Muusikalised „Mandariinid“

Arvo Pärdi ja Gija Kantšeli muusika Berliinis

Kristel Pappel

22. VIII Berliini kontserdimajas: Uus Gruusia Filharmooniaorkester, dirigendid Nikoloz Ratšveli ja Andres Mustonen, solistid Dudana Mazmanišvili (klaver), Giorgi Zagareli (vioola), Andres Mustonen (viiul). Kaasa tegi Berliini saatkonnatöötajate koor (koormeister Barbara Leifer).

Pärast „Credo“ ettekannet, esiplaanil Dudana Mazmanišvili ja Andres Mustonen.

Pärast „Credo“ ettekannet, esiplaanil Dudana Mazmanišvili ja Andres Mustonen.

Erakogu

Sel aastal on olnud juba kaks väärikat kontserti Arvo Pärdi muusikaga Berliini ühes kaunimas saalis Karl Friedrich Schinkeli projekteeritud kontserdi­majas. Maikuus oli kogu kontsert pühendatud Pärdi juubelile, publiku seas viibis helilooja ise, kohal olid presidendid Toomas Hendrik Ilves ja Joachim Gauck, laval Tallinna Filharmoonia Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste. Augusti lõpupoole anti siin aga Gruusia saatkonna algatusel Gruusia-Eesti ühiskontsert, kus kanti ette Pärdi ja sel aastal samuti 80. sünnipäeva tähistava Gija Kantšeli teoseid. Kontserdi idee tuli kultuurinõunikult Dudana Mazmanišvililt, kes on ise rahvusvahelise mainega pianist. Gruusia muusikajõude juhatasid Nikoloz Ratšveli ja Andres Mustonen, viimast peab Kantšeli oma helitööde ehedaimaks tõlgendajaks. Kontsert oli omamoodi „muusikalised „Mandariinid““, nagu seda nimetas Eesti-poolne nõustaja kultuuriatašee Harry Liivrand. Kummaltki heliloojalt oli valitud kolm teost, raami moodustasid Kantšeli kompositsioonid „Warzone“ ja „Styx“, mida juhatas täpselt ja ratsionaalselt Ratšveli. Selles raamis kõlasid Pärdi „Lennartile“ („Für Lennart in memoriam“), „Credo“ (klaveril Mazmanišvili) ja „Trisagion“ ning Kantšeli „Silent Prayer“ ehk „Vaikne palve“ Mustoneni juhatusel.

Viimse kohani publikuga täidetud saalis leidus palju neid kuulajaid, kes teadsid ja armastasid mõlemat heliloojat nende Berliini ajast – elas ju ka Kantšeli Berliinis, ehkki erinevalt Pärdist lühikest aega (1991–1995). Näis ka, et mõne Pärdi austaja teadvuses algas tema muusika „Tabula rasa“ albumiga ning kavas olnud hoopis varasem „Credo“ (1968) tekitas hämmingut, sest oodati midagi muud. See teos lõi aga värskendava kontrasti ülejäänud kavaga ja andis orientiiri mõistmaks mõlema helilooja nõukogude­aegset ühiskondlikku konteksti, mil oli ühtaegu ebasoovitav (või keelatud) nii ladinakeelse teksti kasutamine kui ka seeriatehnika ja klastrid.

„Credo’st“ tuleb välja aga ka see, mis Kantšelit ja Pärti kõige rohkem ühendab: kindel usk vaimsetesse väärtustesse ja eetiline hoiak. Siinjuures on Pärdile kõigil tema loomeperioodidel olnud omane väga hea vormitunnetus, loodud muusikaline ruum on struktureeritud selgelt nagu kristall. Kantšeli helitööd 1990ndatest ja selle sajandi algusest ühendavad endas neoromantilised jooned, arhailised viisid ja kuuekümnendate aastate avangardismi võtted (nt „Vaikne palve“ viiulile, tšellole, basskitarrile, keelpilliorkestrile ja helilindile). Mustonen avas Pärdi muusikat dirigeerides selle sisemise dramatismi ja haaras oma mastaapse tõlgendusega kaasa nii orkestri kui ka publiku. Kantšeli puhul tõi ta välja melanhoolsed värvid ning võttis endale dirigeerides ja viiuldajana soleerides vabaduse ajaga mängida. Suurepäraseks partneriks Mustonenile oli andekas vioolasolist Giorgi Zagareli.

Kontserti kuulas ka 80aastane Kantšeli ise, mis tõstis veelgi õhtu emotsionaalset kõrgepinget. Kontserdijärgses vestluses kõneles ta väga soojalt Pärdist ja tema muusikast, lootes ühtlasi edaspidi Pärdiga taas kohtuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming