Reinvere ooper „Puhastus” Soome Rahvusooperis, Margo Kõlari heliteos „Tornikellade laul” ja tema tegevus elektronmuusika arendamisel, ansambli Resonabilis sisukas kontserttegevus ja uue eesti heliloomingu kõrgetasemelised esitused, Mati Turi säravad ooperirollid ja mitmekülgne kontserttegevus nii Eestis kui välismaal, Meelis Vindi suurepärase heliplaat „VindPower” ja aktiivne kontserttegevus, Kristel Pappeli kaalukad artiklid muusikateatrist, Mari Tampere pikaajaline ja tulemusrikas töö viiulipedagoogi ja interpreedina, Helen Sildna muusikaettevõtluse edendamine ja silmapaistev korraldustegevus ning Olari Eltsi oratooriumi „Paulus” ettekanne ja särav hooaeg. Auhinnad anti 1. oktoobril üle teatris NO99. Esinesid Tallinna Kammerorkester, Iiris Vesik, ansambel U:, VindPower, EMTA Häikijad ja kammerkoori Voces Musicales naisrühm. Dirigent ja kunstiline juht oli Risto Joost, lavastaja Eva Klemets.

Videoekraanilt ütles üks laureaate Olari Elts, kes seekord tähistas rahvusvahelist muusikapäeva Riias, et muusikapäeval võiks muusika jõuda nendesse kohtadesse, kus see tavaliselt ei kõla, ja ka nende inimesteni, kelle argipäeva muusikaüritused ei kuulu. Ta annetas koguni oma preemia, et algatada fond, mis võimaldaks jõuda meie esindusorkestril neisse paikadesse ja nonde kuulajateni.

Aga omade keskel on ka mõnus ja mis võiks olla parem, kui nende „omade” ridu kasvatada. Eesti Muusikanõukogu algatusel anda muusikaauhinnad üle 1. oktoobril oli just see mõte, et muusikud, kellele pidupäevad on enamasti kõige kiirem tööaeg, saaksid ühe esinemispingeta peopäeva. Ja selle eesmärgini ka tänavu jõuti. Tahaks korrata unustamatu Eino Tambergi lemmikväljendit „… teeb mind õnnelikuks”. See õhtu, tänavused auhinnasaajad ja muidugi kava sisustanud muusikud tegid meid õnnelikuks. Noorest Iiris Vesikust, kelle särava ande Ülo Kriguli „Luigeluulinn” täiesti uues kvaliteedis on avanud, auväärse Arvo Pärdini, kelle sügavate sõnade ja hapra „Hällilaulu” kõrval kõik muu kahvatub …

Olgu siinkohal maestro lahkel loal ära toodud tema pöördumine 2012. aasta muusikapäeval.

Arvo Pärt: Olen väga liigutatud, aitäh.

Minu kallid, ükskõik, kus te ka ei ole ja kes te ei ole. Ma tahan teile rääkida ühest saladusest, õieti kahest saladusest. Esimest ma tean, teie võib-olla ei tea, aga teist saladust ei tea mina ka.

Juhan Liiv on ütelnud: „ hing helise – hing on sõnad”. Seda Liiv ei räägi mitte muusika kohta, ta räägib hingest ja sõnast. Ta paneb nende kahe vahele võrdusmärgi ja see tähendab seda, et nad on teineteisest sõltuvad. Kujutage ette, milline peab olema nende sõnade võim, jõud ja puhtus, mis voolivad ühe inimese hinge selliseks, et ta helisema hakkab.

Sama võiks juhtuda ka muusikaga. Ja teate, miks? Sellepärast, et iga muusikaline heli on ka sõna, selle sõna tõsises mõttes. See on üks saladus, ja selle saladuse unustavad tihti muusikategijad ise. Nad viskavad selle ära nagu ühe tarbetu kivi, aga sellel kivil on nurgakivi potentsiaal.

Ma toon teile ühe näite, et see kõik selgem oleks (see on natuke negatiivne näide). Fantaseerime: kui mõni literaat tunneb vajadust igas kolmandas lauses midagi roppu ütelda, siis kuulaja või lugeja võib mõelda, et sellel hingel on midagi viltu – kuidas öeldakse: ta kriiksub või krääksub. Ja see ei kõlba ei ukse ega akna jaoks – teda peab õlitama. Teda peab õlitama sõnaga nii kaua, et ta jälle helisema hakkab. Sõnaga, mida kirjutatakse suure tähega.

Ka muusikas juhtuvad sellised asjad, ma tean seda oma naha peal.

Kui ma nelikümmend aastat tagasi vanamuusikat hakkasin õppima – tegin seda Kuldar Singiga koos –, meil olid väga huvitavad muusikaajaloo raamatud, prantsuse ja inglise omad. Kõige rohkem meid vapustasid muusikanäited, aga nad kõik olid anonymos’te poolt – ja need olid sajad näited. See oli  täiesti vapustav muusikaline materjal, millega me kohtusime. Need anonymos’ed, see on nagu firmament, mis särab taevalaotuses meie peale. Aga meie ei tea isegi nende nimesid.

Minul on häbi seista praegu siin teie ja nende ees rambivalguses. Oleks palju puhtam olla anonymos. Võib-olla Juhan Liiv oleks selline anonymos, kui nii maailma mastaabis vaadata. Ja kvaliteedilt on ta see.

Teate, neid anonymos’eid on igas kunstivallas olemas, isegi Keila vallas on olemas. Ma räägin teile kohe. Jaa-jaa! Igal aastal – igal kevadel, igal sügisel istutab üks tundmatu inimene minu ukse ette ilusa lillepeenra, mis on tegelikult kunstiteos. Ma ei tea, kes ta on – ma ei saa teda kätte … Ma loodan, et ta võib-olla äkki vaatab televiisorit praegu – sellepärast ma siia tulin. Aga võib-olla ta on siin saalis? Ei, saalis ma ei usu, et ta on, sellepärast et anonymos’ed niimoodi ei tee. See inimene on mind nii õnnelikuks teinud. Kui ma ka kümme korda päevas lähen uksest välja ja sisse, siis ma alati mõtlen tema peale, kui ma sellest peenrast mööda lähen, ja olen südamest tänulik temale. Ma tahaksin talle midagi kinkida – oleks siin mõni lill, siis ma võib-olla kingiksin talle selle lille. Aga mis ta selle lillega teeb! Ma arvan, et see, mis minule kingiti praegu, et see on ka tema jaoks, sellepärast, et mulle kingiti see selle eest, mida tema on minus väetanud. Ma tänan teda veelkord südamest.

Aga ma kingin teile kõigile ühe Juhan Liivi proosakillu, kes ütles: lille unenägu on ta õis.

Sirp laureaatidest

Arvo Pärdi muusika kõnetab inimolemuse kõige sügavamaid kihte, mida lühinägelikule tarbimisele õhutav ühiskond püüab inimeste teadvuses tasalülitada. Teemasid nagu hinge teadvustatud teekond duaalses, materiaalsena näivas maailmas ning hingevalu, mis kaasneb polaarses maailmas elamise ja sellest tulenevate konfliktidega, aga ka võimalust tõusta vaimus kõige ebaõigluse, koleduste ja kannatuste kohale, ning – olles ühenduses immateriaalse kõrgema teadlikkusega – leida lunastust hukkamõistuvabas andestuses ja kirgastumises. (Saale Kareda, Sirp 21. IX 2012 lk 19)

Neeme Järvi, kelle käe all on musitseerinud eesti orkestrantide mitmed põlvkonnad, alates ERSO asutajaliikmetest kuni verinoorte muusikuteni, on alati saavutanud kõigiga haruldase kontakti ja see on andnud silmapaistvaid tulemusi läbi aegade. Arvustused – ja neid on olnud ebaharilikult palju, mõne kontserdi kohta lausa kolmes-neljas väljaandes – on eranditult argumenteeritult positiivsed ja konstateerivad ERSO edukat käekäiku Järvi juhatusel. (Toomas Velmet, Sirp 8. VI 2012, lk 12)

Marje Lohuaru on juba aastakümneid teinud kaasa mitmetes ansamblites ning paistnud alati silma oma täiesti erilise suhtumise ja väga tõsise pühendumisega muusikale. Seda on ta aga pidanud tegema oma põhitöö kõrvalt, kuna Marje Lohuarust sai kammeransamblite juhendaja ja õppejõud Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kus ta on nüüd samuti professor ning juba mitmeid aastaid ka välissuhete prorektor. Kogemuste põhjal võin kinnitada, et kõik esinemised, mis Marje Lohuaru on ette võtnud erinevate partneritega, on olnud igati nauditavad ja silmapaistvad. (Natalja Sikemäe, Sirp 18. VIII 2006 lk 15)

Ma ei vaadanud kahjuks kella, kui kaua kestis saalis vaikus pärast Jüri Reinvere ooperi „Puhastus” viimaste helide lõppemist. Tõsi, meeleolule oli kaasa aidanud ka lavastaja: orkestri võimsa lõpumonoloogi vaibumisel süüdatakse laval kalmuküünlad, mis jäävad pimedusse võbelema. Tekkinud ängistus ja pinge kandus edasi vaikusesse, kuni lava valgenes ja algas üksmeelne justkui painajatest vabanenud aplaus. (Kristel Pappel, Sirp 27. IV 2012 lk 10)

Tore, kui siis juubelikontserdil on võimalik välja tulla nii sisuka ja atraktiivse kavaga, nagu seda sai kuulda Margo Kõlari autoriõhtul. Atraktiivseks tegid kontserdi ühelt poolt muidugi  meie esinduslikud interpreedid (Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel, ansamblid Heinavanker, Resonabilis, PaukenfEst jpt), aga ka kõlanud teoste žanriline mitmekesisus. Kuulda sai nii orkestriteoseid kui vokaalansambli lugusid, muusikat sooloklaverile ja vokaalsolistile ning nende žanrilisi „mikstuure” – muusikat seinast seina ehk Kõlarist Kõlarini. (Igor Garšnek, Sirp 21. X 2011 lk 20)

Ansambel Resonabilis – Iris Oja (hääl), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt), Aare Tammesalu (tšello) – on üks omanäolisemaid nüüdismuusikakollektiive Eestis ja pillikoosluselt kogu maailmaski unikaalne. Seda eelkõige tänu kromaatilisele kandlele, mis ei ole tavapärane instrument nüüdismuusikas.  Kuid peatselt kümneaastaseks saava Resonabilise tegevus tõestab, et see pill on pakkumas rohkelt inspiratsiooni heliloojatele, üllatamas kuulajaid põnevate kõladega ja sobitumas paindlikult paljude kaasaegsete instrumentidega. (Leonora Palu, Sirp 15. IV 2011 lk 19)

7. oktoobri õhtul pärast „Siegfriedi” etenduse esimest vaatust elamusest pisut oimetuna Wilminktheateri koridoris seistes ja ümberringi positiivset elevust tajudes sain ma ilmselt kõige lähemale tundele, mida tundsid meie kergejõustiku eestkostjad ja Kanteri fännid  2008. aasta 19. augustil Pekingis, kui pärast esimesi katseid oli selge: siin teeb eesti mees ajalugu ja pakub paljudele elamuse, millest veel tükk aega räägitakse. Niivõrd selge vokaalse üleolekuga, rõdulegi klaarina kostunud saksa keelega, kaasakiskuvalt hulljulget ja rikkumata noormeest mängides – see pani Mati Turi õhtu keskmesse mitte lihtsalt Wagneri maratonooperi nimiosalisena, vaid tenorina, kellega järgmised „Sõrmuse” tetraloogia casting’u  direktorid õigustatult arvestama peavad, sest publik tahab ja armastab seda laadi siirast ja trikkideta osatäitmist.  (Marko Lõhmus, Sirp 14. X 2011 lk 17 )

… festivalil esinenud kvintettidest eristus positiivses mõttes Meelis Vindi elektriline elusmuusika koosseis Vindpower, mis – tuhat ja tuline! – andis küll vähemalt oma katsetamis- ja mängurõõmu poolest kõigile teistele silmad ette. Võis tajuda läbikomponeerituse ja improvisatsiooni head tasakaalu, eelkõige aga sellist  intelligentset riuklikkust, mis iseloomustanud näiteks John Zorni bändi Naked City. Kuid eks olnud n-ö väljanäitusfestivali kontekstis trump juba seegi, et esiplaanil figureeris saksofoni asemel bassklarnet, mille tämbraalsed võimalused ju hoopis teised.   (Kaur Garšnek, Sirp  7. X 2011 lk 8)

Kristel Pappel sai esmakordselt Sirbi (ja Vasara) laureaadiks noore kriitikuna 1987. aastal „Hovanštšina” arvustusega ning on muusikakriitikale oma teadus- ja pedagoogitöö kõrval tänini truuks jäänud. Tõsi, viimasel kümnendil üha harvemini selleks aega leidnud. Ent läinud aastal rõõmustas ta Sirpi 11 kirjutisega laial aja- ja teemaskaalal Purcellist Aribert Reimannini, barokiakadeemiast Aix-en-Provence’i festivalini, köites lugejat sügavate teadmiste, värske vaatenurga ja tabava sõnaga. Külluslikust valikust tõstis toimetus auhinnale mulluse muusika-aasta ühe tippsündmuse, Wagneri „Parsifaliga” seonduvad artiklid „„Parsifali” nähtav ja nähtamatu teater” (Sirp nr 30) ja „Piirilinna „Parsifal”“ (Sirp nr 33). („Sirbi laureaadid 2011”, S 6. I 2012 lk 2)

Mari Tampere laiahaardeline tegevus pedagoogi ja interpreedina on ulatunud tervesse maailma: kolme muusikakõrgkooli õppejõud (EMTA, Sibeliuse akadeemia, aastail 1996–2001 ka Moskva konservatoorium), meistriklassid ja festivalid kõikjal Euroopas ning USAs ja Hiinas, osavõtt rahvusvaheliste konkursside žüriitööst, esinemised paljudel maadel nii solisti kui kammermuusikuna. Suurejoonelisel õhtul esinesidki Tampere õpilased, keda tal (kavalehe järgi) on olnud üle 120. Laval nägime neist solistidena ning orkestris viiulit ja vioolat mängimas ligi neljakümmet. Esinejaid oli igast ilmakaarest: peamiselt küll Eestist, kuid ka Soomest, Hispaaniast, Jaapanist, USAst, Iisraelist, Prantsusmaalt, Saksamaalt. (Lembi Mets, Sirp 6. V 2011 lk 11)

Islandil algas muusikaline plahvatus Björki kunagise bändi The Sugarcubes ümber, kuid muusikaekspordi süsteemi loomiseks oli vaja järgmist isiksust – Islandi muusikaekspordi kaitseinglina teame täna  Anna Hildur Hildibrandsdóttirit. Soomes algas muusikaeksport Paulina Ahokase erafirmast ja siin võib mõttes paralleele tõmmata Helen Sildna TMWga, mis on rohkem riigi tasandil ära teinud ja koostöökeskkonda loonud, kui riiklikud ekspordiga tegelema pandud asutused ja kuiv lobistamine iial suudaks. (Maria Mölder, Sirp 8. IV 2011 lk 18)

Eelmisel reedel Eesti Kontserdi hooaja lõpetanud Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1847) hiigeloratooriumi „Paulus” (1836) ettekannet võib julgelt pidada selle hooaja üheks olulisemaks muusikasündmuseks. Isegi tippsündmuseks, sest nii ERSO, segakoor Latvija kui mitmed solistid (näiteks Mati Turi) näitasid Olari Eltsi dirigeerimisel sellist interpretatsioonilist tipptaset, mida Estonia kontserdisaalis kuuleb üsna harva. /—/ Olari Elts on dirigendina teinud „Pauluse” ettekandeks ära väga suure ja tulemusrikka töö. Seda oli tunda. Loomulikult tundis selle eksimatult ära ka publik, kes pärast fantastilise väljendusjõuga lõpukoori aplodeeris püsti seistes. (Igor Garšnek, Sirp 18. V 2012 lk 12)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming