Muusikalugu – kas teel vaevuselt vabadusele?

Linnade muusikaelu Põhja-Euroopa ühises kultuuriruumis

Anu Kõlar

Rahvusvaheline (XLIV Balti) muusikateaduse konverents „Linnade muusikaelu Põhja-Euroopa ühises kultuuriruumis“ („Urban Musical Life in North European Common Cultural Space / Städtisches Musikleben im gemeinsamen Kulturraum des nördlichen Europa”) 6. ja 7. II Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Konverentsi korraldas EMTA muusikateaduse osakond eesotsas professor Toomas Siitaniga ning ettekandeid oodati peamiselt XVII-XVIII sajandi linnade muusikaelu teemal, aga teretulnud olid ka varasema ja hilisema aja käsitlused.

Kuulates kahe pika ja tiheda konverentsipäeva vältel 24 muusikaloolast seitsmest riigist avamas laia teemaringi paljude erinevate lähenemisnurkade, arusaamade ja käsitlusviiside kaudu, meenus Urve Lippuse paari aasta tagune artikkel siinsamas Sirbis (26. X 2012) kõneka pealkirjaga „Distsiplineerumisvaevustes muusikalugu”. Selles läänemaailma muusikateaduse viimase kümnendi arengusuundade ülevaates tõdes autor, et valdkonna eneseotsingud on intensiivsed, aga üsna vaevalised ja erisuunalised, mis ehitavad mõnigi kord kultuuri/muusikaloolaste vahele justkui klaasist seina. Äsjasel Tallinna konverentsilgi olid aeg-ajalt tajutavad nii klaasseinad kui vaevused, kuid pigem tahan vaadelda ja tõlgendada kogetut vabaduse aspektist. Arvestades konverentsi üldteemat, kujutleksin ideaalis seda vabadust muusikaloolaste kirglikku huvi peegeldavas ja kolleege inspireerivates uurimisobjektide valikus; uurimisküsimuste ja -meetodite leidmises avaralt ja üha uuenevalt humanitaarteaduste väljalt; arutlustes, mis loovad seoseid eeldatavalt ühises Põhja-Euroopa kultuuriruumis, ja niisuguses minevikujutustuses, mille tähendus kiirgab ka olevikku. Tegelikkus muidugi ideaalne ei ole, kuid ometi kõlas mitmes ettekandes mõttekäike, mis andsid tunnistust söakast püüdest liikuda distsipliinivaevustest suurema akadeemilise vabaduse poole. Peatun järgnevalt neljal momendil, milles see minu meelest väljendus. Mõistagi on mu valik subjektiivne.

Kõigepealt näib, et endised nõukogude Baltikumi muusikaloolased on vabanenud kramplikust soovist tõestada, et ajalooliselt oleme kuulunud läänelikku idee- ja kultuuriruumi. Iseenesestmõistetavus, millega räägitakse kirikumuusikute ja teatritruppide liikumisest või põhja, lääne ja idapoolsete Euroopa piirkondade arhiiviallikate sarnasusest on kõigiti sümpaatne. Liiatigi on „tõestamisetapi” hülgamine aidanud liikuda uute vaateviiside juurde (sh regionaalne, mitte rahvuskeskne minevikukäsitlus) ja tõstatada varasemast komplitseeritumaid probleeme (näiteks kultuuriülekande teooria rakendamine). Neid ja muid teemasid ja perspektiive avas konverentsi avaettekandes põhjalikult Toomas Siitan. Huvitav oli jälgida kahe noore nimekaimu, leedulanna Aleksandra Pisteri ja meie doktorandi Aleksandra Dolgopolova ühevõrra köitvaid ja rohkeid kultuurilisi seoseid esitlevaid mõttekäike. Pister kirjeldas Vilniuse XVII sajandi muusikaelu tihedat suhtevõrgustikku nii kohalike erikeelsete kogukondade vahel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Dolgopolova paigutas sama ajastu Narva muusikapraktika asjatundliku vabadusega rootsi, saksa, vene ja soome traditsiooni konteksti. Ida poole, täpsemalt XIX sajandi Peterburi, vedas ühe „meie” muusika toimimisliini Žanna Knjazeva, kes rääkis kuni 1914. aastani tegutsenud Peterburi Liedertafel’ist. Nõnda siis, ehkki konverentsi üldteema ja valdav arusaam eeldas tõepoolest ajaloolise ühtsuse loomulikkust, oli selleski paar erandit. Ühes leedu ettekandes püüti jätkuvalt lahtisest uksest sisse murda, esitledes XVII sajandi orelitabulatuure unikaalsete ja „ootamatute avastustena”. Teisel, positiivsel moel värskena mõjus ameeriklase Kevin Karnesi küsimus, milles seisnevad ühiste allikate, muusikapraktikate ja protsesside lokaalsed eripärad. Tõepoolest, küllap on kätte jõudnud aeg enam rõhutada kohalikust traditsioonist tulenevaid jooni.

Teine vabadus, mis kajastus mitmes ettekandes, oli seotud ajalooallikatega. Nimelt on järjest ilmsem, et muusikakultuuri jaoks palju kõnelevaid andmeid sisaldavad ka need arhiivid ja dokumendid, mille varasemad uurijad on vähe tähtsaina kõrvale jätnud. Näiteks tõi Heidi Heinmaa välja Tallinna Linna­arhiivis säilitatavad üksikasjalikud varaloendid kui olulised allikad XVIII sajandi teise poole Niguliste kiriku organistide eluolu, sotsiaalse staatuse, varandusliku seisu ning mõistagi ka nende erialase tausta, noodikogu ja muusikaliste huvide hindamiseks. Rootsi muusikaloolased Owe Ander ja Folke Bohlin rakendasid ooperiuurimustes tavapäraselt poliitilise ajaloo pärusmaaks peetud võimu- ja valitsusinstitutsioonide arhiive. Esimene rääkis Stockholmi kuninglikust ooperist kui võimu sümbolist ja ühiskonnas toimunud muutuste peegeldajast. Folke Bohlin, eesti muusikaloolaste ammune autoriteet ja sõber, valgustas talle omase kaasakiskuvusega neid poliitiliste suuniste ja võimumängude võrke, mis kujundasid Johann Valentin Mederi „Kindlameelse Argenia” („Die beständige Argenia”) loomis- ja lavastuslugu.

Kolmas, minu silmis kõige paeluvam vabaduse märk oli metodoloogia probleemide käsitlus, mille käigus avardasid ja värskendasid mitmed kõnelejad muusikaloo vaatlusviise mitmel suunal, ehitades ühtlasi radu teiste humanitaar­alade ja mõtteviiside poole. Martin Elste liikus edasi oma aastatepikkusest salvestiste uurimisest arutlusega meedia määratust tähtsusest muusikast mõtlemisel. Ta laiendas selle rolli veelgi, öeldes: „Meedia redutseerib tegelikkust ja loob inimmõtlemises uue reaalsuse.” Tõsiasi, et kogu inimolemine – teadmised, väärtused, ajalootunnetus – on pidevas muutumises meedia „produkt”, pälvib järjest suurema hulga ajaloolaste, sh (kultuuri)mälu-uurijate tähelepanu. Teine märksõna, mis läbib viimastel kümnenditel puhanguna paljusid humanitaarteadusi, on „performatiivsus“, mis annab impulsi staatiliste objektide (tekstide) asemel analüüsida etendamisi, praktikat, rituaale jms. Performatiivsust, mille teoreetiline piiristamine (küllap mh selle vohamise tõttu eri valdkondades) on jätkuvalt muutumises, „taltsutas” targalt Kristel Pappel, näidates, kui mitmetahuliselt ja elavalt saab kirjeldada XVIII sajandi lõpu rändtruppide ooperietendusi Tallinnas. Andreas Waczkat Göttingeni ülikoolist avas mobiilsuse kontseptsiooni, mis on oma universaalsuses rakendatav inimeste, kultuuriobjektide, muusika, ideede ja info liikumise ja vastastikmõju uurimisele ning seda nii geograafilises kui ka ajalises mõõtmes. Mobiilsuse potentsiaal ja perspektiiv on samuti köitmas erinevate alade uurijate tähelepanu. Tähelepanuväärne oli Emory ülikooli professori Kevin Karnesi filosoofia piire puudutav arutlus helist ja vaikusest, kohalolust ja puudumisest, jäädvustamisest ja unustamisest, lähtekohaks tundmatu vene soldati laulutekst Krimmi sõjast.

Akadeemilist ja isiklikul autoriteedil põhinevat vabadust kasutas väärikalt konverentsi peakõneleja, Humboldti ülikooli ajaloolise muusikateaduse professor Hermann Danuser. Loengus pealkirjaga „Datum-Factum-Fictum. Muusikahistoriograafia perspektiivid” kaardistas ja süstematiseeris ta muusika­loo aktuaalsed uurimisvaldkonnad. Kokku on üksteist haru: terminoloogia- ja üldmuusikalugu, biograafiad, esituste, müütide, žanride, kompositsiooni-, retseptsiooni- ja institutsioonilugu, kultuuriajalugu ning sünkrooniline ja diakrooniline muusikateadus varustas Danuseri näidetega oma mahukast teaduspärandist, selgitades ühtlasi datumi-factumi-fictum’ i panust ja vastastikmõjutusi ajaloolase töös.

Lõpetuseks naasen artikli päisesse, täpsemalt sulgude tähendusse XLIV Balti konverentsi ümber. Nõukogude ajal alanud kolme liiduvabariigi muusikateadlaste koostöö tähtsus on marginaliseerunud ja tähendus muutunud. Meie, eesti muusikaloo(laste) muutust võib tõlgendada vabaduse ja vajadusena otsida mõttekaaslust ja ühishuve avarast akadeemilisest ruumist. Lõunanaabrite puhul näib paraku, et kõigepealt tuleks luua (heliloojate liidust) vaba, iseseisva struktuuri ja pädevusega muusikalugu teadusliku distsipliinina. Siis mõistame üksteist paremini ja sisuline koostöö edeneb uuel moel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming