Muusikaime Metropolitan Operas

Toomas Kuter

 

Deborah Voigtes

 

Puccini “TOSCA”, THE METROPOLITAN OPERA: dirigent CARLO RIZZI, lavastaja ja kunstnik FRANCO ZEFFIRELLI, osades Deborah Voigt, Franco Farina, James Morris, Kyle Ketelsen jt New Yorgis 26. IV.

 

Maailma ooperilauljate pühakojaks peetud New Yorgi Metropolitan Operat võib nimetada planeedi parimaks ooperiteatriks, mille kaubamärgi kvaliteedile saab kindel olla. Metropolitan Operasse pääsevad esinema vaid väga head lauljad, see teater ei luba oma lavalaudadele lihtsalt häid interpreete. Met’is on esinenud pea kõik need, kellest kujunenud maailma ooperikultuuri legendid ning kelle anne on rikastanud ooperigurmaanide tundeid. New Yorgi Lincolni keskuses asuv ooperimaja ei vaja reklaami, piletid sinna on peaaegu alati välja müüdud.

 

Loomulikkus ja rohked piano’d

 

1900. aastal Roomas esietendunud “Tosca” kuulub Puccini enim mängitud ooperite hulka. Metropolitan Operas etenduva “Tosca” lavastajaks on Franco Zeffirelli, kõnealune produktsioon esietendus Met’is 11. III 1985.

Puccini “Tosca” on tulvil kirge ja dramatismi. Ooperis domineerib kaks peamist liini ning tegelaskolmnurka: armastus ja poliitika. Üks pole kunagi teist sallinud ning nõnda jääb ka “Toscas” armastus poliitikale ning poliitika armastusele jalgu. Ühel hommikul otsib Rooma Sant’Andrea della Valle kirikust varju vanglast põgenenud poliitiline kinnipeetu Cesare Angelotti. Samal ajal tuleb kirikusse noor kunstnik Mario Cavaradossi, kellel parasjagu käsil Maria Magdalena portree, mis on saanud inspiratsiooni Angelotti õest, kaunist markiis Attavantist. Imetledes ilu ning olles ise armunud lauljanna Floria Toscasse, esitab Cavaradossi aaria “Recondita armonia”.

Üks Meti erilisus peitub interpreetides, nende koostöös ning selles imes, mis sünnib solistide, orkestri ja dirigendi vahel. Juba esimestest akordidest peale hämmastavad sageli harjumatud tempod, tavapäratud fermaadid ja laiendused. Saali hea akustika toob hinge kinni paneva piano isegi paari tuhande kohaga hiigelruumi viimaste ridadeni. Cavaradossit laulval Franco Farinal on tõeline itaalia tenor, mis pingevabalt, mõjuvalt ning kirglikult toob kuulajani aaria ilu. Cavaradossi I aaria lõpu kulminatsioon kõlab dramaatiliselt, võimsalt ning pika fermaadiga. Publik pole aplausiga kitsi.

 

Legendaarne Deborah Voigt

 

Saabub Cavaradossi armastatu Floria Tosca. Angelotti peitub. Tosca lavale astudes käib saalist läbi kahin ning sellele järgneb aplaus, sest Toscana esineb üks tänase vokaalmuusika tippe, dramaatiline sopran Deborah Voigt. Voigti esituslaad on tulvil emotsioone ja dramatismi, ta hääle nüansid, kõlavärvid ning sugestiivsus tekitavad saalis haudvaikuse. See on imetlusväärne, mida Voigt vaid paari minuti jooksul teha suudab. Meti hiigelsaal on teda täis ning Tosca hingemaailm avaneb iga kuulaja ees. Voigt paelub kõigega ja taas on tema esituses rohkem piano’t kui forte’t, kusjuures tempod Tosca ja Cavaradossi I vaatuse duetis on rõhutatult aeglased, mis toob Voigti ja Farina filigraanselt viimistletud fraasid veelgi esile. Dirigent Carlo Rizzi annab lauljatele vabad käed.

Koos “Te Deum’i” laulvate poistega tuleb lavale pea 60-liikmeline Meti ooperikoor. Massistseenides avaldub Zeffirelli eriline meisterlikkus. Iga kooriartist laval on tegevuses: iga tööline, kalur, vaimulik, pesunaine, nuhk, hoor. Ometi ei sega neist ühegi tegevus ooperi peamisi liine. Saalist vaadatuna paneb tähele kõike, ent primaarseteks jäävad Tosca, Cavaradossi ja lavale saabuv salapolitsei ülem parun Scarpia (James Morris). Märkamatult, ent mõjuvalt on Zeffirelli esiplaanile toonud ooperis peamise, samas andnud loomingulist inspiratsiooni ning tööd kõikidele kõrvalrollidele. Selles lavastuses pole midagi odavat, publiku poolehoidu ei püüta võita efektitsemisega, kõik on loomulik.

USA bass James Morris on tugev ja julm Scarpia. Ta mõjub külmavereliselt, ooperi üldist õhkkonda arvestades kainelt, vokaalselt laitmatult. Ta on eneses ning oma võimus kindel, samuti selles, et Tosca peab talle lõpuks alistuma.

Farnese palees ootab Scarpia Toscat, kellest ta oma armukese loodab teha. Cavaradossi on vahistatud ning Scarpia võidutseb. Tosca saabub ning piinatava Cavaradossi karjeid kuuldes avaldab tõe Angelotti kohta. Ent Scarpial ei vea, sest Angelotti on sooritanud enesetapu. Tosca esitab Loojale ning kuulajatele palve “Vissi d’arte”, ühe sopranirepertuaari kaunima numbri. Deborah Voigti “Vissi d’arte” kujuneb selle õhtu naelaks. Raske on sõnadesse panna tekkivaid emotsioone – neid lihtsalt on sedavõrd palju. Hiirvaikne saal, piano’s orkester ning lummavalt vaikne palve. Voigt ei tekita vokaali, ta ei laula, ta lihtsalt fraseerib – hingestatult ja siiralt. Vaid ühel korral kasutab diiva kulminatsiooninoodil fortissimo’t, mille ta pika fermaadiga välja peab ning pärast hetkelist pausi jätkab taas piano’s palve lõpuni. Rizzi langetab käed ning Meti saal kaigub aplausist ning braavo hüüetest. Ei juhtu just sageli, et orkester solistile ooperiaaria lõppedes etenduse ajal aplodeerib.

 

Film ooperis ja ooper filmis

 

Armastus ja poliitika aga arenevad omasoodu. Angelotti on hukkunud, Cavaradossi mõistetakse surma ning Toscal pole enam midagi kaotada. Ta nõustub Scarpia ettepanekuga, ent vaid ühel tingimusel. Tosca lubab, et saab Scarpia omaks, kui viimane Mario vabastab ning Mariol ja Toscal riigist lahkuda lubab. Kergete võitudega harjunud Scarpia on nõus. Ta kirjutab kaks läkitust: ühe, milles ta Cavaradossi näiliselt hukata laseb ning teise, mille alusel Tosca ja Cavaradossi maalt takistamatult lahkuda saavad. Haarates kirjad, viib raevunud Tosca ellu oma tegeliku plaani: lauanoaga tapab ta Scarpia.

Teise vaatuse lõpp on vapustav. Aeglaselt, otsekui läbi udu sooritatud liigutustes ning verd tarretatama panevas tegevusetuses on midagi müstilist ja ebamaist. See on filmimaailm ooperilaval või ooper filmis. See ongi Zeffirelli! Vaataja saab keskenduda põhimisele – Puccini muusikalisele draamale.

Kolmanda vaatuse alguses teenib publiku aplausi Zeffirelli kujundatud lavapilt. Cavaradossi laulab aaria “E lucevan le stelle”, millest kujuneb Franco Farina hiilgenumber. Farina alustab aariat pianissimo’s, kujundab hingestatud piano, mis vaid pala lõpus forte’s kulmineerub ning mille viimasel fraasil ta Itaalia heroiliste tenorite parimaid traditsioone järgides ülipika fermaadi teeb.

Saabub verine, kuid õnnelik Tosca. Türann on hävitatud ning nemad Marioga vabad. Hukkamisega, mis vaid näiline, tuleb kiirustada. Kõlab Tosca ja Mario viimane duett ja seejärel püssipaugud. Isegi Tosca on üllatunud Mario surma tõepärasusest. Ta kiidab kallimat suurepärase mängu eest hetkeni, mil avastab, et Mario on surnud. Teda tulistati tõeliste padrunitega. Scarpia mõrtsukat arreteerima tõttavate inimeste silme all hüppab Tosca kindluse tornist alla, ühinedes oma armastusega igavikus.

Metropolitan Opera saal kajab aplausist, Lincolni keskusest lahkuvad õnnelikud inimesed. Nad tulid saama ooperielamust ning nad ei pidanud pettuma. Tõenäoliselt pole Metis kunagi pettutud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming