Muusikaga kuninga aias

SAALE FISCHER

Ansambli Hortus Musicus suvefestival „In Horto Regis IV” 14. – 17. VI Väravatornis, kunstiline juht Andres Mustonen.   Mai lõpul Iisraelis mänginud ja Ury Eppsteini sulest ajalehes The Jerusalem Post suurepärase kriitika pälvinud Hortus Musicus lõpetas hooaja Väravatornis festivaliga „In Horto Regis”. Neli õhtut, neli kava, neljandat aastat järjest. Nagu ka eelmisel kolmel aastal, esitas Hortus suvefestivalil valiku oma lemmikrepertuaarist, seekord pealkirjastatuna „Muusika viivuks” (Purcell jt inglise heliloojad), „Oriendi lummuses”, „Itaalia barokiajastu suured meistrid” ning „Vahemere mosaiik” (hispaania, itaalia ja prantsuse renessanss- ja barokkmuusika).

Iisraeli pressis kiidetakse Hortuse, täpsemalt selle juhi Andres Mustoneni lavalist temperamenti ja energiat. Peaaegu kuuldava kergendusohkega tõdeb autor, et ansambli renessanss- ja barokkmuusika esituses polnud jälgegi akadeemilisest puritaanlusest „nagu seda tihti teiste esituste puhul kohata võib”.

Ka ansambli enesedefinitsiooni kohaselt on tegemist väljaspool igasuguseid akadeemilisi piire seisva kooslusega. Selles alaliigas olid nad ka oma suvefestivalil kahtlemata vapustalt head ja edukad, nii et jääb vist vaid üle hr Eppsteiniga nõustuda. Eesmärk esitada tänapäeva inimesele teiste ajastute ja riikide muusikat stambivabalt ja n-ö arusaadavas keeles oli, nagu Hortuse kontsertidel tavapäraselt, ka Taani Kuninga aias oivaliselt ja osavasti täidetud. Hortus rokkis ennastunustavalt, kontsertidel valitses gospellik-eufooriline meeleolu ja peamiselt turistidest koosnenud publik väljus noil õhtuil Lühikese jala iidsest Väravatornist kindlasti unustamatute muusikaliste postkaartidega.

Euroopas teadaolevalt pikimalt koos tegutsenud vanamuusikaansambli igavene opositsioon ehk teadlik paigutumine väljapoole akadeemilist ajaloolise interpretatsiooni konteksti õigustab siis ilmselt ka Hortuse ridamisi ainult neile omaseid võtteid esituspraktikas ning repertuaari- ja pillivalikus. Viimastel on praegu Euroopa kontserdisaalides ja plaaditurul kujunenud suundumustega, täpsemalt taotlustega esitada enne XX sajandit kirjutatud muusikat võimalikult helilooja ideaalidest ja ajastu kontekstist lähtuvalt, tõepoolest üpris vähe ühist. Nii et eesmärk oli igati täidetud.

Tegelikult ei tea, kas aegade algusest pärit laiend „vanamuusikaansambel” ongi enam Hortuse kohta kõige täpsem määratlus. Ansambli lavalises olekus esituslaadis on tunda teadlikku flirtimist popilike võtetega ehk Kaur Garšneki definitsiooni kasutades ( „Ood rõõmule või rahakotile?” 20. VI Sirbis) on tegu pigem meelelahutusliku crossover’iga. Samas artiklis küsib Garšnek, kellele on mõeldud crossover-artisti Vanessa Mae Vivaldi-töötlused koos isikupäratute techno-rütmide ja kitšide elektrikitarridega? Ja vastab, et raske on kujutleda sihtgrupina barokkmuusika austajaid.

Garšnekit parafraseerides võiks küsida, kellele täpselt on mõeldud Hortuse Väravatorni-kontserdid soleeriva modernviiuli, vibraatost lõhkevate plokkflöötide, forsseerivate dudukide-šalmeide, kiirusrekordeid sooritava klavessiinimänguga, saadetuna nonstop biidist tabladel, tamburiinidel, kõlapulkadel, kellukestel … Ega vist vanamuusikasõpradele? Kuigi, isikupära puudumist ei saa Hortusele küll kuidagi ette heita.

Võrreldes teiste rahvuslike (esindus)kollektiividega, näib omamoodi popilik ka Hortuse programmipoliitika, mis naaseb spiraalina ikka samade (hitt)lugude juurde. Tänavustest kavadest kaks kõlasid ka esimesel „In Horto Regis’el” (2011) ja vahepealsete festivalide osas on märgata kattuvusi ja kombinatoorikat. Majanduses vist nimetatakse niisugust asja mastaabiefektiks: samade sisenditega rohkem toodangut. Kristjan Halliku mahuka artikli valguses („Erafestivale korraldatakse meil enamasti entusiasmist” 13. VI Sirbis) tõstatub küsimus, kas aiva sama repertuaari esitamine roteeruvas stretto-vormis ikka on sisulises mõttes festival.

Akadeemilise mätta otsast vaadates sümpatiseerib endiselt Hortuse vokaalkoosseis (Anto Õnnis, Tõnis Kaumann, Riho Ridbeck). Selle festivali kolmest kuulatud kontserdist kõige südamlikuma ja kaunima hetke pakkus aga Taavo Remmel, kelle sooloimprovisatsioon Vivaldi teemal oli kunstiline elamus, vaata, kust otsast tahad. Aitäh!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming