Muusikaelamusi on igasuguseid

Matti Reimann

VESTARD ŠIMKUS (klaver, Läti) Estonia kontserdisaalis 21. XI.  

Läinud nädala teisipäeval esines Estonia kontserdisaalis läti pianist Vestard Šimkus (1984). Kui vaadata selle 22aastase muusiku saavutuste rida näib, et tal on kõik juba käes, millest enamik noori interpreete nii väga unistab. Õpetajaidki on tal olnud palju, kavalehelt sai kokku lugeda seitse nime, nende hulgas Daniel Pollack ja Dmitri Baškirov. Praegu õpib ta Vadim Suhhanovi juures. Vestard Šimkus on võitnud esikoha 12 pianistide võistlusel. Järelikult on ta veetnud suure osa oma noorest elust konkursside väga erinevas, keerulises, närvilises ja vaimses maailmas. See tõsiasi paneb pisut mõtlema – kas ta meeldib alati? Ja kõigile? Igatahes paljudele kindlasti.

Kava esimeses pooles kõlas Maurice Raveli looming. Laitmatu pianismi, artistlikkuse ja enesekindlusega kõlas klaveripalade tsükkel “Peegeldused”. Tähele võis panna püüdu mängida ja tekitada muusikat just siin ja praegu, milleks need tundlikud palad “Ööliblikad”, “Kurvad linnud”, “Paat ookeanil” jt pakuvad ka suuri võimalusi.

“Hispaania rapsoodia” on Raveli mängitavamaid teoseid. Helilooja neljale käele kirjutatud rapsoodia oli endale üksinda mängimiseks seadnud Vestard Šimkus ise. Nüüd oli võimalik lisaks kuhjunud tehnilisi raskusi efektselt ületada, ainult et hispaania muusikas ei tähenda malagueña või habanera ainult tantsulisust ja temperamenti, seal sisalduv on ka ühe uhke rahva ajalugu. Nii et kokkuvõttes võinuks kõlama jääda ka väärikam, tõsisem üldistus, mis on selles muusikas samuti peidus.

Vaikusehetkeks kujunes teise osa alguses kõlanud Pēteris Vasksi klaveripala “Valge maastik” (1980). See on väheste nootidega ilus klaveripala, milletaolisi Eestiski mõned kirjutatud. Esitus oli veenev ja pani mõtlema, et loo pealkirigi on mitmetähenduslikum, kui esimesel pilgul paistab.

Siis hakkas kõlama Vestard Šimkuse enda looming: “Piazzolla südamelöögid”, “Minu vikerkaar”, “Purjus kimalase lend”, “Türgi rondo” ja “Euroopa Liidu variatsioonid”. Piazzolla loomingu sisuks on kõrtsiprobleem kogu oma tähenduses, seesama, mida eesti kunstis on näidanud Eduard Wiiralt. Südameasjad või mitte, kuid mitte keegi ei mängi seda muusikat paremini kui Astor Piazzolla ise – tema esituses pole selles midagi ilusat. Ka Gidon Kremeri interpretatsioon koos Kremerata Balticaga väljendab elu varjukülgi. Vestard Šimkus on püüdnud Piazzolla harmooniale ja rütmidele tuginedes sellele muusikale veel midagi lisada, aga midagi päris olulist ei kuulnud. Umbes samuti ei lahenenud probleem ka ülejäänud palade puhul. “Euroopa Liidu variatsioonides” kasutas ta Wagneri ja Beethoveni (IX sümfoonia) muusikat, põrgatades oma nägemusi nende heliloojate tsitaatide vastu. Kuid tema kui helilooja käekiri (vähemalt nende palade järgi otsustades) vajab veel väljakujunemist. Kas need lood nüüd päris looming ongi, tööd ja vaeva on ju nähtud, aga pigem mõjuvad need ettevalmistatud improvisatsioonidena. Puht pianistlikust seisukohast oli see väga hea kontsert, ent milleks nooruke Vestard Šimkus oma annet kasutama hakkab, näeme edaspidi.

Eks neid muusikaelamusi ole igasuguseid. Äsja lõppenud “Con brio’l” jagati välja preemiad. Lugupeetud žürii leidis, et ühtegi preemiat pole väärt Kremerata Baltica üks esiviiuldajaid Rūta Lipinaitytė. Kui pole väärt, siis pole – mis sest, et tema esinemine oli õnnestunud, artistlik, professionaalne, ka isikupärane. See oli halb, noortele vale suunda näitav, kriteeriume segi ajav otsus, mille peale üks žürii liige, EMTA rektor Peep Lassmann teatas, et paneb omalt poolt ja omast taskust välja peapreemiaga võrdse summa 25 000 krooni ja määrab selle Rūta Lipinaitytėle.

Mängi kuidas tahad. Huvitav, kuidas Vestard Šimkusel meie “Con brio’l” läheks? Arvan, et tuleks kõrge auhind, aga sedasama arvasin ma ka Rūta Lipinaitytė kohta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming