Muusikakultuuri tasandite avanemisest

Nele-Eva Steinfeld

Põhjamaade Sümfooniaorkester ja RENAUD CAPUÇON (viiul, Prantsusmaa) ANU TALI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 24. I. Eelmisel neljapäeval andis Estonia kontserdisaalis Anu Tali dirigeerimisel kontserdi Põhjamaade Sümfooniaorkester (PSO), solistiks prantsuse päritolu viiuldaja Renaud Capuçon. PSO puhul on tegemist koosseisuga, mis on kasvanud välja Eesti-Soome Sümfooniaorkestrist ja koondab tänaseks eri rahvusest muusikuid. Läinud aasta novembris tähistas orkester oma 10. sünnipäeva debüüdiga Berliini Filharmoonia saalis.

Käesoleva kontserdihooaja „Strata” talvekontserdi kava koosnes Prokofjevi Sümfooniast nr 1 „Klassikaline” op. 25, Mendelssohni Viiulikontserdist op. 64 ning Tšaikovski Sümfooniast nr 1 op. 13 „Talveunelmad”. Kõrgetasemeline orkester, väljapaistev solist ning klassika kullakihti kuuluv kava täitsid Estonia saali publikuga otsast ääreni. Kuna tegemist oli teostega, mis elavad oma populaarsuse tõttu muusikamaailmas täiesti iseseisvat elu, ei tahakski laskuda detailsesse analüüsi, vaid peatun pigem üldisemal.

Erarahastusel toimiva PSO juhtimine on Anu ja Kadri Talil õnnestunud siiani väga edukalt. Kontserdisarjad, mis alati on publikut saali meelitanud, lähevad aastatega üha paremaks. Võiks arvata, et kontserdi kõrge tase, alustades solisti valikust ja lõpetades hariva kavalehe koostamisega, on elementaarne. Ent sageli kohtab siinsetel kontsertidel kas siis ühe või lausa mitme „pisiasja” logisemist. Sellel kontserdil klappis kõik ning publik võis olla kindel, et esitatav oli kunstiliselt kõrgetasemeline ja aus.

Väga tänuväärne tegu on viiuldaja Renaud Capuçoni (1976) Tallinnasse esinema kutsumine. Tegemist on maailmakuulsa muusikuga, kes on võitnud mitmeid konkursse ja esinenud koos selliste dirigentidega nagu Haitink, Masur, Boulez, Ozawa, Barenboim ja Abbado. Kellele Capuçoni nimi veel nii tuttav pole, meenutuseks, et sügisel soleeris Dvořaki Tšellokontserdiga Tallinnas viiuldaja silmapaistvast muusikust vend Gautier Capuçon ühes Kölni WDR Sümfooniaorkestriga. Samuti on vennad Capuçonid esinenud ansamblis koos Marta Argerichi, Stephen Kovacevichi, Hélène Grimaud’ ja Mischa Maiskyga.

Renaud Capuçoni esitatud Mendelssohni Viiulikontsert oli kõrgetasemeline. Capuçon mängis Guarneri meistripillil, mis kuulus varem Isaac Sternile. Instrumendi kõla oli luksuslik ning ettekanne nii intonatsiooniliselt kui tehniliselt perfektne ja kõlaliselt soe ning avar. Esitajast õhkus suurt kontsentratsiooni ning keerukas viiuliteos, mille valmimine võttis Mendelssohnil aega kuus aastat, möödus otsekui mõne hetkega. Muusikaline aeg oli tihedalt ja rikkalikult sisustatud kõlavärvide, keerukate strihhide, loomupärase virtuoossuse ning prantslasliku peenetundelisusega. Lisapalana kõlanud Massenet’ „Meditatsioon” ooperist „Thaïs” andis veel korra pisikese võimaluse nautida tundlikku ja esmaklassilist viiulimängu.

Kontserdil äratasid tähelepanu ka mitmekesised orkestritämbrid. Kuna PSO koosneb enamasti kõrgetasemelistest instrumentalistidest, pole ka ime, et orkestri kõlakultuur on silmapaistev. See on õnneks siinsetegi kollektiivide puhul, kes PSOga võrreldes regulaarsemalt koos harjutavad, tasapisi kasvav kvaliteet. Esile tahan tõsta orkestri kontsertmeistrit Lev Klõtškovi ning orkestrante I viiulirühmast, ka tšellorühma ning lisaks oboemängijat Kai Rapschi, kes viis Tšaikovski sümfoonia teises osas läbi tähelepanuväärse soolo. Vaskpillide liialt metalne tämber polnud kontserdil siiski muusika iseloomuga alati just parimas kooskõlas, nooruslikku mänguenergiat ja väljatöötatud kõlakontraste võis aga kuulda Prokofjevi Esimeses sümfoonias. Lisapalana kõlanud Sviridovi „Talvine tee” haakus kava talvetemaatikaga samuti väga hästi.

Tõsi, räägitakse ohust, et akadeemilise kunsti huvilisi jääb üha vähemaks ning klassikaline muusika ei paku enam kuulajale huvi. Selle asemele olevat kerkimas masinliku tehisheli poole pürgiv põlvkond, kes on tüdinenud ahistavatest traditsioonidest. Ent neljapäevase kontserdi põhjal võib küll öelda, et pigem on huvi rahvusvaheliselt kõrgetasemeliste solistide ja orkestrite vastu nii suur, et kõigile soovijatele ei jätku saalipääsmeidki.

Anu Tali pingutus stiilse kava ettevalmistamisel ja suurepärase solisti kaasamisel kandis vilja. Ütlematagi on selge, et seda vilja on siinsesse muusikaaeda vägagi vaja. Kava oli maitsekas, sellel puudus „siit ja sealt nurgast keskpõrandale kokku” kukkuv efekt. Loodetavasti saab nii kontserdisarjas „Strata”, mille pealkiri sümboliseerib erinevatest muusikakultuuri kihtidest väärtusliku esiletoomist, kui ka PSO tulevastel hooaegadel kuulda veel mitmeidki ühes väljapaistvate solistide ja väärikate teostega õnnestunud kontserte.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming